taga vaatasid toimuvat vaikides.
„Kuule, kuule, küsi neilt mõni jaapani anekdoot!” sai puhvaika julgust juurde. Jaapanlaste seltskonna habemik muigas, aga tõlkis küsimuse teistele ära, mille peale pudeli tagasi saanud seltskond veel rohkem naerma hakkas. Eksootilise grupi ainus naine rääkis midagi üsna pikalt habemikule ning see tõlkis: „Kalur leidis mere äärest lapsed, kes väntsutasid kilpkonna. Kui kalur lapsed ära ajas, tuli merest suur kilpkonn, kes ütles, et päästetud kilpkonn oli merekuninga tütar. Tänutäheks viis ta kaluri kaasa oma riiki, kus see viibis kolm päeva, kuni hakkas kodu igatsema. Printsess andis talle kojuminekul kingituseks kaasa karbi, kuhu aga keelas sisse vaadata. Kui kalur koju jõudis, avastas ta, et keegi ei tundnud teda. Möödunud oli kolmsada aastat ja kõik tuttavad olid ammu surnud. Kalur vaatas meeleheites kaasa antud karpi sisse ja jäi paugupealt vanaks ja küüru – seal oli peidus olnud tema vanadus.”
„Kuulge, see ei ole anekdoot! Anekdoot on naljakas,” protesteeris vatijope. „Anekdoot on selline nagu, noh, Stalin ütleb enne Berliini lahingut Žukovile: „Hea plaan, seltsimees Žukov, aga küsime kõigepealt, mida arvab selle kohta polkovnik Brežnev!”” Puhvaika müristas ise naerda, habemik krimpsutas natuke nägu, aga naeris siiski ja tõlkis selle siis jaapanlastele ära, seletas veel midagi juurde ja sai vastuseks paar mühatust, mis võisid olla kõigest viisakusest.
„Mida ütles Brežnev pärast Ceaușescuga kohtumist? Ise suur mees, aga suudelda ei oska!”
Pikk vanem jaapanlane naeris selle peale juba valjemalt ja rääkis midagi habemikule. „Ükskord jäi lapseootel naine mägedes pimeda peale ning tal algas sünnitus. Äkitselt ilmus kuskilt vana naine, kes pakkus talle sünnitusel abi – aga kui laps oli sündinud, muutus vana naine koletiseks, kes sõi lapse ära, sest see andis talle jõudu!”
„Gospodi! Kas neil on kõik lood nii jubedad, päris anekdoote üldse ei ole?” päris jope. Vanem mees kuulas tõlget, noogutas ägedalt ja seletas veel midagi.
„Ma mõtlen praegu hoopis ühele vanale loole valitsejast kolme pojaga. Ta kutsus pojad enne surma enda juurde ja murdis ükshaaval puruks kolm noolt. Aga kui ta pani nooled kimpu, siis ta neid puruks murda ei jõudnud. Pojad andis ta pantvangina kasvatada oma vastastele, et need tema valdusi sel ajal ei ründaks, aga kui pärimiseks läks, siis ei hoidnud pojad kokku, vaid hakkasid eraldi sõdima ja ei kuulanud isa õpetust. Ma tahaks sellest kunagi filmi teha.”
„Nagu „Kuningas Lear”,” ütles nüüd vahele kogu juttu kuulanud Andres.
Vanamees kuulis ja jäi seda kordama: „Jah, jah… „Kuningas Lear”.” Habemik vaatas Andrese poole ja pakkus küsivalt Vana Tallinna pudelit, aga Andres lõi käega. Vanamees jäi aknast välja pimedusse vaadates midagi omaette pomisema.
Linnale lähenedes kogunes peatustest rongi tasapisi veel rahvast ja kõik jäid vaiksemaks.
Kui Andres ja Kristel Lillekülas väljusid, noogutas vanem mees neile ja hüüdis järele: „King Lear!” mis kõlas küll rohkem „rear”.
Andrese ema ootas saabujaid köögis ja küsis kõik ootuspärased küsimused.
„Võib-olla seekord õnnestus,” ütles ta enne oma tuppa minekut vaikselt Kristelile. Noored istusid veel tükk aega vaikides laua taga, kuni naine võttis kapist tabletilehe kirjaga Infecundin. Ta vajutas välja pilli number 16 ja neelas selle kruusitäie veega alla.
Samal ajal jõudis Balti Jaamast taksod võtnud seltskond hämaras Russalka juurde, kus pisut aega merd vaadati. Habemik viskas tühja Vana Tallinna pudeli prügikasti ja võttis lokkis juustega naisel ümbert kinni. „Ma tahaksin sellist valgust jäädvustada,” ütles vanem pikk mees.
„Jah, Kurosawa-san,” noogutas teine.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
