omanik ja perenaine oli Maimu Toom. Väga erudeeritud, lõpetanud kaks kõrgkooli (EPA ja TPI arhitektuuri eriala). Maja oli tema projekteeritud ja nappide vahenditega ehitatud. See oli kahekordne, kaetud terrasiitkrohviga. Allkorrusel oli suur saal, köök ja väike tuba, mille ma endale sain.
Maimu oli dramaatilise saatusega naine. Mees jättis ta väikese lapsega maha ja ta ehitas üksi maja valmis. Laps suri kaheksa-aastasena leukeemiasse. Neist saatuselöökidest ei kosunud ta kunagi. Ta oli lahke suure südamega inimene, kes jaksas ikka naeratada ja naerda. Aitas alati inimesi. Tema majas oli kogu aeg üürilisi. Sinna said ikka peavarju inimesed, kes olid puu alla jäänud. Näiteks elas seal mõnd aega üürilisena Maarika Saarna, tulevane Mart Siimanni abikaasa.
Aga tagasi Inturisti juurde. Selle peakorter paiknes hotellis Tallinn. Siis oli see igati korralik hotell, põhiline välisturistide majutuskoht kuni Viru hotelli valmimiseni. Inturisti Eesti osakond asus kahes toas. Ühes oli juhataja Valter Tuhkanen ja suuremas toas büroo, mis koosnes tegelikult paarist inimesest. Seal olid vabal ajal ka giidid ja sealt said nad oma tööülesanded. Toas oli kaks kõige tähtsamat asja: teleks ja seif.
Teleksi kaudu tuli kõik vajalik teave Moskvast: turismigruppide programmid ja nimekirjad, juhtnöörid jne. Selle najal kogu töö käis. Hiljem siginesid otsesidemed Soome reisifirmadega ja siis klõbistas teleks ka soomekeelset teksti. Tuhkanen oli Soomes tuntud ja austatud mees. Tihti pidas ta läbirääkimisi otse. Ütlematagi on selge, et põhiline turistide vool tuli Soomest, kuid mitte ainult. Liikus ka Rootsi, Saksa ja Inglise turiste.
Miks seif tähtis oli? See sisaldas vist ka mingi koguse raha, kuid peamine – seal hoiti turistide passe. Kõikidelt rühmadelt koguti sadamast hotelli sõites passid kokku, pandi kummipaelaga ühte punti ja pisteti seifi. Peale kirjutati rühma indeks ja lahkumise kuupäev. Viimasel päeval anti passid tagasi. Selline asi jäi normaalsele inimesele mõistmatuks. Kas tõesti julgeolekumehed arvasid, et mõni passiga soomlane põgeneb Eestist või Nõukogude Liidust kuhugi? Absurd kuubis. Aga kord oli selline. Naljakas, et soomlased andsid oma passid võõrastesse kätesse ilma nurisemata. Ma ei mäleta ühtegi juhust, kus keegi oleks protesteerinud selle jaburuse vastu. Giididele tähendas see ebameeldivat vastutust, sest passi kaotsiminek, ükskõik mis põhjusel, oli tragöödia.
Väga tähtis mitteametlik tööruum oli kõrval asuv baar, hubane ja hästi varustatud. Seal sai lõputult kohvitatud ja aega surnuks löödud. Õhtul pandi pidu, vahel ka üpris tormiliselt. Toona oli konjak odav ja seda saigi peamiselt pruugitud. Võiks arvata, et vennastuti ka soomlastega. Mitte sinnapoolegi! Päeval sai kõrini turistidest, eriti lollidest turistidest, keda oli üllatavalt palju. Keegi ei tahtnud nende varjugi näha.
Kas Inturist oli professionaalsete giidide sepikoda või julgeoleku pesapaik? Arvan, et mõlemat. Tol ajal oli seal koos värvikas seltskond, kellest paljud olid oma ala professionaalid. Kui oli vaja sünkroontõlget, mis nõuab keele perfektset valdamist, siis telliti tõlgid ikka Inturistist. Peamiselt vajati neid läbirääkimisteks ja kohtuprotsessideks, kus üks osapool oli välismaalane. Juba siis tagati asjaosalisele tõlge emakeelde. Proffidena tulevad kohe meelde Margit Pärn (abiellus Gunnar Hololeiga, Henrik Hololei ema), Priit Relve, Maila Saar, Kulle Raig, Kristi Tarand (Andres Tarandi õde), Mariann Tuhkanen, Maimu Berg, Jüri Toomel jt. Jüri Toomel oli pesamuna, ta käis giidiks juba keskkooli ajal.
Kristi Tarand oli minu inglise keele õpetaja keskkoolis. Ta oli fantastiline pedagoog. Kristi pani ka karud tantsima ja täielikud äpud inglise keelt oskama. Tasemest räägib seik, et minu klassivend Einar Kraut saavutas vabariiklikul inglise keele olümpiaadil teise koha. See oli ennekuulmatu, et väikesest maakoolist, Turba keskkoolist, sirgus säärane keeletalent. Ilma Kristita poleks seda olnud.
