kuidagi keema, või siis Hesekieli rattaks, sest see pöörles kusagile jõudmata, aga selliseid asju ütlesid nad ainult isekeskis.
„Shunammite’i jutu järgi oli keegi teist tema marthale öelnud, et mu ema on suremas,” pahvatasin. „Kes seda ütles? See on vale!”
Kõik kolm katkestasid töö. Tundus, nagu oleksin ma võlukeppi viibutanud ja nad paigale tarretanud: Zilla, taigarull tõstetud, Vera, ühes käes lihakirves ja teises pikk kahvatu kanakael, Rosa, käes taldrik ja nõudepesukalts. Siis vaatasid nad üksteisele otsa.
„Me arvasime, et sa tead,” ütles Zilla leebelt. „Me arvasime, et ema on sulle öelnud.”
„Või isa,” lisas Vera. See oli tobe, sest millal oleks isa saanud seda teha? Nüüdsel ajal oli ta haruharva kodus, ja kui oli, siis kas sõi üksi õhtust või tegeles suletud kabinetis tähtsate asjadega.
„Meil on väga kahju,” sõnas Rosa. „Su ema on hea naine.”
„Eeskujulik abielunaine,” lisas Vera. „Ta on kurtmata oma piinu talunud.” Selleks ajaks olin köögilaua kohal kummargil ja nutsin, käed näo ees.
„Me kõik peame taluma kannatusi, mis on meile saadetud, et meid proovile panna,” ütles Zilla. „Me peame ikka lootma.”
Mida lootma? mõtlesin mina. Mida siin enam loota oli? Ma nägin ees vaid kaotust ja pimedust.
Mu ema suri ülejärgmisel õhtul, ehkki mina sain sellest teada alles hommikul. Ma olin tema peale vihane, sest ta oli surmahaige, aga ei rääkinud seda mulle – ehkki omal kombel ta oli mulle rääkinud: ta oli palvetanud, et tema valud peagi lõppeksid, ja tema palvele vastati.
Kui ma enam vihane ei olnud, tundsin end nii, nagu oleks tükike minust ära lõigatud – tükike mu südamest, mis oli nüüd kindla peale samuti surnud. Ma lootsin, et neli inglit tema voodi ümber olid siiski tõelised ja et nad valvasid teda ning viisid tema hinge ära just nagu laulus. Ma püüdsin kujutleda, kuidas nad teda üha kõrgemale kuldsesse pilve tõstavad. Aga tegelikult ma seda ei uskunud.
III
Kiidulaul
Ardua Halli autograaf
6
End eelmisel õhtul magamaminekuks valmis seades vallandasin oma juuksed – nii palju, kui neid oli alles jäänud. Ühes mõne aasta taguses jutluses meie tädidele olin lugenud moraali edevuse vastu, mis hiilib ligi, olenemata sellevastastest piirangutest. „Elu ei tähenda juukseid,” ütlesin toona vaid pooleldi naljatades. See on tõsi, aga tõsi on seegi, et juuksed tähendavad elu. Need on inimese kehaküünla leek, ja kui need kahanevad, tõmbub elu kokku ja sulab. Kunagi oli mul küllalt juukseid sõlme tegemiseks sõlmeajastul ja krunni tegemiseks krunniajastul. Kuid nüüd on mu juuksed nagu meie söömaajad siin Ardua Hallis: kasinad ja lühikesed. Mu eluleek raugeb, aeglasemalt, kui mõned mind ümbritsevad sooviksid, kuid kiiremini, kui nad ehk aimavad.
Ma uurisin oma peegelpilti. Peegli leiutaja osutas vähestele meist teene: küllap olime õnnelikumad, kui ei teadnud, millised me välja näeme. Asi võiks hullem olla, ütlesin endale: mu nägu ei reeda ainustki nõrkuse märki. See on säilitanud oma nahkja tekstuuri, iseloomuliku sünnimärgi lõual, ihusse sööbinud tuttavlikud jooned. Ma pole iial olnud tühiselt ilus, kuid kunagi olin kena; enam ei saa seda öelda. Imposantne on parim, millega võiks riskida.
Kuidas ma lõpetan? juurdlesin. Kas ma elan leebelt hooletusse jäetuna vanaduseni ja luustun vähehaaval? Kas minust saab minu enese ausammas? Või kukume nii režiim kui ka mina ja mu kivikoopia langeb koos minuga, et see ära veetaks ja müüdaks kas haruldusena, murukaunistusena, jubeda kitšikamakana?
