neile endile oli osaks langenud. Sageli tulevad nad Teebasse pika maa tagant, jõepaatide reisijatena, moonakott kaasas, ja kulutavad kõik, mis neil on, uksehoidjate ja kirjutajate äraostmiseks, et pääseda kullaga kirjatud, kalli võidega võitud preestri jutule. Preester kirtsutab nende haisu peale nina ja räägib nendega üleolevalt. Ometi vajab Amon alalõpmata uusi teenreid. Rikkuse ja võimsuse kasvades tarvitab ta üha suuremat hulka kirjaoskajaid, aga ikkagi peab iga isa seda jumalikuks armuks, kui tal õnnestub saada oma poeg templisse, kuigi teeb tegelikult poja näol templile kullastki kallima kingituse.
Isa käiku saatis hea õnn, sest ta jõudis oodata vaevalt et pärastlõunani, kui temast juhtus mööduma vana õpingukaaslane Ptahor, kellest oli aja jooksul saanud kuninglik koljuavaja. Isa võttis julguse kokku ja kõnetas teda ning Ptahor lubas meid oma kõrges isikus külastada, et mind näha.
Kokkulepitud päevaks varus isa hane ja parimat veini. Kipa küpsetas ja torises. Meie köögis levis õnnis hanerasva lõhn, nii et kerjused ja pimedad kogunesid meie maja ette tänavale, püüdes laulda ja mängida, et peost osa saada, kuni Kipa jagas siunates neile hanerasvasse kastetud leibu ja sai neist lahti. Thotmes ja mina pühkisime puhtaks tänava kaugele linna poole välja, sest isa oli soovitanud Thotmesel, kui võõras saabub, lähedusse jääda, juhuks kui see võib-olla ka Thotmesega rääkida tahaks. Meie olime ainult kaks poisikest, aga kui isa süütas terrassil viirukinõu, mis suitsema hakkas, oli meil pidulik tunne, nagu oleksime templis. Mina valvasin kannu, kus oli lõhnav vesi, ja kaitsesin kärbeste eest puhast valget linast palakat, mille Kipa oli tegelikult oma haua tarvis kõrvale pannud, aga mis nüüd Ptahori käterätikuks välja võeti.
Pidime kaua ootama. Päike loojus ja õhk jahenes. Viiruk põles rõdul lõpuni ja hani särises nukralt küpsetusaugus. Mul läks kõht tühjaks ja ema Kipa nägu venis pikaks ja muutus kalgiks. Isa ei öelnud midagi, kuid pimeduse saabudes ei tahtnud ta enam lampe süüdata. Me istusime kõik terrassil järidel ja ei tahtnud üksteisele näkku vaadata. Ma sain aimu, kui suuri muresid rikkad ja kõrgestisündinud oma mõtlematuses võivad tuua väikestele ja vaestele.
Kuid lõpuks paistis tänavalt tõrvikute lõõm ja mu isa kargas püsti ja tõi jooksuga köögist söe, et süüdata mõlemad rasvalambid. Mina tõstsin värisedes veenõu endale sülle ja Thotmes mu kõrval hingas erutatult.
Kuninglik koljuavaja Ptahor saabus lihtsas kandetoolis, mida kandsid kaks neegerorja. Kandetooli ees tuli õõtsuva tõrvikuga priske teener, kes oli silmanähtavalt purjus. Lõõtsutades ja rõõmsaid tervitusi hõigates astus Ptahor kandetoolist välja, et teretada isa, kes tema ees kummardas ja langetas käed põlvedeni. Ptahor pani käe talle õlale, kas märgiks, et nii pidulik ei pruugi olla, või tuge otsides. Mu isale toetudes andis ta tõrvikut kandvale teenrile müksu ja käskis tal sükomoori all peatäie välja magada. Neegrid viskasid kandetooli akaatsiapõõsastesse ja istusid maha, käsku ootamata.
Üha isa õlale toetudes astus Ptahor terrassile. Mina valasin vastuväidetest hoolimata tema kätele vett ja ulatasin talle linase käterätiku, aga ta palus minul oma käed ära kuivatada, kui olin need kord märjaks teinud, ja kui ma sellega valmis sain, tänas ta mind sõbralikult ja ütles, et ma olen ilus poiss. Isa juhatas ta leeniga auistmele, mille ta oli vürtsikaupmehe majast laenanud, ja Ptahor istus ja vaatas rasvalampide valgel oma pisikeste, uudishimulike silmadega ringi. Natuke aega ei öelnud keegi midagi. Siis palus Ptahor vabandavalt köhatades midagi juua, sest pikk tee oli kurgu ära kuivatanud. Mu isa rõõmustas ja kallas talle veini. Ptahor nuusutas ja maitses seda umbusklikult, kuid tühjendas siis ilmse naudinguga karika ja ohkas kergendatult.
Ta oli väike, kiilaks aetud, kõverate jalgadega mees, kelle rinnad ja kõht ripendasid rüü õhukese kanga all. Tema kaelusel oli vääriskive, kuid kaelus oli plekiline nagu ka tema rüü, ja ta haises veini, higi ja võide järele.
