Amoni suure templi Elu majas vastutasid nime poolest õpetamise eest kuninglikud arstid, igaüks oma erialal. Kuid neid me nägime üksnes harva, sest nende haigete ring oli lai ja nad said rikastelt oma arstlike teenete eest suuri kingitusi ja elasid suurtes majades väljaspool linna. Aga kui Elu majja tuli tõbine, kelle häda tegi harilikud arstid nõutuks või keda nad ei julgenud oma teadmistega ravima hakata, saabus kuninglik arst ja näitas arstiala õppijatele oma parimaid oskusi. Nii võis ka kõige kehvem haige saada Amoni auks kuningliku arsti ravi.
Sest Elu maja ravialustelt võeti kingitusi vastavalt nende jõukusele, ja et paljudel oli kaasas linnaarstilt saadud tõend, mis kinnitas, et tavaline arst ei suutnud nende häda ravida, siis tulid kõige vaesemad otse Elu majja ja neilt ei nõutud üldse kingitust. Kõik see oli ilus ja õige, ja ometi ei oleks ma tahtnud põdedes vaene olla, sest vaeste peal katsetasid oma kunste oskamatud ja õppijad võisid nende peal harjutada ja nendele ei raisatud valuvaigistavaid rohtusid, vaid nemad pidid kannatama välja tangid, noa ja tule ilma tuimestuseta. Nii kerkis Elu maja eeskodadest, kus kõige vaesemaid vastu võeti, sageli hädakisa ja oigamist.
Arstide õppe- ja harjutamisaeg oli pikk ka andekatele. Me pidime läbi võtma arstirohtude õpetuse ja tundma taimi, õppima neid õigel ajal koguma ja kuivatama ja tegema neist tõmmiseid, sest arst pidi vajaduse korral oskama ise ravimeid valmistada. Mina ja paljud teisedki nurisesime selle üle, sest me ei mõistnud, mis kasu sellest on, sest Elu majast sai ravimitähe järgi kõiki tuntud arstirohte valmissegatuna ja annusteks jagatuna. Ometi oli mul sellest õpetusest, nagu ma edaspidi jutustan, hiljem palju kasu.
Me pidime selgeks õppima kehaosade nimetused ja inimese eri elundite talituse ja otstarve. Pidime õppima kasutama nuga ja hambatange, aga ennekõike pidime harjutama oma käsi, et ära tunda inimese hädad nii tema kehaõõnsustes kui ka läbi tema naha, ja me pidime oskama lugeda tema vaevusi ka silmadest. Pidime suutma võtta vastu sünnitust, kui ämmaemand enam aidata ei osanud. Pidime tegema valu ja leevendama valu vastavalt vajadusele. Pidime õppima eristama väikesi hädasid suurtest ning vaimu põhjustatud vaevusi kehalistest hädadest. Pidime haigete jutus tõe vale seest välja sõeluma ja esitama neile kõik vajalikud küsimused pealaest jalataldadeni, et endale haigusest pilti luua.
On niisiis mõistetav, et mida kaugemale ma õpingutega jõudsin, seda sügavamalt tundsin, kui vähe ma tean. Nii küllap ongi, et arst on valmis alles siis, kui ta alandlikult enda ees tunnistab, et ta tegelikult mitte midagi ei tea. Seda ei maksa asjasse pühendamatutele siiski öelda, sest on kõige tähtsam, et haige usub arsti ja usaldab tema oskusi. See on kogu ravimiskunsti alus, millele toetuda. Seetõttu ei tohi arst iial vigu teha, sest vigu tegev arst kaotab oma maine ja kahjustab ka teiste arstide mainet. Seetõttu ka rikaste majades, kuhu kutsutakse keerulist juhtumit uurima pärast esimest abiks veel kaks või isegi kolm arsti, vaikivad ametivennad esimese arsti eksituse meelsamini maha, selle asemel et eksitus kogu arstkonna häbiks avalikuks teha. Nii öeldaksegi, et arstid matavad oma ravialuse üheskoos.
Kuid seda kõike ma siis veel ei teadnud, vaid astusin Elu majja, tulvil lugupidamist ja uskudes, et leian sealt kogu maise tarkuse ja vooruse. Esimesed nädalad seal olid rängad, sest viimasena tulnud õppur on kõikide ülejäänute teener ja ei ole kõige alamate teenijate seas ühtki, kes ei oleks temast ülemal ja tema käskija. Esimeseks tuleb õppuril ära õppida puhtus, ja ei ole olemas nii musta tööd, mida teda tegema ei panda, nii et ta on vastikusest haige, kuni lõpuks panetub. Kuid varsti teab ta ka une pealt, et nuga on puhas alles pärast tulel puhastamist ja kangas on puhas alles leelises ja vees keedetuna.
Aga kõik, mis kuulub arstioskustesse, on juba kirjas teistes raamatutes, ja rohkem ma seda ei puuduta. Selle asemel jutustan asjadest, mis on seotud minuga, mida olen ise näinud ja millest teised ei ole kirjutanud.
