aga siis mõtlesin, et mida temagi teha saab. Taksonumbrit polnud meil kummalgi ja kuidas siis mu ratas koju saaks, mis ma ikka teda tülitan, ta magab ju. Ratast ühe käega üle porte tagasi tõsta oli veidi keeruline, aga läks korda (omaette vaikselt vingumine oli abiks). Koju sõitsin vasaku käega, paremaga hoidsin nööbist kinni. Pöörasin läbi pargi, kus oli samuti kottpime, orienteerumiseks vaatasin taevasse ja sõitsin puude latvade järgi, ise mõtlesin kerge lõbuga: kas ma olen idioot? Jah, ma olen idioot, trallallaa!
Hommikul vajusid elumured täie raskusega peale. Oli pühapäev, sakslased puhkavad, mine tea, kas arsti juurde saabki? Aga aeg jookseb, klaver nutab! Lappasin mingit telefoniraamatut, et EMO numbrit leida, aga järgmisel hetkel paistis maailm kingariiuli perspektiivist. Ja nõnda kolm korda! Lõpuks tuli Külliki oma toast vaatama, et mis kolin see koridoris käib – sõbranna istub telefoniga toolile ja kukub, istub jälle ja kukub jälle, istub jälle ja kukub jälle. Läksin valju halinaga oma tuppa pikali ja kurtsin, et hakkan surema. Külliki otsis kiirabi numbri välja ja helistas, aga keegi ei tahtnud mulle järele tulla; ega ta ei osanud väga hästi saksa keelt ka, tundus vist, et pole suuremat häda, käsi katki, no mis siis, tulge ise kohale. Külliki üritas selgeks teha, et olin just äsja mitu korda minestanud, aga ei teadnud seda sõna; mina üürgasin oma toast In Ohnmacht fallen!, see kostis ka teisele poole toru ja tädi ütles tõredalt telefoni – mis minestanud, ta räägib ju! Haigla oli õnneks kodu lähedal, sokke oli raske jalga panna, aga Külliki aitas, ja kuidagi ma ikka sedavõrd toibusin, et kohale me koperdasime. Igatahes mu harjutusplaanid haihtusid kui kevadine lumi, Schlüsselbein ist gebrochen,2 mis mõttes, minu luud ei murdu, pole kunagi murdunud! Aga röntgenipilti tuli uskuda. Arst tõmbas kummiga mu rangluud trimmi – kaela tagant, õlgade eest ja keset selga kokku, aitas veel põlvega kaasa, et saaks pingule, ütles, et tule 24 tunni pärast tagasi. Läksin kliinikust koju nagu nuku, käed harali. Öösel hakkas kaenla alt jubedalt hõõruma, peaaegu verele, vähkresin piineldes ja ootasin hommikut. Arst nõustus, et jah, nii ikka ei saa, lähme opile. Aega ei saanud kohe, nädala või poolteist pidi ootama; sel ajal käisin koolis niisama suhtlemas ja muusikat kuulamas, pealegi oli mul ju nüüd, millest rääkida!
Palatis oli peale minu 94-aastane daam, ma usun, ta nimi oli Emily. Emily oli kodus toimetades kukkunud ja murdnud põlve ning oli nüüd tõsiselt mures, sest seni oli ta ise hakkama saanud, aga nüüd oli ta tulevik tume. Tema operatsioon oli juba mitu korda ootamatute kriitiliste juhtumite pärast edasi lükatud, tundsin piinlikkust, sest ka mind võeti ette varem, kuigi tulin hiljem. Emilyl oli üldse raske, põetajad olid kõik väikesed Vietnami kandi naised, tema oli suur, kempsu minnes kukkus ta mitu korda ümber; no ega ta väga ei püüdnud ka koostööd teha, tegi ennast trotsist meelega raskeks ja nõudis suurt kasvu sanitare, aga kust neid võtta oli!
Päev pärast oppi käis peaarst nädala jooksul tehtud operatsioonide materjalid läbi; mind kutsuti konsiiliumi ette aru andma. Läksin läbi ooteruumi, inimesed vaatasid mulle järele: kandsin ikka veel lõikusel kohustuslikke seksikaid valgeid ülepõlve tromboosisukki, mille äär täpselt lillelise natuke rebenenud öösärgi alt välja paistis; jalas olid mul mingid eriti tobedad punased kerge kontsa ja musta tutiga sussid (olid alla hinnatud, seepärast ostsin), mis suurepäraselt nende sukkadega harmoneerusid; hommikumantlit mul polnudki, nii et ülle tõmbasin tavalise mantli, kuid et parem käsi oli ju kaelas, mahtus käisesse ainult vasak ja teine mantlipool libises pidevalt üle õla maha; aga aksessuaariks kandsin pooltäis verepudelit, mis läbipaistva vooliku kaudu oli ühendatud mu õlaga, kust vähehaaval lisa tilkus. Ühesõnaga vampiiri unistus! Peaarst küsis, kas ma olen selline inimene, kes istuks nüüd operatsioonijärgselt kaks kuud kodus ja loeks lehti? Ma peaaegu ei jõudnudki vastata, et sõitsin juba õnnetuselt rattaga koju, ta sai mu ilmest niigi aru, lõikas vahele: Sel juhul oleks mul hea meel, kui me paneksime teile veel ühe kruvi sisse. Kosuge nädal aega, siis lõikame uuesti! Küsisin, kas see teeb pärast armi veel suuremaks, arst vastas: Armid on ju seksikad!
