õhtul ümberringi kaugele kostnud. Kuid Thotmes oli rahu ise ja ütles, et on sõdurite majas ja oma isa kodus hullematki näinud, kui sõjavankrite mehed rääkisid möödunud aegadest ning karistusretkedest Süüriasse ja Kušimaale. Ta kinnitas, et vastupidi, õhtu läks igati korda, sest vanamehed ei tellinud lõbumajast pillimängijaid ja tüdrukuid, kes neid tantsuga lõbustaksid. Tal õnnestus Kipat rahustada, ja koristanud, nagu oskasime, peo jäljed, läksime magama. Teener jäi sükomoori alla norskama ja Thotmes tuli minu voodi äärde, pani käe mulle kaela ümber ja rääkis tüdrukutest, sest ka tema oli veini joonud. Kuid mind see ei huvitanud, sest ma olin mõne aasta temast noorem, ja jäin varsti magama.
Ärkasin hommikul vara, sest kuulsin magamistoast koperdamist ja kolinat. Kui ma sinna läksin, magas mu isa üha sügavalt, rõivas üll ja Ptahori kaelus kaelas, kuid Ptahor oli end põrandal istukile ajanud, hoidis pead käte vahel ja küsis hädise häälega: „Kus ma olen?”
Tervitasin teda lugupidavalt, langetades käed tema ees põlvedeni, ja ütlesin, et ta on endiselt sadama linnaosas vaestearsti Senmuti majas. See rahustas Ptahorit ja ta palus minult Amoni nimel õlut. Meenutasin talle, et ta oli õllekruusi endale pähe tühjaks kallanud, mis ka tema rõivastest näha oli. Siis ta tõusis püsti ja ajas end sirgu, kortsutas väärikalt kulmu ja astus õue. Valasin tema kätele vett ja ta kummardus ohkides ja palus, et kallaksin vett ka tema kiila pea peale. Thotmes, kes oli samuti üles ärganud, tõi talle kannutäie hapupiima ja soolakala. Need ära söönud, muutus Ptahor jälle rõõmsaks, läks sükomoori all magava teenri juurde ja hakkas teda kepiga nüpeldama, kuni mees ärkas ja tõusis üles, rõivad rohust plekilised ja nägu mullane.
„Sa vilets siga,” ütles Ptahor ja nähvas talle veel korra kepiga. „Nii hoolitsed sa siis oma isanda eest ja kannad tema ees tõrvikut? Kus mu kandetool on? Kus mu puhtad rõivad on? Kus mu ravimarjad on? Kao mu silmist, sa vilets varas ja siga!”
„Olen varas ja oma peremehe siga,” ütles teener alandlikult. „Mida käsid, isand?”
Ptahor andis talle korralduse ja teener läks kandetooli otsima. Ptahor võttis sükomoori all mõnusalt istet, toetades selga vastu puutüve, luges luuletuse, mis rääkis hommikust, lootostest ja jões kümblevast kuningannast, ja jutustas siis meile kõigest niisugusest, mida poisid meelsasti kuulata tahavad. Ka Kipa ärkas, tegi tule üles ja läks siis magamistuppa isa juurde. Tema hääl kostis meile õue ära ja kui isa siis lõpuks, puhas rõivas üll, õue tuli, oli ta väga kurb.
„Sul on ilus poeg,” ütles Ptahor. „Tema rüht on nagu printsil ja tema silmad on leebed nagu gasellil.” Aga kuigi ma olin alles poisike, mõistsin siiski hästi, et ta räägib nii selleks, et me unustaksime, kuidas ta oli end eelmisel õhtul üleval pidanud. Ta ütleski varsti: „Kas poiss ka midagi oskab? Kas tema vaimu silmad on niisama avali, nagu on tema keha silmad?”
Siis tõin ma oma kirjutustahvli ja ka Thotmes võttis oma kirjutustahvli. Silmitsenud hajameelselt sükomoori latva, dikteeris kuninglik koljuavaja mulle väikese luuletuse, mida ma mäletan tänini. See kõlas nii:
„Rõõmusta, noormees, oma nooruse üle,
sest vanadusel on kurgus tuhk
ja palsameeritud keha ei naera
oma pimedas hauas.”
Tegin, mis oskasin, ja kirjutasin luuletuse kõigepealt tavalises kirjas üles. Siis joonistasin selle piltides ja lõpuks kirjutasin sõnad vanadus, tuhk, keha ja haud kõigil eri viisidel, nagu neid sõnu võib kirjutada nii silpidena kui tähtedena. Siis andsin kirjutustahvli Ptahorile vaadata ja ta ei leidnud sealt ainsatki viga. Teadsin, et isa oli minu üle uhke.
