üks paranes ja teine suri, seda ei küsinud keegi ja seda ei tohtinudki küsida.
Märkasin nimelt varsti, et küsisin liiga palju, sest minu peale hakati viltu vaatama ja pärast mind tulnud läksid minust ette ja võisid mind käsutada. Siis võtsin ma seljast valged rõivad, puhastusin ja läksin Elu majast minema, ja mul oli kaasas kaks hõbevõru, mis kaalusid kokku neli deebenit.
5
Aga kui ma keset päist päeva templist välja astusin, mida ei olnud minuga juhtunud aastaid, avanesid mu silmad veel kord ja ma nägin, et sel ajal kui mina tööd tegin ja õppisin, oli Teeba muutunud. Nägin seda, astudes mööda Oinaste teed ja minnes üle väljakute, sest kõikjal oli endisest rahutum ja inimeste rõivad olid muutunud kallimaks ja luksuslikumaks, nii et volditud seeliku ja kunstjuuste järgi ei võinud enam vahet teha, kes on mees ja kes naine. Veinitubadest ja lõbumajadest kandus tänavatele lärmakat Süüria muusikat ja tänaval oli kuulda üha rohkem võõraid sõnu ja üha jõhkramalt tungisid egiptlaste sekka süürlased ja rikkad neegrid. Egiptuse rikkus ja võimsus olid mõõtmatud, vaenlase jalg ei olnud astunud selle linnadesse juba aastasadu ning mehed, kes ei olnud iial sõda kogenud, olid jõudnud juba keskikka. Kuid kas see tõi inimestele rohkem rõõmu, seda ma ei teadnud, sest kõikide pilk oli rahutu ja kõigil oli kiire ja kõik ootasid midagi uut ega rahuldunud tänase päevaga.
Kõndisin mööda Teeba tänavaid ja olin üksi ja mu süda oli trotsist ja murest raske. Läksin koju ja nägin, et mu isa Senmut oli vanaks jäänud, tema selg oli kühmu vajunud ja tema silm ei seletanud enam kirjatähti. Nägin ka, et ema Kipa oli vanaks jäänud, hingeldas käies ja rääkis veel ainult oma hauast. Sest isa oli kokkuhoitud raha eest neile mõlemale jõe läänekaldal surnutelinnas haua ostnud. Olin seda näinud ja see oli savitellistega müüritud, korralik haud, mille seintel olid tavapärased pildid ja kirjad. Selle kõrval ja ümber oli sada ja tuhat samasugust hauda, mida Amoni preestrid kalli hinnaga korralikele ja kokkuhoidlikele inimestele müüsid, et need saaksid surematuse. Olin ka ema meeleheaks kirjutanud neile hauda kaasapanemiseks Surnute raamatu, et nad pikal teel ära ei eksiks, ja see oli veatult kirjutatud ja suurepärane Surnute raamat, kuigi seal ei olnud maalitud pilte nagu neis raamatutes, mida müüdi Amoni templi raamatuõuel.
Ema andis mulle süüa ja isa küsis mu õpingute järele, aga midagi muud meil üksteisele enam öelda ei olnud ja maja oli mulle võõras ja tänav oli võõras ja võõrad olid ka inimesed tänavaservas. Seetõttu läks mu meel üha kurvemaks, kuni mulle meenus Ptahi tempel ja Thotmes, kes oli minu sõber ja kellest pidi saama kunstnik. Ja ma mõtlesin: „Mul on taskus neli deebenit hõbedat. Lähen kutsun oma sõbra Thotmese, et lõbutseksime üheskoos ja rõõmustaksime oma südant veiniga, sest oma küsimustele ei saa ma niikuinii iial vastust.”
Nii jätsin oma vanematega hüvasti, öeldes, et pean Elu majja tagasi minema, ja päevaloojangu lähenedes leidsin Ptahi templi ja küsisin uksevalvurilt, kus on kunstnike kool, ja ma läksin sisse ja kutsusin õpilast Thotmest. Alles siis sain kuulda, et ta oli juba ammu koolist välja visatud. Õpilased, kellelt tema kohta küsisin ja kellel olid savised käed, sülitasid mu ette maha, kui tema nime nimetasid. Üks neist ütles: „Kui otsid Thotmest, siis leiad ta kõige kergemini õlletoast või lõbumajast.” Teine ütles: „Kui kuuled kedagi jumalaid teotamas, siis on Thotmes kindlasti lähedal.” Ja kolmas ütles: „Sealt, kus kakeldakse ja lüüakse muhke ja haavu, sealt leiad kindlasti oma sõbra Thotmese.” Nad sülitasid mu ette maha, sest ütlesin, et olen Thotmese sõber, kuid nad tegid seda üksnes oma õpetaja pärast, ja kui õpetaja selja keeras, soovitasid nad mul minna veinituppa, mille nimi oli „Süüria Kann”.
Leidsin veinitoa, mille nimi oli „Süüria Kann”. See asus vaestelinna ja suursuguste linnaosa piiril ja selle uksel oli kiri, kus kiideti Amoni viinamäe veini ja sadama veine. Kuid sees oli seintele maalitud lõbusaid pilte, kus paavianid silitasid tantsutüdrukuid ja kitsed puhusid flööti. Põrandal istusid kunstnikud, kes joonistasid usinasti paberile pilte, ja üks vana mees vaatas kurvalt veinikarikat enda ees.
