ju proovida. Aga mul on seoses sellega paar küsimust. Kas mul on siin abilisi ja mis selle töö eest makstakse?“
„Abilisi siin ei ole. Kui soovid kedagi tööle värvata, siis palun. Annan sulle selle ülesande lahendamiseks aega üheksa kuud. Igas kuus saad tuhat dollarit, millest pead maksma ka oma abilistele. Kui sa üheksa kuuga salakauba kanaleid selgeks ei tee, siis unustame kogu jutu. Kui jõuad lahenduseni üheksast kuust kiiremini, siis ülejäänud raha jagame pooleks. Kas selline variant sobib sulle?“
Lauale on jõudnud praed, mis näevad ahvatlevad välja. Valan pitsid viina täis ja löön kindraliga kokku. Mis seal ikka, töö on töö ja kui veidi makstakse ka, siis pole väga vigagi. Muidugi olen kindralilt ka rohkem raha saanud, aga kui ma abilisi ei võta, siis pole ju seatud tähtaeg kõige hullem. Kui asjad peaksid hästi arenema, siis saab raha juurde ning see on juba puhas võit.
„Kas annate mulle ka mingeid vihjeid, kust alustada?“
Kindral kummutab järjekordse pitsi viina. Minule on ettekandja Martelli ja kohvi toonud.
„Mul on ainult ühe naise nimi. Tal on mitmeid tuttavaid meremeeste hulgas. Minu teada käib kogu salakaup mõlemas suunas tema kaudu. Kuidas ta seda täpselt organiseerib, ma ei tea, aga meie andmetel on tal ikka väga suur roll. Teame ka seda, et praegu on Tallinna sadamasse teel laev, milles on salakaup, mis peaks siit Venemaale edasi minema. Selle kauba eest saab ta vastu strateegilist kaupa, mis läheb lõpuks Antwerpeni. Osa kaubast laaditakse maha Kielis. Kes seal kaubaga tegeleb, me ei tea, aga saame teada. Nii et sina pead siin võrgustiku välja selgitama ja meie uurime salakaubaga tegutsevaid isikuid mujal Euroopas.“
„Mis kaubad need siis on, mis siit läbi liiguvad?“
„Siit lähevad Venemaale käekellad, kuld, parfümeeria, riided, narkootikumid. Ühesõnaga kõik, mis Venemaal müüb. Sealt läheb Euroopasse strateegiline kaup. Näiteks elektroonika, igasugune aparatuur, rakettide osad, relvad, erinevate relvade varastatud joonised ja andmed, kohati ka kunstiväärtused ja kuld.“
Kindral kummutab viimase pitsi viina ja ulatab mulle ümbriku. Ilma ümbrikut avamatagi saan aru, et seal sees on tuhat dollarit.
„Teil pidi olema ühe naise nimi, kes siin salakauba võrgustikku juhib.“
„Tema nimi on Nelli Dvorjadkina. Eeldatavalt elab kusagil kesklinnas. Rohkem midagi ei tea. See on kõik. Oi, minu aeg on otsas. Ma sõidan täna õhtul Soome. Kui sul on vaja midagi küsida, siis sa tead, kuidas minuga kontakti saada. Noh, ela siis hästi ja tegele asjaga.“
Kindral viipab ettekandjale, et meie arve ära maksta.
5
Tamm, Oja ja Zurab istusid hommikul kell kaheksa Mändmaa kabinetis ja jõid auravat kohvi. Mõni minut pärast kaheksat pistis ukse vahelt pea sisse Annika.
„Tore, et te kõik kohal olete. Juhtunud on üks halb asi,“ alustas Mändmaa. „Pirital läks kaduma kaheksa-aastane tüdruk. Pidi õhtul trennist koju tulema, aga ei tulnud. Käisin hommikul korrapidaja juurest läbi, aga mingeid uudiseid tema kohta endiselt pole. Kõik patrullid on tüdruku kadumisest informeeritud ja ka lapse fotod on igale poole saadetud. Ilmselt enam elusana koju ei jõua.“
Mändmaa ohkas, enne kui jätkas.
„Käisin eile õhtul Pirita jaoskonnas ja vestlesin tüdruku emaga. Tundub, et perekonnas probleeme ei ole.
