juures näinud unes, et see jumal ilmutas end talle ja ennustas, et ükskord kannab ta peas mõlema riigi kroone, kuigi Thotmesel ei olnud sel ajal veel mingit võimalust valitsejaks saada. Tema ees oli liiga mitmeid teisi võimupärijaid. See oli tõsi, sest ka Ptahor oli teinud oma nooruse ja hulluse päevil reisi püramiidide juurde ja näinud oma silmaga Thotmese käsul sündmuse mälestuseks sfinksi käppade vahel ehitatud templit ja tahvlit, millel kuningas jutustas nähtud ilmutusest. Sellest alates oli suguvõsa kummardanud Ra-Harahtet, kes elas alamaa Heliopolises ja kes ilmutas end Atoni kujul. See Aton oli igivana jumal, Amonist vanem, kuid ära unustatud, kuni suur kuninglik abikaasa pärast Heliopolises Atoni ees palvetamas käimist poja sünnitas. Seepärast on Atonile ka Teebas tempel püstitatud, kuigi seal ei käi õieti kedagi peale kuningliku perekonna liikmete, ja Aton esines seal päikest sarvedel kandva härjana ja pildil oli ka Horos, kellel oli pistriku kuju.
„Selle loo kohaselt on võimupärija tolle Atoni taevane poeg,” ütles Ptahor ja jõi veini. „Kuninglik abikaasa nägi ju Ra-Harahte templis ilmutist ja sünnitas pärast seda poja. Ta tõi sealt kaasa ka väga võimuahne preestri, kes oli talle meeldima hakanud. Preestri nimi oli Eje ja ta sokutas oma naise võimupärija ammeks. Preestril oli nimelt tütar, kelle nimi on Nofretete ja kes on võimupärijaga samast nisast piima imenud ja lapsena palees mänginud nagu tema õde, nii et võid arvata, mis sellest tuleb.” Ptahor jõi veel veini, ohkas ja ütles: „Ah, ei ole vanale mehele midagi mõnusamat veinist ja kõige selle tagarääkimisest, mis pole tema asi. Oh, Sinuhe, mu poeg, kui sa teaksid, kui palju saladusi on peidetud vana koljuavaja otsaesise taha. Tõenäoliselt on seal varjul ka kuninglikke saladusi ja paljud imestavad, miks palee naistemajades kunagi elusaid poeglapsi ei sünni, sest see sõdib kõikide arstiteaduse seaduste vastu. Ja temal, kes ta praegu seal avatud koljuga lamab, ei olnud oma nooruspäevil hoopiski mitte kombeks karikasse sülitada. Ta oli suur kütt ja tappis oma elupäevadel tuhat lõvi ja viissada metshärga, aga kui mitu noort neidu ta oma voodikatuse all endale alistas, seda ei oska kokku arvata ka naistemaja ülevaataja, kuid poeg on tal ainult kuningliku Tejega.”
Muutusin rahutuks, sest olin veini joonud. Nii ohkasin ja vaatasin rohelist kivi oma sõrmes. Kuid Ptahor jätkas armutult:
„Suure kuningliku abikaasa leidis ta jahiretkel, tema, kes ta lamab. Teje olnud tollal kuuldavasti ainult linnupüüdjatüdruk Niiluse kõrkjastikus, kuid kuningas tõstis ta enda kõrvale tema tarkuse pärast ja pidas au sees ka tema tähtsusetuid vanemaid ja täitis nende haua kõige kallimate kingitustega. Ja Tejel ei olnud ka tema lõbutsemise vastu midagi, kui haaremi naised vaid poisslapsi ei sünnitanud. Siin soosis teda kõige imelisem õnn, mida ei usuks, kui nii poleks tõesti läinud. Aga kui tema, kes ta lamab, hoidis käes kõvera otsaga saua ja piitsa, siis hoidis kuninglik abikaasa ta kätt ja käsivart. Kui kuningas abiellus riigi huvides Mitanni kuninga tütrega, et igaveseks lõpetada sõjad ülespidi voolavate jõgede maal Naharinas, pani Teje ta uskuma, et printsessil oli seal kohas, kuhu on suunatud meeste himu, kitsesõrg, ja et tal oli ka kitsehais küljes, nii igatahes räägitakse, ja see printsess läkski hiljem hulluks.”
Ptahor vaatas mind ja ümberringi ja tähendas ruttu: „Sina, Sinuhe, ära aga iial usu niisuguseid jutte, sest need on pahasoovlike inimeste kuulujutud ja kõik tunnevad suure kuningliku abikaasa leebust ja tarkust ja teavad tema oskust valida enda ja trooni ümber suutlikke mehi. Nii on.”
Ptahor kallas oma karikast tilgakese põrandale ja vaatas vagalt ülespoole. Siis kiikas ta kõrvale ja pahvatas naerma. „Tere, kärbsepiitsa kandja,” hüüdis ta. „Kas see oled ainult sina? Võta istet ja joo koos minuga tilgake. Me pole pikka aega kohtunud.”
