kes kellestki põrmugi ei hoolinud. Seepärast oli väga raske ette kujutada, et mina võiksin pühenduda hoolivusele.
Tol ööl olin ärkvel ja kuulasin, kuidas mu kõrvaltoa elanik sõneles oma elukaaslasega – pahura vibaliku turvamehega, kes oli kõiki reegleid rikkudes tema juurde elama kolinud. Mul ei tulnud und ka siis, kui nad vait jäid. Peas keerlesid kahtlused. Teadsin, et vähemalt alguses pidi õpe toimuma klassis, seega polnud vaja karta, et ma kohemaid kellegi kogemata ära tapan või pean mõne vanamehe peenist pesema või midagi muud sama jubedat tegema. Aga ärevus võttis minus võimust. Ning kui ma öösel tualetti läksin (mis oli kogu korruse peale ühine), leidsin sealt ukse külge kinni jäänud verise hügieenisideme. Hakkasin öökima. Lisaks vastikustundele tuli mulle meelde, et vere nägemine oli mul alati pea ringi käima pannud.
Minu ülitundlikkus sai kinnitust järgmisel hommikul, kui olime läinud tervisekontrolli. Kõigilt võeti vereproov. „See läheb teie andmetesse kirja,” selgitas arst. „Näiteks juhuks, kui te saate kogemata süstlanõelaga torgata ja tekib HIV oht. Siis saame kontrollida, kas te olite juba varem HIV-positiivsed.” Aasta oli 1994 ning kõikjal levis väärinfo ja hirm HIV pärast. Laboriassistent sidus mulle žguti käsivarre ümber. „Kas sa oled õekursustel või meditsiinitudeng?” küsis ta.
Ma jälgisin süstalt, verega täituvat katsutit ja silme ees läks uduseks. Hääled kõlasid korraga väga kaugel.
„Christie. Christie!” Kui ma meelemärkusele tulin, lamasin põrandal, jalad toolile tõstetud, ning vereproovi võtnud laboriassistent oli minu kohale kummardunud. Ta hakkas naerma. „Kas kõik on korras?”
Ma ajasin end aeglaselt küünarnukkidele, pilt selginemas. „Mis juhtus?”
„Sa minestasid, kullake. Ikka juhtub. Aga võib-olla tahad veel oma kutsevalikut kaaluda.”
Kakskümmend aastat õena töötamist on minult palju võtnud, kuid veel rohkem andnud. Nüüd soovin ma selle imepärase töö muresid ja rõõme teiega jagada. Tulge minuga koos teekonnale inimese sünnist kuni surmani; astume läbi imikute intensiivravi osakonnast ja kahe poolega ustest, mis viivad üldosakonda; jookseme mööda koridore, et jõuda patsiendini, kelle juurest saabus häiresignaal, apteegist ja personali köögist mööda, erakorralise meditsiini osakonda. Me õpime tundma nii haiglat ennast kui ka õdede tööd koos selle paljude tahkudega. Kui ma alles tööinimeseteed alustasin, siis arvasin, et õetöö on seotud eelkõige keemia, bioloogia, füüsika, farmakoloogia ja anatoomiaga. Nüüd aga tean, mis on tegelikult õdede töö alused: filosoofia, psühholoogia, kunst, eetika ja poliitika. Oma teel kohtume mitmesuguste inimestega: patsientide, nende sugulaste ja haigla töötajatega – võimalik, et te olete nendega varemgi kokku puutunud. Sest mingi osa oma elust oleme kõik kellegi hoole all. Ja samas oleme ise need, kes teiste eest hoolt kannavad.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