Isa elab küll perest lahus, aga hoolitseb tütre eest. Ma siin öösel mõtlesin veidi ja mul on teile seoses sellega ülesanded. Ah jaa, Pirita jaoskonnas tegeles tüdruku asjaga alaealiste inspektor Marina Loorits. Kui tahate midagi täpsustada, siis helistage talle. Ja veel üks asi, mida peate arvestama. Paar päeva tagasi toimus Pirita koolist suur vargus. Kogu kooli ladu viidi tühjaks. Siin on varastatud asjade loetelu.“ Mändmaa lükkas igale inimesele ette paberi varastatud asjade nimekirjaga.
„Te peate sellega ka arvestama. Äkki tüdruk nägi midagi pealt või keegi rääkis talle midagi ja nüüd otsustati ta kõrvaldada. See pole loomulikult peamine versioon, aga ikkagi. Peamised versioonid võiks olla, et tüdruk sattus õnnetusse ja on kusagil haiglas või et ta langes kuriteo ohvriks. Millise kuriteo, seda võite ise arvata.
Nii, nüüd ülesanded. Zurab, sina lähed bussiparki ja kuulad üle kõik bussijuhid, kes eile Pirita liini sõitsid. Tüdruku pilt on paljundatud koos tema tundemärkidega, need saad korrapidaja juurest kätte. Sina, Oja, oled spordimees. Lähed kergejõustiku staadionile Kadriorus, räägid treenerite ja trennikaaslastega. Leiad tüdruku sõbrannad, äkki ta on neile midagi rääkinud. Tamm läheb tüdruku koju, räägid emaga, vanaema ja vanaisaga. Leiad tema isa üles. Marina saadan Pirita kooli, räägib klassijuhatajaga ja teiste õpilastega. Ühtlasi teeb juttu veel vargusest. Annika, sina palun helista kõik haiglad läbi. Samuti võrdle sõrmejälgi ja muid jälgi, mis varguse juurest leiti. Ehk saame sealt mingi niidiotsa. Kui tüdrukut vahepeal ei leita, koguneme kell kuus õhtul samas koosseisus ja Marina tuleb ka. Kas on küsimusi?“
„Kes jälitustoimiku sisse viib?“ küsis Zurab.
„Kuna sinul on eesti keelega veidi raskusi, siis toimiku viib sisse Tamm. Loodetavasti on kriminaalasi ka algatamisel. Kontrollin üle.“
„Mis siin ikka,“ vedas Oja ennast laua tagant püsti. „Asi selge, lähme tööle.“
6
Mändmaa istus Lubja tänava maja ees autosse ja pööras auto nina Nõmme poole. Kui palju oli ta seda teed sõitnud – nii suvel kui ka talvel, öösel ja päeval. Alberti maja asus suurel krundil tupiktänava lõpus. See oli Eesti-aegne villa. Kellele see võis kuuluda, seda Mändmaa ei teadnud. Korteri sellesse majja sai Albert siis, kui naasis Saksamaalt Eestisse.
Tänavalt majani viis kitsuke asfalteeritud tee. Maja ise oli kahekorruseline, aga kõrgust oli sellel kolme korruse jagu, sest Alberti tööruum ehk katlamaja asus sisuliselt esimesel korrusel. Mändmaa lükkas katlamaja ukse lahti. Kui silmad hämarusega harjusid, nägi ta oma agenti laua taga istumas, lahtine viinapudel ees.
„Kas sa juba jood, nii vara?! Kuule, mees, lõpetame selle asja kohe ära. Mida su Tiiu ütleb, kui seda näeb?“
„Kes sa putukas oled, et sa mind õpetama kipud?“
Mändmaa tundis oma agendi kombeid juba palju aastaid ja teadis, et Alberti kuraas lõpeb kohe, kui viinapudel ära võtta. Mändmaa lükkas pudeli põrandale ja see purunes. Põrandale jäi segu klaasikildudest ja viinast. Üle katlamaja levis alkoholi lõhn.
„Mis sa tegid… Ma ei saa ju toast uut pudelit tuua. Tiiu näeb, ei lase mul seda teha…“ Albertil oli peaaegu pisar silmas.
„Ma pean su ikka viinaravile viima. See joomine on juba üle mõistuse. Vahepeal sa üldse ei joonud ja nüüd jälle.“
„Elu on kuradi raske. Kui vanad su tüdrukud on?“
„Kaheksateist ja viisteist.“
„Minu poiss on kakskümmend kolm, abiellus, nüüd on mul pisike lapselaps, aga näe, poiss hakkas jooma. Kohe üldse selget päeva ei näe.“
„Kas ma pean teid mõlemaid ravile saatma? Ole mees, katsu nüüd kaineks saad.“
