Sinuhe, egiptlane. Mika Waltari

      ESIMENE RAAMAT

       Kõrkjalootsik

      1

      Mina, Sinuhe, Senmuti ja tema naise Kipa poeg, kirjutan seda. Mitte selleks, et ülistada Kemimaa jumalaid, sest olen jumalatest tüdinenud. Mitte selleks, et ülistada vaaraosid, sest olen nende tegudest tüdinenud. Hoopis iseenese pärast kirjutan ma seda. Mitte selleks, et jumalaid meelitada, mitte selleks, et kuningaid meelitada, mitte hirmu või tulevikulootuste pärast. Sest olen oma elu jooksul nii palju kogenud ja kaotanud, et mind ei vaeva asjata hirm, ja surematuselootusest olen ma tüdinenud, nii nagu ma olen tüdinenud jumalatest ja kuningatest. Hoopis iseenese pärast kirjutan ma seda. Ja ma arvan, et selle poolest erinen ma kõikidest teistest kirjutajatest nii minevikus kui ka tulevikus.

      Sest mis kõikidel aegadel on kirjutatud, on kirjutatud jumalate pärast või inimeste pärast. Tahan nimelt ka vaaraod inimesteks arvata, sest meiesugused nad on, vihas ja hirmus, himudes ja pettumustes. Ja nad ei erine meist mitte millegi poolest, kirjutatagu neid ka tuhat korda jumalate hulka. Kui neid ka tuhat korda jumalate hulka kirjutataks, ikka on nad inimesed, teiste inimeste sarnased. Neil on võim rahuldada oma viha ja põgeneda oma hirmu eest, kuid himu ja pettumuse eest võim neid ei kaitse. Aga mis on kirjutatud, see on kirjutatud kuningate käsul ja jumalate meelitamiseks või et petta inimesi uskuma midagi niisugust, mida ei ole tegelikult toimunud. Või et kõik on toimunud teisiti, kui on toimunud tegelikult. Või et ühe või teise osa selles, mis on toimunud, on olnud suurem või väiksem, kui see tõepoolest on. Seda pean silmas, kui ütlen, et hallist muistsest ajast kuni tänase päevani on kõik, mis kirjutatud, olnud kirjutatud jumalate pärast või inimeste pärast.

      Kõik saab jälle endiseks ja ei ole midagi uut päikese all ja inimene ei muutu, kuigi muutuvad tema rõivad ja ka sõnad tema keeles. Seepärast usun, et kirjutamine ei muutu ka tulevastel aegadel, võrreldes sellega, mida on kirjutatud tänini, sest et inimene ise ei muutu. Inimesed parvlevad nimelt vale ümber nagu kärbsed meekoogi kallal ja muinasjutuvestja sõnad lõhnavad nagu viiruk, kui ta tänavanurgal loomasõnniku sees istub, aga tõe eest inimesed põgenevad.

      Mina, Sinuhe, Senmuti poeg, olen oma vanaduse ja pettumuse päevadel siiski valest tüdinenud. Nõnda kirjutan ma ainult iseenese pärast ja kirjutan ainult seda, mida olen oma silmaga näinud ja kuuldu põhjal tõeks tean. Selle poolest erinen kõigist, kes on elanud enne mind, ja kõigist, kes elavad pärast mind. Sest mees, kes kirjutab paberile sõnu, ja veel rohkem mees, kes laseb oma nime ja teod kivisse raiuda, elab lootuses, et tema sõnu loetakse ja järeltulevad põlved loevad tema sõnu ning ülistavad tema tegusid ja tarkust. Aga minu sõnades ei ole midagi ülistada ja ka mu teod ei vääri kiitust ja mu tarkus on mu südames mõru ja ei meeldi kellelegi. Minu sõnu ei kirjuta lapsed kirjutamiskunsti õppides savitahvlitele. Minu sõnu ei korda inimesed, et minu tarkuse abil oma tarkust näidata. Seda kirjutades loobun hoopis lootusest, et mind kunagi loetakse või mõistetakse.

      Sest inimene oma kurjuses on julmem ja panetunum kui krokodill jões. Tema süda on kalgim kui kivi. Tema tühisus on tolmust viletsam. Kasta ta jõkke, ja ta on pärast rõivaste kuivamist sama, mis enne. Kasta ta mure ja pettumuse sisse, ja kui ta pinnale tõuseb, tõuseb ta samasugusena nagu enne. Palju muutusi olen mina, Sinuhe, oma elupäevadel näinud, aga kõik on jälle samaviisi nagu enne ja inimene ei ole muutunud. On ka neid, kes ütlevad, et seda, mis on toimunud, ei ole kunagi enne toimunud, aga see on tühi jutt.

      Mina, Sinuhe, nägin, kuidas poeg isa tänavanurgal surnuks peksis. Nägin, kuidas vaesed tõusid rikaste vastu ja jumalad jumalate vastu. Nägin meest, kes oli joonud veini kuldsetest karikatest, oma armetuses kummardumas, et peoga jõest vett ammutada. Need, kes olid kaalunud kulda, kerjasid tänavanurkadel ja nende naised müüsid end kirjuks võõbatud neegritele vaskkäevõru eest, et oma lastele leiba osta.

      Aga nii on olnud ka varemalt. Ka karjuskuningate ajal lamas baldahhiini all mees, kes oli veetnud oma ööd savipõrandal. Ka siis tulid võõrad ja purustasid laste pead majalävedel ja tegid orjadeks naised, kes olid rõivastatud kuninglikku linasesse. Ka siis löödi surnuks mehi, kes olid ehitanud endale haudu Lääne mägedesse, ja nende surnukehad heideti jõkke.

      Niisiis ei ole toimunud midagi silmanähtavalt uut, vaid see, mis on toimunud varem, toimub ka edaspidi. Nii nagu ei muutunud inimene varemalt, ei muutu ta ka edaspidi. Need, kes tulevad pärast mind, on needsamad, kes elasid enne mind. Kuidas võiksid nad siis minu tarkusest aru saada? Miks peaksin lootma, et nad mu sõnu loevad?

      Aga mina, Sinuhe, kirjutan seda iseenese pärast, sest teadmine söövitab mu südant nagu leelis ja ma olen kaotanud kogu elurõõmu. Ma alustan seda raamatut oma maapaguluse kolmandal aastal, idapoolse mere kaldal, kust laevad purjetavad Puntimaale, kõrbe lähedal, mägede lähedal, millest kuningad muiste oma raidkujude tarvis kive murdsid. Kirjutan seda, sest vein maitseb mu suulaele mõru. Kirjutan seda, sest olen kaotanud rõõmu naistega lõbutseda ning iluaed ja kalatiik ei paita enam mu silmi. Külmadel talveöödel soojendab mu sängi mustanahaline tüdruk, aga minul ei ole temast rõõmu. Olen lauljad minema saatnud ning keel- ja vilepillide helid ärritavad mu kõrvu. Seepärast kirjutan ma seda, mina, Sinuhe, kes ma ei tee enam midagi ei rikkuse ega kuldsete karikatega, ei mürri, eebenipuu ega elevandiluuga.

      Sest seda kõike mul on ja minult pole midagi ära võetud. Ikka veel kardavad orjad mu keppi ning valvurid kummardavad minu ees, langetades käed põlvedeni. Kuid mu sammude ulatus on piiratud ja kaldaäärsetesse murdlainetesse ei tohi randuda ükski laev. Nii

Скачать книгу