„Sinuhe, savivoolija tahvli nimel,” ütles keegi ja tõusis mind tervitama, kergitades suure imestuse märgiks kätt. Tundsin ära Thotmese, kuigi tema õlarõivas oli räpane ja räbaldunud, silmad punetasid ja laubal oli suur muhk. Ta oli vananenud ja kõhnaks jäänud ja tema suunurkades oli kortse, kuigi ta oli veel noor. Aga kui ta mulle otsa vaatas, oli tema silmades endiselt midagi nakatavalt vaprat ja rõõmsat ja ta kummardas oma pea lähemale, nii et võisime teineteise põski puudutada. Sellest teadsin, et olime ikka veel sõbrad.
„Mu süda on murest raske ja kõik on tühine,” ütlesin talle. „Seepärast otsisin su üles, et rõõmustaksime üheskoos oma hinge veiniga, sest keegi ei vasta mulle, kui küsin: miks?”
Aga Thotmes kergitas oma eesrõivast märgiks, et tal ei ole midagi, millega veini osta.
„Mul on randmetel neli deebenit hõbedat,” ütlesin uhkelt. Kuid Thotmes osutas mu peale, mis oli endiselt paljaks aetud, sest ma tahtsin, et inimesed teaksid, et olen esimese astme preester. Millegi muu üle mul uhkust tunda ei olnud. Nüüd ma muidugi kahetsesin, et ei olnud lasknud juustel kasvada. Seepärast ütlesin kannatamatult:
„Olen arst ja mitte preester. Lugesin ukselt, et siin pakutakse ka sadama veini. Maitseme siis seda, kui see on hea.” Seda öeldes kõlistasin hõbevõrusid oma kätel ja peremees jooksis ruttu mu juurde ja kummardas mu ees ja langetas käed põlvedeni.
„Mul on tagavaraks Siidoni ja Büblose veine, mille pitserid on veel lahti murdmata ja mis on mürrist magusad,” ütles ta. „Ma pakun kirjatud karikatest ka segatud veine. Need hakkavad pähe nagu ilusa tüdruku naeratus ja rõõmustavad südant.” Ta rääkis ja luges üles veel palju muudki, kordagi vahepeal hingamata, nii et ma sattusin segadusse ja vaatasin Thotmesele küsivalt otsa. Thotmes tellis meile segatud veini ja ori tuli ja valas meie kätele vett ja tõi madalale lauale meie ette vaagnatäie küpsetatud lootoseseemneid. Peremees tõi kirjatud karikad. Thotmes tõstis oma karika ja kallas tilga maha, öeldes: „Jumalikule savivoolijale. Võtku katk kunstikooli ja selle õpetajaid!” Ta luges nimepidi üles õpetajad, keda ta kõige rohkem vihkas.
Ka mina tõstsin karika ja kallasin tilga põrandale. „Amoni nimel,” ütlesin, „lekkigu tema lootsik igavesti, lõhkegu tema preestrite kõhud ja katk võtku asjatundmatuid õpetajaid Elu majas.” Kuid seda ütlesin ma vaikse häälega ja vaatasin ringi, ega keegi võõras mu sõnu ei kuule.
„Ära karda,” tähendas Thotmes. „Siin kõrtsis on löödud lõhki nii mitu Amoni kõrva, et nad on tüdinenud kuulamast. Meie, siiajõudnud, oleme niikuinii kadunud. Mina ei saaks isegi mitte oma leiba ja õlut, kui ma poleks taibanud hakata rikaste lastele pildiraamatuid joonistama.”
Ta näitas mulle papüüruserulli, kuhu ta oli minu saabudes pilte joonistanud, ja ma puhkesin naerma, sest ta oli joonistanud kindluse, mille müüre kaitses ründavate hiirte vastu hirmust värisev kass, ja ta oli joonistanud jõehobuse, kes laulis puuladvas, samal ajal kui tuvi vaevaliselt redelist puu otsa ronis. Thotmes vaatas mulle otsa ja tema pruunid silmad naersid. Kuid ta tegi uue rulli lahti ja ei naernud enam, sest esile tuli pilt, kus kiilaspäine, väikest kasvu preester vaaraod nagu ohvrilooma köie otsas templisse talutas. Veel näitas ta pilti, kus väike vaarao kummardas Amoni tohutu kuju ees. Vaatasin talle küsivalt otsa, ta noogutas ja ütles:
„Eks ole ju nii. Piltide üle naeravad ka vanemad, sest need on pöörased. Ajab ju naerma, kui hiir kargab kassile kallale ja preester talutab vaaraod. Kuid need, kes teavad, neil tuleb igasuguseid mõtteid. Seepärast jätkub mul leiba ja õlut, kuni preestrid lasevad valvuritel mu kusagil tänavanurgal surnuks peksta. Seda on ette tulnud.”
„Joome,” ütlesin, ja me jõime veini, aga mu hing ei muutunud
