rõiva kõrvale ja pani mu käe oma paljale rinnale, nii et tundsin tema südame tuksumist, kuid tema rind mu käe all oli pehme ja jahe.
„Tule, Sinuhe,” ütles ta väga vaikselt. „Tule minuga, joome veini ja lõbutseme üheskoos.”
„Ma ei tohi templi territooriumilt lahkuda,” ütlesin murelikult, häbenedes oma argust, ja himustasin ja kartsin teda nagu surma. „Ma pean jääma puhtaks, kuni mind pühitsetakse, muidu aetakse mind templist minema ja ma ei pääse iial Elu majja. Halasta minu peale!”
Ütlesin seda, kuna teadsin, et lähen temaga kaasa, kui ta mind veel kord palub. Kuid ta oli kogenud naine ja mõistis mu kimbatust. Seepärast vaatas ta mõtlikult ringi. Olime ikka veel kahekesi, kuid meie läheduses liikus inimesi ja teejuht jutustas Teebasse saabunud ränduritele valjul häälel templi vaatamisväärsustest ja kerjas neilt vaske, et neile veel uusi imesid näidata.
„Oled väga kasin noormees, Sinuhe!” ütles naine. „Kõrgestisündinud ja rikkad pakuvad mulle ehteid ja kulda, et kutsuksin neid endaga lõbutsema. Kuid sina tahad puhtaks jääda, Sinuhe.”
„Kindlasti tahad, et kutsuksin Metuferi,” ütlesin meelt heites, sest teadsin, et Metufer ei kõhkleks ööks templist põgenemast, kuigi oli tema valvekord. Tema võis seda endale lubada, sest tema isa oli kuninglik ehitusmeister, kuid mina oleksin võinud ta selle eest tappa.
„Võib-olla ma ei tahagi enam, et sa Metuferi kutsuksid,” ütles naine ja vaatas mulle võrgutavalt silma. „Võib-olla tahan, et lahkuksime sõpradena, Sinuhe. Sellepärast ütlen sulle ka oma nime ja see on Nefernefernefer, sest mind peetakse ilusaks, ja igaüks, kes on korragi öelnud mu nime, peab seda ütlema ka teist ja kolmandat korda. On samuti kombeks, et sõbrad annavad lahkudes teineteisele kingitusi, et nad teineteist ei unustaks. Nõnda palun sinult kingitust.”
Siis tundsin jälle oma vaesust, sest mul ei olnud talle midagi anda, ka mitte kõige väiksemat ehet või vaskvõru, kuigi seda ei oleks ma talle saanud pakkuda. Häbenesin nii kibedasti, et lasksin pea longu, oskamata midagi öelda.
„Anna mulle siis kingitus, mis mu meelt kosutaks,” ütles ta, kergitades sõrmega mu lõuga ja sirutades oma näo minu näole väga lähedale. Kui ma taipasin, mida ta tahab, puudutasin huultega tema pehmeid huuli. Ta ohkas kergelt ja ütles:
„Tänan, see oli ilus kingitus, Sinuhe. Ma ei unusta seda. Kuid kindlasti oled sa võõras kaugelt maalt, sest sa ei ole veel suudlema õppinud. Kuidas on küll võimalik, et Teeba tütarlapsed ei ole seda kunsti veel sulle õpetanud, kuigi su poisikiharad on juba maha lõigatud.” Ta võttis oma pöidlast sõrmuse, mis oli kullast ja hõbedast ja milles oli roheline graveerimata kivi, ja pani selle mu pihku. „Ka mina pean sulle kingituse andma, et sa mind ei unustaks, Sinuhe,” ütles ta. „Kui sind on pühitsetud ja sa pääsed Elu majja, võid lasta sellesse kivisse oma pitseri graveerida, nii et oled rikaste ja suursugustega võrdne. Kuid ära unusta sealjuures, et kivi on roheline, sest minu nimi on Nefernefernefer, ja kuna ükskord on öeldud, et mu silmad on rohelised nagu Niilus suvises päikeselõõsas.”
„Ma ei saa võtta su sõrmust, Nefer,” ütlesin ja kordasin „Nefernefer”, ja selle nime kordamine valmistas mulle sõnulkirjeldamatut rõõmu. „Sellegipoolest ei unusta ma sind iial.”
„Rumal poiss,” ütles ta. „Võta sõrmus, sest et ma seda tahan. Võta see minu tuju pärast, sest ükskord teenib see mulle veel suurt kasu.” Ta ähvardas mind oma peenikese sõrmega ja tema silmad naersid, kui ta lisas: „Pea ka meeles, et hoiad end naiste eest, kelle rüpp kõrvetab hullemini kui tuli.” Ta pööras ringi, et lahkuda, ja ei lubanud mul end saatma tulla. Nägin templi ukselt, kuidas ta õuel kaunistatud kandetooli istus. Eesjooksja hakkas talle karjudes teed rajama ja inimesed tõmbusid tema eest kõrvale ja jäid sosistades kandetoolile järele vaatama. Kuid mind valdas pärast tema lahkumist nii määratu tühjusetunne, otsekui oleksin pea ees pimedasse kuristikku kukkunud.
