Rowan Atkinson. Andreas Pittler

      EESTIKEELSE VÄLJAANDE EESSÕNA

      Selle raamatu eellugu ulatub 40 aasta taha. Möödunud sajandi 70ndate aastate lõpul olin ma 15aastane ja maadlesin igasuguste probleemidega, mis üht murdeealist võivad tabada: kool on tüütu, naissugu ignoreerib sind, vanemad käivad närvidele ja isegi oma keha ei kuula enam sõna. Sellises olukorras on vaja huumorit. Palju huumorit. Igal juhul rohkem huumorit, kui seda suudab pakkuda Viin – linn, kus ma olen sündinud ja üles kasvanud. Sest kõik kodumaised koomikud olid põhiliselt nõmedad. Mu vanemad pidasid neid naljakaks – minu jaoks piisav põhjus, et neid mitte naljakaks pidada. Ja nii asusin ma otsima... noh, „midagi täiesti teistsugust“.

      Selle leidsin ma viimaks „Monty Python’is“, mis avas mulle tõesti uue huumori horisondi. Nende „Lendav tsirkus“ („Monty Python’s Flying Circus“) oli iganädalane tipphetk, mis aitas mul mõneks ajaks unustada oma 15–16aastase eksistentsi trööstituse. Koos sõpradega, kes olid minuga samal lainepikkusel, läksin kinno, kus jooksis „Briani elu“ ja siis – kes teab mitmendat korda juba – „Monty Python ja Püha Graal“. Ning nagu heal söömaajal, oli ikka hea meel, kui õnnestus saada ka lisaportsjon. Näiteks Pythonite TV-etteasted, mida võis välja õngitseda mingist ööprogrammist. Nii sai nähtud sketši neljast Yorkshire’i mehest, kel oli seljataga kohutav lapsepõlv. Kuid – stopp! Selles tükis ei kuulunud üks neist neljast päris kindlasti Pythonite punti. See oli mingi uus sell! Mu hea nina võttis kohe lõhna üles. Nuhkisin välja, et mehe nimi oli Rowan Atkinson ja ta oli jõudnud Inglismaal telesarjas „Mitte üheksased uudised“ („Not the Nine O’Clock News“) juba parajat furoori tekitada.

      Ja olingi saanud endale kullakaevamiseks uue maa. Järgmistel aastatel vaimustusin Atkinsonist Blackadderina, siis nautisin teda Mr Beanina ja lõpuks naerutas ta mind inspektor Fowlerina. Seda kõike ajal, mil olin astunud just sammukese lähemale oma unistusele sellest, et kunagi ise kunsti teha. 80ndate aastate keskel hakkasin avaldama raamatuid, kusjuures eriliselt köitsid mind biograafiad – inimeste elukäikude kirjeldused. Küsisin endalt, miks mitte kasutada seda huvi ära ja tutvustada lugejale oma noorpõlve kangelasi. Nõnda nägidki 1997. ja 1998. aastal ilmavalgust kaks raamatut: „Monty Python“ ja „Rowan Atkinson“. Tundsin, et sain sellega kustutada oma tänuvõla nende kuulsusega pärjatud meeste ees, kes olid mind nii imeliselt mu murdeea kriisidest välja aidanud.

      Aastatega muidugi maitsed muutuvad. Korraga avastasin, et naeran oma vanemate kunagiste lemmikkoomikute tobedate naljade peale – ja sain aru, et olen vahepeal ise vanaks saanud. Ja nagu ikka, käivad vanadusega kaasas igasugused probleemid: töö on igav, naissugu ignoreerib sind, lapsed käivad närvidele, ja isegi omaenda keha ei kuula enam sõna.

      Ja sellises olukorras... nojah, teate isegi! Nii veedangi nüüd taas palju aega Rowan Atkinsoni ja tema tsunfti seltsis. Mitte üksnes sellepärast, et ma nende sketše vaadates praegugi veel südamest naerda saan – need annavad mulle mõneks hetkeks ka tunde, et olen jälle noor. Ja see on midagi, mille tähtsust ei või alahinnata.

      Seega oli aeg täiesti küps veel üheks tänukummarduseks neile kangelastele ja nii tuli mulle see eestikeelne välja­anne lausa kahekordselt sobival ajal: esiteks pakkus see veel kord võimalust süüvida Atkinsoni loomingusse – mis tegi küll üksjagu valu, aga õnneks ainult naeru­lihastele –, teiseks tahaksin ma loota, et eesti lugejad saavad minuga selle raamatu kaudu oma vaimustust jagada. Soovin neile palju lõbusaid hetki ja edaspidiseks häid elamusi Atkinsoni filmide seltsis. Sest üht peab praegusel ajal kindlasti ütlema: naer on terviseks!

      Viin, august 2020