Turistidega Rocca al Mare vabaõhumuuseumis
Kristi Tarandi soovitusel hakati hädavajadusel ka mulle ingliskeelseid rühmi sokutama. Keskkooli mõneaastase õppega ei saanud minu keeleoskus hea olla. Aga ära tegin. Kristi pärast uuris ka turistidelt, kuidas mu keeleoskus oli. Viisakalt kiideti, kaebusi ei tulnud. Muide, giidide peale kaebamine oli tavaline asi. Üldjuhul olid kaebused parajalt jaburad ja keegi nendega ei tegelenud.
Võiks arvata, et Inturistis tehti ka poliitilist ajupesu. Tegelikult mitte. Oldi kolleegid ja polnud kedagi, kes poliittööd oleks teinud. Ülemus Tuhkanen oli päris apoliitiline. Minu teada ei olnud ta isegi partei liige.
Tallinnas pakuti turistidele kolme põhilist marsruuti: vanalinn (Eesti, Tallinna ajalugu), Kadriorg-Pirita (kultuur, laulupeod) ja Mustamäe-Nõmme (majandus, tööstus, ehitus, Rocca al Mare vabaõhumuuseum). Eks see tüütas ära – jahuda kümneid kordi ühte ja sama teksti. Pealegi oli enamik turiste tulnud Tallinnasse puhkama ja pidu panema, muu eriti ei huvitanud. Lolle küsimusi jagus, see väsitas. Näiteks Kadrioru kunstimuuseumis oli traditsiooniline küsimus ühe või teise maali kohta: palju see maksab? Kõlas umbes nii, et kui palju maksab aiakrunt Gröönimaal. Toona ei olnud kunstiäri Eestis peaaegu olemaski. Isegi tänapäeval, kui maal pole oksjonilt läbi käinud, ei tea keegi täpset hinda, võib vaid oletada suurusjärku. Mida sellisele küsimusele ikka vastata oskad?
Margit Pärn rääkis mõnusa loo. 1960.-70. aastatel oli Soomes kompartei päris tugev, liikmeteks tõsimeelsed kommunistid, mitte lihtsalt parteis olijad. Talle sattus rühm, kuhu kuulusid peamised Soome kommunistid. Neile oli ette nähtud erikülastus Marati trikotaaživabrikusse. Nähes seal toodetud naiste roosat aluspesu, lõid soomlased käsi kokku – küll on ilus, vaat mida võimaldab sotsialistlik tootmine, oleks meil Soomes ka midagi säärast! Margiti arvates oli see toodang kohutav ja Soome kommunistid nägid lihtsalt kõike läbi roosade prillide.
Mul õnnestus ka üks tõsine skandaal tekitada, muidugi tahtmatult. Tallinnas toimus mingi tähtis rahvusvaheline sümpoosion. Osavõtjaid oli mitmest lääneriigist, töökeel inglise keel. Neile oli ette nähtud väike puhkusereis Pärnusse, aga giidil tekkis mingi probleem. Mulle öeldi õhtul, et sõidad homme hommikul grupiga Pärnusse, siin on garantiikiri – lõuna rannapaviljonis. Tee ekskursioon ja tule õhtul õigel ajal tagasi. Keegi ei küsinud, kas ma üldse Pärnus käinud olen, ega vihjanud, milline on „õige“ sõidumarsruut. Õnnetuseks sattus ka roolis olema bussijuht, kes polnud turistidega varem sõitnud ega teadnud marsruute.
Hommikul sõitsime uljalt suvituslinna poole mööda Pärnu maanteed, nagu ikka sõidetakse. Mina rääkisin tee peal, kui tore on elada Eesti NSV-s ja kui tublisti siin inimesed tööd teevad. Siis palus rühm, et peatuksime tee-äärses väikepoes. Milles küsimus! Pidasime esimese poe juures kinni ja turistid käisid sees uudistamas. Välja tulid nad poest veidi hämmeldunult, kuid keegi ei lausunud sõnagi. Ilmselt polnud kaubavalik Saksamaa või Prantsusmaa külapoe tasemel.
Pärnus sain ekskursiooniga kuidagi hakkama. Lõuna oli korralik. Õnnetuseks tahtis aga osa rühmast minna ujuma. Üldkasutatav riietusruum oli üpris ligane ja kole. Mõned näod venisid päris pikaks, kui nägid nõukogude tegelikkust.
Kui ma Tallinnasse tagasi jõudsin, oli büroos hilisele tunnile vaatamata hulk valgete nägudega inimesi eesotsas ülemusega. Nad olid saanud õudse koosa, sest ma olin teinud kõik valesti. Julgeolekumehed olid muidugi fikseerinud meie vojaaži. Kõigepealt: Inturisti sõidumarsruut käis läbi Paide, otse ei tohtinud sõita, sest siis pidi linna sisenedes näha olema osa sõjaväelennuväljast. Tee peal juhukohtades bussi kinni pidada ei tohtinud. Üldplaažile minna ei tohtinud jne. Kust mina pidin kõike seda teadma, kui mulle eelnevalt midagi ei öeldud?! Kolleegid olid minu peale parajalt vihased, sest kartsid kruvide kinnikeeramist. Tasapisi skandaal vaibus ja hiljem meenutati seda huumoriga kui ägedat seiklust.
Helsingi–Tallinna laevaliini avamisega välisturistide arv mitmekordistus. See tegi peavalu