Või mõistetakse minu üle kohut kui peletise üle ning seejärel laseb laskekomando mind maha ja mind riputatakse laternaposti külge rahvale vaatamiseks? Kas märatsev pööbel rebib mu tükkideks, torkab mu pea teiba otsa ja kõnnib sellega uhkeldades, tulvil lusti ja pilkeid, mööda tänavaid? Selleks olen ma küllalt raevu tekitanud.
Praegu on mul selles asjas ikka veel veidi valikuvõimalusi. Mitte selles, kas surra, vaid millal ja kuidas surra. Kas pole see omalaadne vabadus?
Oh, ja keda koos endaga hukatusse saata? Mul on nimekiri tehtud.
Ma annan endale täit aru sellest, kuidas sina, mu lugeja, minu üle küllap kohut mõistad; see tähendab juhul, kui mu maine on minust ette jõudnud ja sa oled ära arvanud, kes ma olen või olin.
Oma praeguses olevikuelus olen ma legend, elus, ent rohkem kui elus, surnud, ent rohkem kui surnud. Ma olen raamitud nägu, mis ripub klassitubade tagaseinal, klassitoad on tüdrukutele, kes on küllalt tähtsad, et omada klassituba: ma naeratan karmilt, valitsen vaikides. Ma olen koll, kellega marthad väikesi lapsi hirmutavad: Kui sa hea laps ei ole, tuleb tädi Lydia ja teeb sulle uut ja vana! Ma olen ka moraalse täiuslikkuse kehastus, keda tuleb eeskujuks võtta – Mida te tädi Lydia arvates peaksite tegema? –, ning kohtunik ja vahemees kujutluse ähmases inkvisitsioonis: Mida tädi Lydia selle kohta ütleks?
Ma olen võimust paisunud, tõsi, kuid selle tõttu ka hägune, vormitu, kuju muutev. Ma olen kõikjal ja eikusagil; isegi komandöride mõtetes heidan ma segadusse ajavat varju. Kuidas ma iseenda tagasi saaksin? Kuidas kahaneda oma normaalsetesse mõõtmetesse, tavalise naise mõõtmetesse?
Aga võib-olla on selleks juba liiga hilja. Astud esimese sammu ning selleks, et end tagajärgedest päästa, astud järgmise. Sellistel aegadel nagu meil praegu on vaid kaks suunda: ülespoole liikuda või kivina kukkuda.
Täna oli esimene täiskuu pärast 21. märtsi. Mujal maailmas tapetakse ja süüakse lambaid, samuti manustatakse lihavõttemune põhjustel, mis on seotud noorema kiviaja viljakusjumalannaga, keda keegi ei suvatse meenutada.
Siin Ardua Hallis jätame lambaliha ära, kuid oleme munadele truuks jäänud. Erilise rõõmu väljenduseks luban neid värvida: titeroosaks ja titesiniseks. Teil pole aimugi, millist rõõmu teeb see refektooriumi õhtusöögile kogunenud tädidele ja palujatele! Meie söögisedel on üksluine ja väike vaheldus teretulnud, isegi kui vaheldus seisneb värvis.
Kui kausitäis pastelseid mune on sisse toodud ja neid on imetletud, kuid enne meie kasina pidusöögi algust, loen tavapärase söögipalve – Õnnista seda toitu meie teenistuse hüvanguks ja hoia meid õigel teel, Issand avagu – ja seejärel erilise kevadpööripäeva palve:
Kui aasta avaneb kevadele, avanegu meie südamed; õnnistatud olgu meie tütred, õnnistatud olgu meie naised, õnnistatud olgu meie tädid ja palujad, õnnistatud olgu meie pärlitüdrukud nende rajataguses misjonitöös, ja saagu isalik arm osaks meie langenud teenijannadest õdedele ning lunastatagu neid nende keha ohverdamise ja sünnitusvalude läbi Tema tahte kohaselt.
Ja olgu õnnistatud väike Nicole, kelle röövis tema reeturlik teenijannast ema ja peitis jumalavallatusse Kanadasse; ja olgu õnnistatud kõik süütud, keda ta esindab ja kes on määratud kõlvatuses kasvama. Meie mõtted ja palved on nendega. Me palume, et meie väike Nicole meile tagasi antaks, saatku Jumala arm ta tagasi.
Per ardua cum estrus. Aamen.
Mul on
