igavesti. Millest see tuleb, kas sa tead, Sinuhe?”
Vaatasin, lõug värisemas, surnutelinna poole, kus loojuv päike värvis vaaraode valendavad templid veripunaseks, sest nüüd ma teadsin, mida isa tahtis öelda.
„Nad ei oska kirjutada,” ütles isa tõsiselt. „Elus ja ka mitte surmas ei ole edu kellelgi, kes ei oska kirjutada.”
Ta kergitas mõtlikult veinianumat, heitis pilgu üle õla, otsekui kartes, et Kipa meid tänavanurga taga varitseb, maitses siis lonksu veini, pühkis suud ja haaras jälle mul käest, et mind edasi juhatada. Läksin temaga kaasa, süda murest raske, kuid ikka veel kindel, et minust saab sõjamees.
„Isa,” ütlesin edasi minnes, „sõdurite elu on tore. Nad elavad sõjameeste majas ja söövad head toitu, õhtuti joovad nad lõbumajades veini ja naised vaatavad neid lahkelt. Parimatel neist on kaelas kuldne kee, kuigi nad ei oska kirjutada. Nad toovad sõjaretkedelt kaasa sõjasaaki ja orje, kes teevad tööd ja peavad oma ametit nende kasuks. Miks ma ei peaks sõduriks tahtma?”
Kuid isa ei vastanud midagi, lisas ainult sammu. Suure prügihunniku lähedal, kus kärbsed meie ümber sumisesid, kummardus ta, et madalasse savionni sisse vaadata.
„Inteb, mu sõber, kas sa oled seal?” küsis ta, ja välja astus kepi toel lonkav vana, söödikutest puretud mees, kelle parem käsi oli kunagi õlast saati maha lõigatud ja kelle niuderõivas oli mustusest paakunud. Ta nägu oli vanadusest kuiv ja kortsus ja tal puudusid hambad.
„Kas see on – kas Inteb ise?” küsisin sosinal isalt ja vaatasin vanameest kohkunult. Sest Inteb oli kangelane, kes oli võidelnud suurima vaarao, Thutmosis III sõjakäikudel Süürias ja temast, tema vägitegudest ja vaaraolt saadud autasudest räägiti ikka veel lugusid.
Vanake tõstis sõduritervituseks käe ja isa ulatas talle veinianuma. Nad istusid maha, sest taadil ei olnud onni ees isegi pinki, ja Inteb tõstis värisevi käsi anuma huultele ja jõi ahnelt veini, hoolitsedes, et tilkagi maha ei pudeneks.
„Minu poeg Sinuhe tahab sõduriks hakata,” ütles isa naeratades. „Tõin ta sinu juurde, Inteb, sest sina oled ainus elus olev suurte sõdade kangelane, et jutustaksid talle sõjamehe toredast elust ja vägitegudest.”
„Sethi ja Baali ja kõigi teiste kurjade vaimude nimel,” ütles vanake, naeris kiledalt ja keeras end, et mulle lühinägelikult otsa vaadata. „Kas poiss on hull?”
Tema hambutu suu, tema tuhmunud silmad, vehkiv käsivarrekönt ja kortsuline, räpane rind olid nii hirmuäratavad, et ma pugesin isa selja taha ja haarasin tal varrukast kinni.
„Poiss, poiss,” ütles Inteb ja itsitas. „Kui mul oleks lonks veini iga needuse kohta, millega olen neednud oma elupäevi ja armetut saatust, mis tegi minust sõduri, võiksin täita veiniga järve, mille vaarao olevat oma naise rõõmuks kaevata lasknud. Ma küll ei ole seda näinud, sest ei ole küllalt jõukas, et lasta end üle jõe sõuda, aga mul pole kahtlustki, et järv saaks täis ja üle jääks veel nii palju kannutäisi, et terve sõjavägi saaks end sellest purju juua.”
Ta rüüpas jälle ahnelt veini.
„Aga,” ütlesin mina, lõug vabisemas, „sõduriamet on ometi kõigist ametitest kõige auväärsem.”
„Au ja kuulsus,” ütles Thutmosise kangelane Inteb, „need on pask, tühi pask, mis ainult kärbseid toidab. Olen oma elu jooksul sõjast ja vägitegudest palju valesid jutustanud, et ammuli sui kuulavad kõlupead mulle veini pakuksid, aga sinu isa on aus mees ja teda ma petta ei taha. Seepärast ütlen sulle, poiss, et sõduri amet on kõikidest ametitest kõige viimane ja kõige viletsam.”
Vein silus kortse vanamehe näos ja pani tema silmad ägedalt hõõguma. Ta tõusis püsti ja võttis oma ainsa käega endal kõri ümbert kinni.