Pärast pikka katseaega tuli päev, kui mulle pandi pärast pühades talitustes puhastumist selga valged rõivad ja ma võisin õppida vastuvõtusaalis tugevate meeste suust hambaid välja kiskuma, haavu siduma, paiseid avama ja murdunud ihuliikmeid lahasesse panema. Ja selles ei olnud mulle midagi uut, sest isalt õpetust saanud, jõudsin ma hästi edasi ja minust sai kaaslaste käskija ja õpetaja. Vahel sain ka kingitusi, nagu neid antakse arstidele, ja ma lasksin graveerida oma nime, Sinuhe, rohelisse kivisse, mille Nefernefernefer oli mulle andnud, et saaksin arstitähtedele oma pitseri vajutada.
Mulle anti üha raskemaid ülesandeid ja ma võisid valvata saalides, kus lamasid ravimatud haiged, ja pealt vaadata kuulsate arstide ravi ja lõikusi, mille käigus kümme haiget suri, aga üks paranes. Õppisin ka nägema, et surm ei ole arstidele midagi kohutavat, et surm on haigetele sageli halastaja sõber, nii et inimese nägu on surres sageli õnnelikum kui tema elu vaestel päevadel.
Ometi olin pime ja kurt, kuni saabus mu ärkamise päev, nii nagu kunagi poisieas, kui pildid, sõnad ja kirjatähed minu jaoks elama hakkasid. Saabus hetk, mil mu silmad avanesid ja ma ärkasin, hing tulvil rõõmu, otsekui unest ja küsisin endalt: miks? Sest kogu tõelise teadmise hirmuäratavaim võti on küsimus: miks? See on tugevam kui Thoti pilliroog ja võimsam kui kivvi raiutud kirjad.
See toimus nii. Oli üks abielunaine, kes ei olnud last saanud ja arvas end viljatu olevat, sest oli juba nelikümmend aastat täis. Kuid ta kuuhädad jäid ära ja ta kohkus ja hakkas muretsema ja tuli Elu majja, kartes, et temasse on tulnud paha vaim ja tema keha ära mürgitanud. Nagu oli ette nähtud, võtsin teri ja panin need mulda. Mõnd tera kastsin Niiluse veega, aga ülejäänuid kastsin naise kehaveega. Panin mulla päikese kätte sooja ja käskisin naisel mõne päeva pärast tagasi tulla. Kui ta tuli, nägin, et idud on tärganud, kuid et palja veega kastetud olid väikesed, kuid ülejäänud vohasid haljalt. Oli seega tõsi, mis kirjas seisis, nii et ütlesin ka ise imestades naisele: „Rõõmusta, naine, sest püha Amon on oma helduses sinu üska õnnistanud ja sa saad lapse nagu teisedki õnnistatud naised.”
Vaene naine nuttis rõõmust ja andis mulle kingituseks oma randmelt kahe deebeni raskuse hõbevõru, sest ta oli juba ammu lootuse kaotanud. Ja juba uskuma hakates küsis ta: „On see poiss?” Ta niisiis arvas, et ma tean kõike. Võtsin julguse kokku, vaatasin talle silma sisse ja ütlesin: „See on poiss.” Sest võimalused olid võrdsed ja neil aegadel oli mul õnne. Naine muutus veelgi rõõmsamaks ja andis mulle ka teiselt randmelt kahe deebeni raskuse hõbevõru.
Kuid pärast naise lahkumist küsisin iseendalt: kuidas on võimalik, et odratera teab seda, mida ei saa ükski arst välja selgitada, teada või vaadelda, enne kui raseduse märgid on silmaga näha? Võtsin julguse kokku ja läksin oma õpetajalt küsima, miks see nii on, aga tema vaatas mind, nagu oleksin arust ära, ja ütles vaid: „Nii seisab kirjas.” Kuid see ei olnud minu jaoks mingi vastus, kui ma küsisin: miks? Võtsin oma julguse veel korra kokku ja küsisin kuninglikult sünnitusarstilt sünnitajate majas, miks nii on. Ta ütles: „Amon on kõikide jumalate kuningas. Tema silmad näevad naise üska, kuhu on voolanud seeme. Kui ta lubab viljastumisel toimuda, siis miks ei lubaks ta odraival haljendama hakata, kui mulda viljastunud naise kehaveega kastetakse?” Ta vaatas mind nagu lollpead, aga minule ei olnud see mingi vastus küsimusele: miks?
Siis avanesid mu silmad ja ma nägin, et Elu maja arstid tundsid vaid kirjutatut ja kombeid, aga ei midagi üle selle. Sest kui ma küsisin, miks peab mädanevat haava põletama, aga tavalist haava võidma ja siduma, ja miks hallitus ja ämblikuvõrgud paiseid ravivad, vastati mulle: „Nii on alati enne tehtud.” Nii on ka parandava noa käsutajal õigus teha need sada kaheksakümmend kaks lõikust ja lõiget, mis seisavad kirjas, ning ta teeb need vastavalt oma kogemusele ja oskusele paremini või halvemini, kiiremini või aeglasemalt, vähem valusalt või põhjustades asjatut piina, kuid midagi rohkemat ta teha ei või, sest ainult need on kirjutatud raamatutesse ja neid on kujutatud piltidel, ja midagi muud varem tehtud ei ole.
Oli inimesi, kes kaotasid kaalu ja tõmbusid näost valgeks, aga arst ei suutnud neil mingit haigust või vigastust kinnitada. Ometi võisid nad kosuda ja paraneda, kui