Mõni päev hiljem nägi Metufer sõrmust mu sõrmes, haaras umbusklikult mu käe ja vaatas seda. „Oh Osirise kõik nelikümmend õigemeelset paaviani!” ütles ta. „Nefernefernefer, eks ole? Seda poleks ma sinust uskunud!” Ta vaatas mind peaaegu et lugupidavalt, kuigi preester oli pannud mind põrandaid pühkima ja tegema templis kõige madalamaid talitusi, kuna ma ei olnud taibanud talle kingitust varuda.
Ma vihkasin siis Metuferit ja tema sõnu nii raevukalt ja kibedasti, nagu ainult arenematu nooruk võib vihata. Ja kuigi ma oleksin väga tahtnud Metuferilt Neferi kohta midagi küsida, ei alandunud ma selleni. Nõnda peitsin saladuse oma südamesse, sest vale on tõest meeldivam ja unistus kirkam kui maine puudutus. Vaatasin rohelist kivi oma sõrmes ja mulle meenusid naise silmad ja tema jahe põu ja ma oleksin nagu üha tundnud tema ihuvõide lõhna oma sõrmedel. Haarasin temast kinni ja tema pehmed huuled puudutasid üha mu huuli ja lohutasid mind, sest Amon oli end mulle juba ilmutanud ja minu usk oli kokku varisenud.
Seetõttu kordasin endamisi, põsed õhetamas: mu õde. Ja sõna mu suus oli nagu hellitus, sest hallist muinasajast peale on see tähendanud ja jääb igavesest ajast igavesti tähendama: mu armastatu.
3
Kuid ma jutustan veel, kuidas Amon end mulle ilmutas.
Neljandal ööl oli minu kord Amoni rahu valvata. Meid oli seitse noorukit: Mata, Mose, Bek, Sinufer, Nefru, Ahmose ja mina, Sinuhe, Senmuti poeg. Ka Mose ja Bek tahtsid Elu majja pääseda, nii et neid ma juba tundsin, aga teisi ma ei tundnud.
Olin paastumisest ja pingest nõrk. Me kõik olime tõsised ja järgnesime tõsistena preestrile, olgu ta nimi unustatud, kui ta meid templi suletud ossa saatis. Amon oli oma lootsikus Lääne mägede taha purjetanud, vahimehed olid puhunud hõbepasunaid ja templi väravad olid suletud. Kuid preester, kes meid juhatas, oli söönud hea söömaaja ohvriloomade liha, puuvilju ja magusaid leibu, tema näol voolas õli ja tema põsed õhetasid veinist. Omaette naerdes kergitas preester eesriiet ja laskis meil vaadata kõige pühamasse paika. Tohutu suurest kivirahnust väljaraiutud ruumis seisis Amon, ja kalliskivid tema peakattel ja kaelusel särasid pühade lampide valgusel punastena, sinistena ja rohelistena nagu elavad silmad. Olime pidanud hommikul teda preestri juhatusel võidma ja uutesse rõivastesse riietama, sest ta vajas uusi rõivaid igal hommikul. Olin näinud teda juba varem. Olin teda näinud, kui ta kevadpidustuste ajal kuldses paadis eesõue kanti, sel ajal kui inimesed teda nähes kummuli maha heitsid. Olin teda näinud, kui ta kõige kõrgema tulvavee ajal oma seedripuust laevas pühal järvel purjetas. Kuid tollal, viletsa õpilasena, olin näinud teda ainult kaugelt ja tema punane rõivas ei olnud mulle kunagi nii vapustavat mõju avaldanud nagu praegu, lampide valguses ja kõige pühama paiga vankumatus vaikuses. Punast rõivast kannavad ainult jumalad, ja kui ma nõnda seal tema õilsat nägu vaatasin, siis oli mul tunne, otsekui lämmataks allavajuvate kivimürakate raskus mu rinda.
„Valvake ja palvetage eesriide ees,” ütles preester, hoides eesriide hõlmast kinni, sest ta ei olnud oma jalgadele kindel. „Võib-olla ta kutsub teid, sest tal on kombeks pühitsetavatele end ilmutada, neid nimepidi nimetada ja neid kõnetada, kui nad on seda väärt.” Ta tegi kätega kähku pühad märgid, pomisedes Amoni jumalikke nimesid ning laskis kardina alla, ilma et oleks viitsinud kummardadagi ja käsi põlvedeni langetada.
Ja ta läks ja jättis meid seitsmekesi suletud alale pimedasse eeskotta, mille põrandakivid õhkasid meie paljastele jalgadele hirmuäratavat külmust. Aga kui ta oli läinud, võttis Mose oma õlarõiva alt lambi ja Ahmose läks külmavereliselt kõige pühamasse paika ja tõi sealt Amoni püha tule, nii et saime lambi põlema.
„Oleksime narrid, kui pimedas istuksime,” ütles Mose, ja meie enesetunne paranes, kuigi me kindlasti kõik