Kargasin püsti ja kummardasin maani, puudutades kätega põrandat, sest meid oli astunud oma lähedalolekuga austama valitsuskepi kandja kuninga paremal käel ja kuningliku pitsati hoidja. Ta tuli üksi ja võimumärgid tema käes näisid kõledalt pidulikud. Tema vana nägu oli leinast murtud ja tema põskedele pudenes pisaraid. Need olid siirad leinapisarad, sest ta nuttis niisama palju iseenda kui vaarao pärast. Minu poole ta ei vaadanudki, sest komme oli, et ülemalseisja ei pruukinud alamalseisjat näha. Need olid tema ümber nagu õhk. Ta võttis istet, laskis võimumärgi ja piitsa käest, ohkas ja ütles mõrult:
„Sulle antakse su veidruse pärast palju andeks, koljuavaja, aga leina ja kaevete majas sa naerma ei peaks.” Ta tegi kätega küsiva liigutuse.
„Kuni hommikuni,” ütles Ptahor. „Aga et me ei ole mitte savionnis, nagu üks tark mees kord ammu ütles, siis võiksid ka sina koos meiega klaasi veini juua, sest vein sobib niisama hästi mure kui ka rõõmu puhul. Kuid miks sa oled üksi ja kõnnid nagu vari, mu sõber? Miks ei tungle su ümber enam teenijad nagu kärbsed meekoogi kallal?”
Pitsatihoidja pühkis põselt pisarad ja naeratas nukralt: „Võim on inimese käes nagu pilliroog. Pilliroog murdub, aga tark lind hüppab aegsasti teise varre otsa kiikuma. Seepärast ehk joongi koos sinuga karika veini, Ptahor, kuigi see ei ole mul kombeks, aga sa ütlesid õigesti. Vein tohterdab leinavat südant.”
„Ah nii ruttu juba?” ütles Ptahor. Pitsatihoidja laiutas jõuetuse märgiks käsi.
„Mind ei lastud isegi mu sureva isanda voodi äärde valvama,” ütles ta. „Amoni nimel, maailm tasub sulle tänamatusega. Suur kuninglik abikaasa on vaarao pitsati oma valdusse võtnud ja sõjavägi kuulab ainult tema häält. Tema kõrval seisab valepreester ja võimupärija, tõsi mis tõsi, võimupärija vahib enda ette nagu vasikas, keda talitaja talutab, kuhu tahab.”
„Preestritest rääkides,” ütles Ptahor, kallates pitsatihoidja karikasse veini, sest teenrid olid tema tulles kuhugi kadunud. „Preestritest rääkides, kui nii öelda, siis jutustasin oma sõbrale Sinuhele, kuidas ma nooruspäevil ükskord püramiidide juures ka ise oma nime teiste reisiliste kombel suure sfinksi käpale kraapisin, et mu nimi iial ei ununeks.”
Pitsatihoidja heitis mulle viisaka pilgu, aga ei näinud mind. „Häh, Aton,” ütles ta ja tegi kätega vagalt Amoni märgi. „Atoni templi väravahinged on roostes ja valitseja ei ole enam aastaid tema vastu huvi tundnud. Ta kutsus ju parema meelega võõramaise jumala end ravima. Ka see oli tuju.” Jälle heitis ta mulle pilgu ja kindlasti nägi mind, sest tõttas lisama: „Jumalatele on tujud lubatud, sest jumalate loomus on tujukas.”
„Ja ometi kõneleb võimupärija Atonist,” katsetas Ptahor.
„Võimupärija,” ütles pitsatihoidja äärmise põlgusega. „Võimupärija on hull ja haige. Uskuge, mis ma räägin, aga veel enne, kui vaarao on Surma majas, paneb suur kuninglik abikaasa oma lõua külge habeme ja seob vööle lõvisaba ning hakkab kohut mõistma, peas kuninglik peakate. Preester ässitab teda muidugi tagant, aga uskuge, mis ma räägin, et kuninganna peab Amoniga liitu astuma, kui ta tahab Egiptust valitseda.” Ta jõi veini ja tema silmad läksid märjaks. „Tõepoolest,” ütles ta, „tõepoolest, jumalad on tujukad. Olen ohverdanud Amonile, mis vähegi võimalik, olen kummardanud tema ülempreestrit nagu oma isa, ülemehitajana olen katnud Egiptuse Amoni templitega, aga kui üldse, siis kiidab mind Seth koos kõigi oma kurjade vaimudega.” Ta jõi veini ja hakkas nutma. „Mina olen ainult vana koer,” nuuksus ta. „Vana koer olen ma,” nuuksus ta. „Vana koer olen ma ja karv on mul seljast maha kulunud, nii et olen karvutu. Oh, ma olin järi kuninga jalge all ja kuningas tallas lahkelt mu pea tolmu sisse enda ees.” Ta jõi veini, heitis kuldse piitsa põrandale ja kiskus oma kalli rõiva katki. „Tühisuste tühisus,” ütles ta, „kuid minul on kallilt varustatud haud ja seda minult ära võtta ei saa. Minu igavest puhkust kuninga paremal käel nad ära võtta ei saa, kuigi olen vaid vana karvutu koer.” Ta langetas pea käte vahele ja nuttis kibedasti.
Ptahor silitas tal rahustavalt pead ja kompis sõrmedega selle kühme. „Sul on huvitav pea,” ütles ta. „Üksnes huvist asja vastu võiksin selle sulle tasuta avada.” Pitsatihoidja tõmbas oma pea Ptahori käte
