Sinuhe, egiptlane. Mika Waltari
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Sinuhe, egiptlane - Mika Waltari страница 17
„Ma ei luba, et ta jumalasse puutub,” ütles suur kuninglik abikaasa. „Mina hoian jumala pead, kui nii on vaja.”
Ptahor ei tahtnud nõustuda ja ütles, et toiming on verine ja ebameeldiv. Sellest hoolimata istus suur kuninglik abikaasa voodiservale ja tõstis väga ettevaatlikult oma sureva mehe pea endale sülle, hoolimata süljest, mis talle kätele tilkus.
„Ta on minu oma,” ütles kuninganna, „ärgu keegi teine temasse puutugu. Astugu ta surma maale minu sülest.”
„Tema, jumal, astub oma isa päikesepaati ja purjetab otse õndsate maale,” ütles Ptahor ja lõikas tulekivinoaga kuninga peanaha lahti. „Päikesest on ta sündinud ja päikesesse läheb ta tagasi ja tema nime ülistavad kõik rahvad igavesest ajast igavesti. Sethi ja kõigi kurjade vaimude nimel, mida see verejooksupeataja seal kohmitseb?” Ptahor rääkis kõikvõimalikku tühja-tähja, et kuningliku abikaasa mõtteid tegelikult toimingult kõrvale juhtida, nii nagu osav arst alati räägib, kui ta patsiendile haiget teeb. Kuid viimased sõnad käratas ta verejooksu-peatajale, kes toetus uksepiidale, silmad uniselt poolkinni, sest vaarao peast hakkas verd jooksma ja see voolas kuningliku abikaasa sülle, nii et naine võpatas ja tema nägu tõmbus kollakashalliks. Ka verejooksu-peataja võpatas oma mõtetest üles. Vahest oli ta mõelnud härgadele ja niisutuskanalitele, kuid nüüd meenus talle tema amet, ta astus lähemale, tõstis käed ja vaatas vaaraod. Veri jäi kohe kinni ning mina pesin ja puhastasin vaarao pea.
„Vabandust, emand,” ütles Ptahor ja võttis minu käest puuri. „Päikesesse, jajah, kuldses paadis, otse oma isa juurde, Amon teda õnnistagu.” Rääkides keeras ta kiirete, osavate liigutustega puuri pihkude vahel, nii et see kriiksudes luu sisse vajus. Siis avas võimupärija silmad, astus ette ja ütles, nägu tõmblemas: „Mitte Amon, vaid Ra-Harahte õnnistab teda, ja ta ilmub Atoni kujul.” Tõstsin lugupidavalt käed, kuigi ei mõistnud, millest ta räägib, sest kes siis tundis kõiki tuhandet Egiptuse jumalat, kõige vähem Amoni pühitsetud preester, kellel oli piisavalt mõtlemist tema püha kolmainsuse ja üheksaainsuse üle.
„Aton muidugi,” pomises Ptahor rahustavalt. „Miks mitte Aton, kuidas mu keel küll vääratas.” Ta võttis jälle tulekivist noa ja eebenipuust varrega vasara ja hakkas ettevaatlike koputustega luud eemaldama. „Tõesti, tõesti, ma mäletan küll, et ta oma jumalikus tarkuses Atonile templi püstitas. See oli vist kohe pärast printsi sündimist või kuidas, ilus Teje? No nii, veel üks silmapilk.” Ta vaatas murelikult võimupärijat, kes seisis voodi ääres, käed rusikasse surutud ja nägu tõmblemas. „Väike lonks veini teeks mu käe kindlamaks ja poleks ka printsile paha. Selle peale tasuks tõesti ka kuninglikult veinikannult pitser murda. Hopp!” Ulatasin talle tangid ja ta võttis lahtitulnud luutüki ära, nii et pea kuninganna süles raksatas. „Näita mulle valgust, Sinuhe.”
Ptahor ohkas, sest kõige hullem oli möödas. Ka mina ohkasin vaistlikult ja oli, nagu oleks seesama kergendustunne kandunud ka teadvuseta vaaraosse, sest tema käed-jalad liigatasid, hingamine aeglustus ja ta vajus veelgi sügavamasse teadvusetusse. Eredas valguses tunnistas Ptahor hetke arupidavalt vaarao aju, mis pealuusse tehtud august välja tungis. Ajuaines oli hallikassinine ja võbeles.