„Vaata, poiss,” ütles ta, „seda kõhna kaela on kaunistanud viiekordsed kuldkeed. Omaenese kätega on vaarao nad mulle kaela pannud. Kes loeks kokku maharaiutud käed, mis ma olen tema telgi ette kokku kandnud? Kes tõusis esimesena Kadeši müürile? Kes tormas nagu kisendav elevant vaenlaste ridadesse? See olin mina, kangelane Inteb! Kuid kes mind selle eest enam tänab? Mu kuld läks kõige liha teed, orjad, kelle sõjasaagiks sain, põgenesid või surid viletsusse. Mu parem käsi jäi Mitannimaale ja ma oleksin juba ammu kerjus tänavanurgal, kui head inimesed ei tooks mulle aeg-ajalt kuivatatud kalu ja õlut, et räägiksin nende lastele sõjast tõtt. Ma olen Inteb, suur kangelane, aga sa vaata mind, poiss. Mu noorus jäi kõrbesse, nälga, vaevadesse ja raskustesse. Seal sulas liha liikmetelt, seal pargiti nahk, seal kalestati süda kõvemaks kui kivi. Ja mis kõige hullem, veeta kõrbetes kuivas ära mu keel ja ma sain igavese janu, nii nagu iga sõdur, kes kaugetelt sõjakäikudelt elusalt tagasi tuleb. Nii on elu olnud mulle kui kuristik surmaorus sellest ajast, kui ma oma käe kaotasin. Ma ei taha isegi mitte nimetada valutavaid haavu ja lihalõikajate toodud kannatusi, kui nad mu käekönti keevas õlis kõrvetasid, kui nad olid käe maha lõiganud, nagu su isa hästi teab. Olgu õnnistatud sinu nimi, Senmut, õilis ja hea, aga vein on otsas!” Vanake jäi vait, tõmbas hinge, istus maha ja keeras savianuma nukralt kummuli. Metsik lõõm tema silmis kustus ja taas oli ta vana, õnnetu mees.
„Kuid sõdur ei pea kirjutada oskama,” julgesin kartlikult sosistada.
„Hm,” pomises Inteb ja vaatas isale otsa. Isa võttis kähku randmelt vaskvõru ja ulatas selle vanakesele. See hõikas midagi valjul häälel ja varsti jooksis meie juurde räpane poisike, kes võttis võru ja anuma ning läks veinituppa veini juurde ostma.
„Ära sa kõige paremat võta,” hüüdis Inteb rutuga poisile järele. „Võta kas või haput, seda saab kõige rohkem!” Jälle vaatas ta mulle mõtlikult otsa. „Sul on õigus,” ütles ta, „sõdur ei pea kirjutada oskama, tema peab ainult võidelda oskama. Kui ta oskaks kirjutada, siis ta oleks pealik ja käsutaks ka kõige vapramat sõdurit ja saadaks teised ette võitlusse. Sest iga viimanegi kirjaoskaja kõlbab sõdureid kamandama, ja sajagi mehe pealikuks ei võeta meest, kes ei oska kärbsemusta papüürusele sodida. Mis rõõmu on aumärkidest ja kuldkeedest, kui käske jagab see, kes oskab peos hoida pilliroosulge. Aga nii on ja nii see jääb. Seepärast, poiss, kui tahad sõdureid käsutada ja neid juhtida, siis õpi kõigepealt kirjutama. Siis kummardavad su ees kuldkeedega mehed ja orjad kannavad su toolis võitlusväljale.”
Räpane poisike tuli tagasi ja tõi peale anumatäie ka kannutäie veini. Vanakese nägu lõi rõõmust särama.
„Sinu isa Senmut on hea inimene,” ütles ta sõbralikult. „Ta oskab kirjutada ja ta on mind ravinud, kui hakkasin oma jõu ja õnne päevadel krokodille ja jõehobusid nägema, kui mul veinist puudust ei tulnud. Ta on hea mees, kuigi ta on ainult arst ega suuda vibunööri pingutada. Tänu talle!”
Vaatasin ehmunult veinikannu, mille Inteb käsile võtta kavatses, ja hakkasin kannatamatult sikutama isa laia, arstirohtudest plekilist varrukat, sest mind vaevas hirm, et tänu veinile ärkame varsti läbipekstuna mõnel tänavanurgal. Ka mu isa Senmut vaatas veinikannu, ohkas kergelt, keeras ringi ja hakkas mul käest kinni hoides minema. Inteb hakkas kileda vanainimesehäälega laulma Süüria sõjalaulu ja alasti, päikesest tumedaks põlenud tänavapoiss naeris.
Mina, Sinuhe, matsin maha oma unistuse sõdurikarjäärist ja ei hakanud enam vastu, kui isa ja ema mu järgmisel päeval kooli viisid.
4
Muidugi ei olnud mu isa küllalt jõukas, et saata mind suurtesse templikoolidesse, kus anti õpetust