Kipa pakkus talle vürtsikooke, õlis hautatud väikesi kalu, puuvilju ja hanepraadi. Ptahor sõi viisakalt, kuigi oli küllap äsja tulnud healt söömaajalt. Ta maitses igat toitu ja ütles kiidusõnu, mis Kipat suuresti rõõmustasid. Tema palvel viisin toitu ja õlut ka neegritele, kuid nemad vastasid minu viisakusavaldusele ainult häbematusi hüüdes ja küsides, kas paksmagu hakkab varsti minema. Teener norskas raskelt sükomoori all ja mul polnud tahtmist teda äratada.
Õhtu kujunes üsna segaseks, sest ka mu isa jõi veini rohkem, kui ma teda kunagi olin joomas näinud, nii et lõpuks istus Kipa köögis, hoides pead käte vahel ja õõtsutades ülakeha raskelt edasi-tagasi. Kui veinikruus oli tühi, jõid nad isa arstimisveine, ja kui need otsa said, kõlbas neile tavaline lauaõlu, sest Ptahor kinnitas, et tema ei ole pirtsakas.
Nad rääkisid õpinguajast Elu majas, jutustasid naljalugusid oma õpetajatest ja embasid teineteist, terrassil vaevu püsti seistes. Ptahor rääkis oma kogemustest kuningliku koljuavajana ja kinnitas, et see on see viimane amet, mille peale arstil välja õppida tasub, ja sobib rohkem Surma majja kui Elu majja. Aga sel alal oli vähe tööd, ja tema oli alati olnud laisk mees, nagu mu isa, Senmut salliv, kindlasti hästi mäletab. Inimese kolju, kui välja arvatud hambad, kurk ja kõrvad, mis nõuavad eriarsti, on tema arvates kõige lihtsam ära õppida, ja nii oligi ta valinud selle.
„Aga,” ütles ta, „kui minust oleks vähegi meest olnud, oleksin jäänud tavaliseks ausaks arstiks ja jaganud elu, selle asemel et nüüd on minu saatus jagada surma, kui sugulased vanainimestest ja ravimatutest haigetest ära tüdinevad. Ma jagaksin elu, nii nagu sina, mu sõber Senmut. Võib-olla oleksin vaesem, kuid elaksin auväärsemat ja karskemat elu kui praegu.”
„Ärge uskuge teda, poisid,” ütles mu isa, sest ka Thotmes istus juba koos meiega ja oli saanud pihku väikese veinikarika. „Olen uhke, et võin nimetada oma sõbraks kuninglikku koljuavajat Ptahorit, kes on terves Egiptuses oma alal kõige silmapaistvam mees. Kas ma siis ei mäleta tema imelisi koljuavamisi, millega ta päästis elule kõrgestisündinuid ja alamalsündinuid ja äratas hämmastust kõigis. Ta laskis välja kurje vaime, kes inimesi hulluks ajasid, ja kõrvaldas nende ajudest vaimude ümmargused munad. Tänulikud haiged on annetanud talle kulda ja hõbedat, kaelakeesid ja joomaastjaid.”
„Aga veel rohkem on annetanud tänulikud sugulased,” ütles Ptahor pehme keelega. „Sest kui ma teen kogemata terveks ühe kümnest, ühe viiekümnest, ei, ütleme, et ühe sajast, siis seda kindlam on ülejäänute surm. Oled sa kuulnud ühestki vaaraost, kes oleks elanud rohkem kui kolm päeva pärast kolju avamist? Ei, minu tulekivist noa alla saadetakse ravimatud ja hullud, seda kiiremini, mida rikkamad ja suursugusemad nad on. Minu käsi vabastab kannatustest, minu käsi jagab pärandusi, maavaldusi, karja ja kulda, minu käsi tõstab vaaraod troonile. Seetõttu kardetakse mind ja mulle ei julge keegi vastu vaielda, sest ma tean liiga palju. Kuid mis lisab teadmist, see lisab muret, ja nii olen ma väga õnnetu inimene.”
Ptahor nuttis natuke aega ja pühkis nina Kipa surnulinasse. „Sina oled vaene, aga aus, Senmut,” nuuksus ta. „Sellepärast ma armastan sind, sest mina olen rikas, aga mäda. Ma olen väga mäda, nagu sõnnikukook, mille härg teele jätab.”
Ta võttis oma vääriskividega kaeluse ja riputas selle isale kaela. Pärast seda hakkasid nad laulma laule, mille sõnadest ma aru ei saanud, kuid Thotmes kuulas huviga ja ütles, et mahlakamaid laule ei lauldud ka sõdurite majas. Kipa hakkas köögis valjusti nutma ja üks neeger tuli akaatsiapõõsast, võttis Ptahori sülle ja tahtis teda kandetooli viia, sest magamamineku aeg oli ammu käes. Kuid Ptahor hakkas vastu ja kurtis haledalt, hüüdis valvureid appi ja kinnitas, et neeger tapab ta. Kuna mu isast abi ei olnud, peletasime Thotmes ja mina neegri keppidega minema ja see vihastas ning läks ropult siunates oma teed, võttes oma kaaslase ja kandetooli kaasa.
Pärast seda kallas Ptahor õllekruusi endale pähe tühjaks, palus võiet, et võida oma nägu, ja tahtis õuetiiki kümblema minna. Thotmes sosistas mulle, et peame vanamehed magama panema, ja läkski nii, et minu isa
