ühtlasi ei ütlemise peene kunsti kullastandard. Siis näitan, kuidas seda mudida, et see sobituks just sinu unikaalsete asjaoludega, sest kulla puudumisel ei tee hõbeda või pronksiga arveldamine paha.
Pärast seda praktilised harjutused, et ei-d su kehas kenasti voolama saaksid ning esimese osa lõpetuseks lasen sul vihjamisi aimu saada, mille nimel me siin tegutseme, ehk siis: kuidas parandab ei-ütlemine lisaks sinu elukvaliteedile ka teiste elusid. (Teeskle rahulikult, et just sellepärast sa seda raamatut loedki. Ma ei räägi kellelegi.)
Ja nüüd ongi käes aeg, et vabastada oma meeled ja teritada ära keel. Siit leheküljest edasi on EI ainus võimalus.
Tunne oma vaenlast
Kui kogu aeg ainult jaatavalt vastad, siis koormad end üle, broneerid end üle, nõuad endalt liiga palju ning lõpuks põled läbi. Kuid sa tead juba seda kõike, sest muidu poleks sa siin. Seega saame mõjude asemel hoopis põhjustele keskenduda.
Mis on see põhjus, miks asud käänulisele teele Läbipõlemislinna poole selle asemel, et hüpata Eimaale viivale ekspressrongile?
Ehk tahad sa kõigile meeldida, mis iseenesest pole sugugi halb. No küll sa oled usaldusväärne, abivalmis ja vau, milline meeskonnamängija! Kui aga veedad kõik oma päevad tehes asju vaid seetõttu, et tunned end selleks kohustatuna, või siis seetõttu, et soovid inimestele meeldida isegi siis, kui see su tapma peaks… ehk ei ole olukord just kõige roosilisem?
Nimetagem asju õigete nimedega.
Ka mina olen olnud samas olukorras ja kui juba rääkida oma vigade tunnistamisest, siis on mul ei ütlemisega raskusi olnud ka teistel põhjustel. Näiteks olen ma võistlushimuline: ma ei suuda kaotamisega leppida ning mõnikord tundub, et millestki keeldumine on allaandmine. Ühtlasi olen ma tuntud selle poolest, et võrdsustan pideva töörabamise tõhususega ja olen uhke selle üle, kui saan olla seda tüüpi plika, kelle peale võib alati kindel olla. (Kas see uhke olemine on väärt kogu seda lisatööd ja jama, mis selle saavutamisega kaasneb – selles on küsimus, nagu nad ütlevad.)
Nii, ja kuidas on lood sinuga?
Või siis alustame kollektiivse „sinuga“, millest ma selle raamatu kirjutamise ajal inspiratsiooni ja ainest sain.5 Raamatut „P*rsse, ei!“ kirjutades viisin läbi anonüümse küsitluse, kus uurisin inimestelt, mis põhjustel nad millegagi nõustuvad isegi siis, kui tegelikult tahaksid keelduda. (Jah, ma olen teadlik, et tagasiside pärineb kambalt, kes olid nõus vastama. Olen teile selgrootutele äärmiselt tänulik.)
Populaarsete vastuste seas olid näiteks:
Mul on tunne, et mul pole valikut.
Tunnen end süüdi.
Ei taha ebaviisakas olla.
Kardan, et mind peetakse laisaks.
Kardan, et hiljem kahetsen.
Teen seda, mis teised tahavad.
Kui mõni neist kõlab tuttavalt, siis siin ma olen, et öelda sulle – ja just nimelt SULLE –, et sul on valik ja sa võid öelda ei ilma, et tunneksid end süüdi, oleksid ebaviisakas, tunduksid laisana, laseksid teistel endast üle sõita või põleksid läbi, kuna kardad millestki ilma jääda.
Kuid esmalt pead aru saama miks kuradi päralt sa kogu aeg jah ütled.
Jaatajate võidukäik
Kui kõik takistused, ebakindluse allikad ja pisimasohhismid olid mu uurimusega kenasti pinnale ujunud ja kommuuni moodustanud, koostasin neli kategooriat, mis moodustavad läbi kogu selle raamatu jooksva enesediagnostika selgroo. Need kategooriad on:
sariabistaja
ülepingutaja
pannilakkumispaniköör
sabassörkija
Need on jaatajad. Milline neist oled sina?
Järgnev osa raamatust on pühendatud selle väljaselgitamisele ning ülejäänud raamat õpetab, mida sellega ette võtta. Kuid järgnevatel lehtedel olevaid kirjeldusi lugedes püüa eirata oma esmast äratundmisrõõmu ning soovi teistest kirjeldustest silmad kiirelt üle libistada. Me kõik oleme mitmekihilised.
Näiteks mina isiklikult olen sariabistajast ülepingutaja (teel paranemise poole, kui nüüd täpsustada). Ma pole kunagi samastanud end sabassörkijatega, kuid kõigeks on esimene kord, seega ei välista ma midagi. Ning mis puutub pannilakkumise hirmu (FOMO – fear of missing out – ehk hirm millestki ilma jäämise ees, mis tavapäraselt tähendab seda, et ilma jäädakse millestki ägedast), olen ma täiesti rahul, kui teised inimesed lähevad pidudele ja üritustele ilma minuta. Mul on oma diivaniga suurepärane suhe. Kuid siiski kihvatab minus vahel see „ma peaksin ütlema jah, kuigi tegelikult tahan keelduda“ teistel põhjustel, näiteks kui jutuks on mõnest ärivõimalusest eemale jäämine. Kardan, et kui üks kord ettepanekust keeldun, sulgen mõne potentsiaalselt tulutoova ukse igaveseks: asi pole mitte selles, et ma tahaksin seda võimalust praegu, vaid selles, et ma kardan jääda ilma võimalusest tahta seda tulevikus.
(Kummalisel kombel on nii, et kuigi suudan meenutada mitmeid kordi, kui oleksin pidanud ütlema ei „võimalusele“, mis hiljem osutus täielikuks ajukepiks, ei suuda ma meenutada ühtegi korda, mil oleksin keeldumist kahetsenud. Hmm. Huvitav.)
Aga sobitame siis jaatajatega tutvust, eks ole?
Sariabistaja
Ütled jah, kui tahad öelda ei, sest…
sulle ei meeldi teistele pettumust valmistada. Sa tunned, et oled kohustatud. Sa tunned end süüdi. Sa tahad inimestele meeldida ja/või ei soovi olla ebaviisakas. Sa oled päriselt hea inimene, kes on vahel nii hea, et see talle endale kahju toob. Ütled jah sõpradele ja perele, kes sind vajavad, kuid ka vaenlastele, võõrastele ja jehoovatunnistajatele lihtsalt selleks, et nad end halvasti ei tunneks. Oled nõus kohtama minema inimestega, kes sulle pinget ei paku ja teed teeneid nii, nagu homset ei olekski.
Mida sariabistajad „jah“ asemel peaksid ütlema
„Mine rahus ilma minuta.“
„Tai köök ei maitse mulle eriti. Sööme midagi muud.“
„Ma ei saa seda endale lubada.“
„Kahju, aga ei – need püksid ei sobi sulle.“
Ei ütlemine aitab sul…
väärtustada enda isiklikku õnne. Inimesed, kes su heaolu silmas ei pea, ei saa sind enam ära kasutada. Sul on rohkem vaba aega ja energiat, et seda nautida. Hakka enesearmastajaks!
Ülepingutaja
Ütled