„Aga see teine noormees?” küsis Ptahor ja sirutas käe Thotmese tahvli järele. Thotmes kõhkles, enne kui oma tahvlit näitas, kuid tema silmad naersid. Kui me vaatama kummardusime, siis nägime, et ta oli joonistanud Ptahori, kui see isale oma kaelust kaela sidus, ja õllekannu endale pähe tühjaks kallamas, ja kolmandal pildil laulsid tema ja mu isa kaelakuti ja pilt oli nii tore, et oli lausa näha, missugust laulu nad laulavad. Oleksin tahtnud naerda, kuid ei tihanud, sest kartsin, et Ptahor vihastab. Thotmes ei olnud teda nimelt sugugi meelitanud. Ta oli niisama väike ja kiilas ja niisama kõverate säärte ja rippuva kõhuga nagu tegelikkuses.
Ptahor ei ütelnud tükk aega midagi, vaatas vaid teraselt vaheldumisi pilte ja Thotmest. Thotmesel hakkas hirm ja ta tõusis varvastele. Lõpuks Ptahor küsis:
„Mis sa oma tahvli eest tahad, poiss? Ma ostan selle ära.”
Kuid Thotmes lahvatas näost punaseks ja ütles: „Minu kirjutustahvel ei ole müüdav. Sõbrale annaksin selle kingituseks.”
Ptahor naeris. „Hea küll. Oleme siis sõbrad ja tahvel on minu.” Veel kord vaatas ta uurivalt tahvlit, naeris ja lõi selle vastu kivi kildudeks. Me kõik võpatasime ning Thotmes muutus alandlikuks ja palus andeks, kui ta Ptahorit solvanud oli.
„Kas ma vihastaksin vee peale, kus oma pilti näeksin?” küsis Ptahor leebelt. „Kuid joonistaja käsi ja silm on rohkem kui vesi. Nii tean ma nüüd, missugune ma eile välja nägin, ja ma ei taha, et keegi näeks, missugune ma olin eile. Seepärast lõhkusin tahvli, kuid tunnistan su kunstnikuks.” Thotmes võpatas rõõmust.
Pärast seda pöördus Ptahor isa poole ja ütles minule viidates arstide igivana ravimistõotuse: „Võtan ta ravitseda.” Ja Thotmesele viidates ütles ta: „Teen, mis võin.” Jõudnud sellega arstide ametikeeleni, naersid nad mõlemad rahulolevalt. Isa pani käe mu pea peale ja küsis minult:
„Mu poeg Sinuhe, kas tahaksid saada arstiks nagu mina?”
Mulle tõusid pisarad silma ja kurgus pigistas, nii et ma ei saanud rääkida, kuid noogutasin vastuseks. Ma vaatasin ringi ja õu oli mulle armas, sükomoor oli mulle armas ja müüritud veesilm oli mulle armas.
„Mu poeg Sinuhe,” ütles mu isa. „Kas tahad saada arstiks, minust edukamaks, minust paremaks, elu ja surma isandaks, kelle kätte annab inimene, seisusele vaatamata, oma usaldava hinge?”
„Mitte temasuguseks ja ka mitte minusuguseks,” ütles Ptahor, ajades end sirgu, ja tema silmad muutusid targaks ja teraseks, „vaid tõeliseks arstiks. Sest tõeline arst on suurim kõigist. Tema ees on ka vaarao alasti ja tema ees on ka rikkaim võrdne vaesega.”
„Tahaksin meelsasti saada tõeliseks arstiks,” ütlesin aralt, sest olin alles poisike ega teadnud, et vanadus tahab alati jätta oma unistused ja pettumused noortele kanda.
Kuid Thotmesele näitas Ptahor kuldvõru oma randme ümber ja ütles: „Loe!” Thotmes veeris kokku sinna graveeritud pildid ja luges kõheldes: „Tahan, et mu karikas oleks täis!” Ta naeris kohmetult.
„Ära naera, võrukael,” noomis Ptahor tõsiselt. „Asi pole enam veinis. Vaid kui tahad saada kunstnikuks, pead nõudma täis karikat. Tõelises kunstnikus ilmutab end jumal Ptah ise, looja ja ehitaja. Kunstnik ei ole üksnes vesi või peegel, vaid palju enam. Tõsi küll, kunst on sageli üksnes meelitav vesi või valetav peegel, kuid ikkagi on kunstnik rohkem kui vesi. Nõua endale täis karikat, poiss, ja ära lepi kõigega, mida sulle öeldakse, vaid usu pigem oma selgeid silmi.”
Seejärel lubas ta, et saan peatselt kutse tulla Elu majja õpilaseks ja et ta proovib, kui see vähegi võimalikuks osutub, aidata Thotmesel templi kunstikooli astuda.
„Aga poisid,” ütles ta, „kuulake teraselt, mida ma ütlen, ja unustage minu öeldu kohe ära või unustage vähemalt