Selle nädala siis ootasingi haiglas uut operatsiooni. Emily ei saanud ega saanud opile ja muutus aina tõredamaks. Tütar käis teda vahepeal vaatamas, nad riidlesid üksteisega, pärast ütles Emily südametäiega, et tütar on ikka üks igavene häda, viriseb ja vingub, peaks omale mehe otsima, ta ju nii noor, ainult 71! Emilyl endal oli küll sõber veel 92-aastaselt, siis suri ära. Öösel ei saanud Emily kuidagi magada, mattis hinge, ta nõudis, et aken oleks tingimata lahti, aga väljas oli 2 kraadi! Ja öö otsa ohkas ta o Weh o Weh o Weh. O Weh o Weh o Weh. Mina mõtlesin varem, et niimoodi räägitakse ainult Mahleri lauludes, aga võta näpust! Muidugi, eks Emily oligi peaaegu Mahleri-aegne.
Kolmandasse voodisse toodi veel üks vanaproua, noor, nii 70 ringis, nimi algas ka E-ga, ütleme Elfriede, selline energiline ja tüütuvõitu, rääkis puhtas kölni keeles ja liiga palju. Tal oli suhkruhaigus ja kõht kõik siniseks süstitud. Elfriedel olid hästi peenikesed jalad, aga ümmargune keha, nagu kastan tikkude otsas. Pea oli ka ümmargune, lõuga ei olnud eriti, aga põski see-eest vähemalt seitse! Ja kui ta norskas, siis laperdasid kõik need põsed tuules kaasa plapp-plapp-plapp! Öösel sulas kõik see kokku – Emily poolt tuli o Weh-o Weh-o Weh ja kuuldeaparaadi pinin (algul arvasin juba, et mul on arenev tinnitus, aga siis ütles õde, et tema kuuleb seda ka) ja Elfriedelt plapp-plapp-plapp ja vahele blb-blb-blb. Tõeline sümfoonia! Õnneks oli mul haiglas kaasas Harry Potteri viies, see kõige paksem köide, mis oli just äsja ilmunud, Maike tõi mulle ingliskeelse raamatu (muide, eesti keelde tõlgiti see enne kui saksa keelde!). Läksin siis öösiti koridori lugema; mu inglise keel pole eriti hea ja raamatust jätkus kogu haiglas oldud ajaks. Lugesin seda kodust kaasa toodud igivana sõnaraamatu abil. Selle õhukesel krabiseval paberil oli imeväikeses kirjas peaaegu kõik vajalik sees, aga mõõtmetelt oli ta väike nagu taskupiibel, ja gooti tähtedega! Potter päästis mu elu, läksin tõepoolest raamatusse nii sisse, et kui narkoosist ärkasin, siis tundsin, et olen Harry, sest mu arm valutas, ja karjusin mind äratava arsti peale, sest tema oli muidugi Voldemort. Kord, kui seal koridoripingil jälle lugesin, avanes kõrvalpalati uks ja nagu ragulkast lennutatud pahvatas välja vaevatud ilmega noormees. Ega ta ei pidanudki midagi selgitama, avatud ukse vahelt kostis saekaatri mürinat ja ma sain jälle aru, kui õnnelik inimene ma olen.
Käisin kaks kuud ringi, käsi kaelas. Mõtlesin algul tulla koju põdema ja igavlema, harjutada ju nagunii ei saanud. Siis loobusin sellest. Kasutasin aega lugemiseks, suure hunniku muusika läbikuulamiseks ja mõtte küpsetamiseks. Olin oma õpinguaastaid juba mitu korda pikendanud, Kölnis oli seda väga lihtne teha. Mitte et mulle seal nii hirmsasti oleks meeldinud või et oleksin tundnud, et mul on veel midagi olulist saamata – aga seda tegid ju kõik. Vastumeelsus kojuminemise suhtes oli justkui mingi nakkus. Kõik kirusid Saksamaad ja kõik jäid. Ka mina olin oma algselt planeeritud kahest aastast pideva koduigatsuse käes vaeveldes miskipärast juba kuus teinud ja murdsin just pead, kuidas oma aega veelgi pikemaks venitada. Siin Kesk-Euroopas pidi ju iga nurga taga mingi sädelev võimalus luurama, kindlasti koperdan siin poolkogemata Suure Karjääri otsa, koju tagasi minek võrdus enese lööduks tunnistamisega. Mis seal kodus ka oodata oli? Katkise luuga kuude jooksul vaatasin igavestest tudengitest kaaslasi ja mõtlesin järele. Veel ühekäelisena läksin õppeosakonda ja panin endale lõpukontserdi aja kinni. Mida oli mul siingi oodata? Võta ometi, Kadri-Ann, ennast ja enda elu ise oma kätte, tee sellega ise midagi, ära oota! Või ära siis tee, kui ei taha – ka mittetegemine tundus kodus hulga mõnusam. Mitu aastat hiljem sattusin uuesti Kölni ja astusin muidugi ka koolimajast läbi. Mitmed vanad tuttavad näod istusid harjutusjärjekorras ja kimusid suitsu. Nad, vaesekesed, olid jäänud õigeaegse traumata.
La dolce vita
Mõtlesin, et võiks ju ikka ka enne ülikooli lõpetamist mõne konkursi võita. Itaalias pidi olema lademes selliseid B- ja C-kategooria konkursse, kust isegi keskpärased mängijad esikohti koju on toonud, ja teadsin ise ka paari kaasõppurit, kelle kohta mõtlesin, et no kui tema sai peapreemia, siis saan mina ka, mis see siis ära ei ole. Ühesõnaga,