„Hm,” ütles Ptahor ja mõtles. „Mis tehtud, see tehtud. Edasise eest hoolitsegu tema Aton, sest see on jumalate ja mitte inimeste asi.” Kergelt ja ettevaatlikult asetas ta luutüki oma kohale tagasi, pintseldas prakku liimi, tõmbas peanaha jälle kokku ja sidus haava. Kuninglik abikaasa pani pea tagasi kallist puust nikerdatud kuklatoele ja vaatas Ptahorile otsa. Veri oli tema sülle ära kuivanud, aga ta ei hoolinud sellest. Ptahor vastas naise kartmatule pilgule, ilma et oleks kummardanud, ja ütles tasakesi:
„Ta elab kuni koidikuni, kui tema jumal seda lubab.”
Siis tõstis Ptahor leina märgiks käed ja mina tegin sedasama. Aga kui Ptahor tõstis käed, et kaastunnet avaldada, ei julgenud ma temast eeskuju võtta, sest kes olin mina, et kuninglikke isikuid haletseda. Puhastasin tööriistad tules ja panin need Ptahori eebenipuust laekasse tagasi.
„Sa saad suured kingitused,” ütles kuninglik abikaasa ja liigutas kätt märgiks, et olime vabad lahkuma.
Meile oli kaetud söömaaeg kuninglikku saali ja Ptahor nägi oma rõõmuks seina ääres mitut veinikannu. Ta laskis neist ühe avada, olles enne hoolikalt pitsereid uurinud, ja orjad valasid meie kätele vett. Küsisin, kuidas julges Ptahor kuningliku abikaasa ja võimupärijaga nii lugupidamatult rääkida.
„Muidugi, vaarao on jumal juba eluajal,” ütles Ptahor ja irvitas, meenutades rohkem kui tavaliselt vana paaviani, „muidugi püstitatakse talle templeid ja tuuakse ohvreid kõikjal üle maa, aga mina kui arst olen näinud, et vaarao on ainult inimene, surelik ja meiesugune. Niisamuti on suur kuninglik abikaasa ainult inimene ja tal on kõik naise omadused. Minu jutt on kuninglikes kõrvus ainult kärbsesumin ja kui ma oleksin neile sumisenud, nii nagu sumisevad kõik teised kärbsed nende ümber, ei oleks nad mind üldse kuulanud. Kuid nüüd nad ütlevad: Ptahor on iseäralik, aga aus mees. Andkem talle tema vanuse ja hea eesmärgi tõttu tema tobedus andeks. Ja nad mäletavad mind ja annavad mulle kalleid kingitusi. Pea ka sina meeles, et kui tahad, et valitseja su sõnu kuuleks, siis räägi temaga teistmoodi, kui räägivad teised, räägi temaga nagu inimesega, nagu omasugusega. Sel juhul ta kas kuulab su sõnu või sind aetakse keppidega paleeõuest minema, kuid mõlemal juhul jääd sa talle meelde. Ja on suur asi, kui vaarao oma alamat mäletab.”
Ptahor jõi veini ja muutus rõõmsaks. Verejooksupeataja toppis kahe käega suhu meega valmistatud liha, unustas oma uniselt jõnga oleku ja ütles: „See siin ei ole enam savionn.” Ka tema jõi veini ja ta jõi seda nagu õlut, nii et ta silmad muutusid suureks ja nägu tõmbus punaseks. Jälle ütles ta: „No see siin pole mõni savionn, ei noh!” Teener valas tema kätele vett ja ta pritsis vett mööda saali laiali. Ptahor heitis mehele leebe pilgu ja soovitas tal vaadata vaarao hobusetalle, kui selleks nüüd kord võimalus on, sest me ei tohi palee maa-alalt lahkuda enne, kui vaarao on teinud oma viimase hingetõmbe või haigusest toibunud. Niisugune on komme. Ja kui vaarao sureb, siis peame surema ka meie.
Verejooksupeataja uskus seda ja vajus norgu. Kuid siis rõõmustas teda mõtte, et igatahes ei sure ta savionnis, ja ta läks vaatama vaarao hobusetalle, niikaua kui selleks oli võimalus. Teenrile, kes teda saatma läks, tähendas Ptahor, et kõige parem on jätta mees talli magama, et ta end koduselt