usu,“ kahtles Frank. „Vaata ust. See …“
„Oota,“ peatas Meg venda.
Sest nüüd nägi ta teda täiesti selgelt. Tüdrukut, kes oli seljaga Megi poole.
Ta istus ühel linaga kaetud pingil. Megi süda võpatas.
„Halloo!“ hüüdis ta ja koputas aknale.
Tüdruk ei liigutanud end.
Tema juuksed olid punutud paksu patsi, mis rippus sirgelt seljal. Patsi otsa oli tüdruk põiminud punase roseti.
„Halloo!“ hüüdis Meg uuesti ja prõmmis veel ägedamalt vastu akent.
„Jäta järele,“ keelas Frank. „Vaata nüüd siia …“
„Kuss!“ tegi Meg.
Sest nüüd tõusis too tüdruk püsti. Aga mitte selleks, et ust avama tulla, nagu arvas Meg. Ei, ta läks teisele poole. Tüdruk eemaldus Megist ja kadus jaamahoone teise poolde varjude sisse. Maja sellesse ossa, kus aknaid ei olnud.
„No mis,“ sõnas Meg.
Ta kuulis Franki ohkamas. Poiss nõjatus vastu oma armast tuubat, mida oli kodust saadik kaasas tassinud. Tuuba oli vutlaris ja väga suur. Muud kotid olid jäänud teisele poole maja, aga tuubat ei tahtnud ta nägemisulatusest välja jätta.
„Kui veider,“ imestas Meg.
„Mitte põrmugi,“ väitis Frank.
Ta osutas jaamahoone ukse poole. Sellest oli üle löödud paks laud. Kuidas Meg seda varem ei märganud?
„Kas nüüd saad aru?“ küsis Frank. „Sa nägid kindlasti valesti. See jaam on ammu suletud. Ust ei ole kindlasti aastaid avatud.“
„Aga ma nägin ju seal sees tüdrukut,“ käis Meg peale. Ta astus akna juurde tagasi ja kiikas sisse. Mitte kedagi.
Samal hetkel lõi kirikukell. Frank ja Meg vaatasid ringi. Üpris lähedal kõmistas pikne, peaaegu et kirikukellast valjemini.
„Kui onu veerand tunni pärast siin ei ole, kavatsen minna hotelli otsima,“ teatas Frank.
Kust sa selle leiad, mõtles Meg.
Tüdruk tundis ärevust hinge hiilimas. Mahajäetud raudteejaam ning kirik. Svarthedis peaks ometi olema muudki, mida vaadata.
Samal silmapilgul lõhestas tohutu suur välk süsimusta taeva. Meg polnud kunagi varem nii eredat välku näinud. See lõi valgeks nii kiriku kui ka surnuaia.
Kuhu nad õieti sattunud olid? Kus siin kõik inimesed elavad? Ja miks ei väljunud Svarthedis rongist mitte keegi peale nende?
„Tühja nüüd sellest,“ ütles Meg väriseva häälega. „Lähme hotelli otsima.“
Frank ei jõudnud vastata, sest samal hetkel kõlas vali signaal. Nende juures peatus must auto.
See oli onu Eliot. Ta väntas aknaklaasi alla ja pistis pea vihma kätte.
„Andke andeks!“ palus ta. „Andke andeks!“
2. peatükk
ONU ELIOTI VABANDUSTELE ei tulnud lõppu.
Franki meelest oli ta nagu katkine grammofon.
„Andke andeks!“ korrutas onu Eliot. „Ma arvasin, et te tulete homme. Aga siis küsis Carl: „Kas oled ikka täiesti kindel?“ ja mina vastasin: „Muidugi.“ Ehkki täiesti kindel ma tegelikult ei olnud, läksin ja vaatasin kalendrist järele. Siis ma nägin – ma NÄGIN –, et tulete ju TÄNA. Kas teil külm ei ole? Kas te näljas ei ole? Või väsinud? Sõidust haigeks ei jäänud?“
Küsimusi oli liiga palju. Frank ja Meg istusid vaikselt tagaistmel, mis oli nii pehme, et nad lausa uppusid sellesse. Frankil hakkas kergem, kui nad valgustatud majadest mööda sõitsid. Paistis, et osa neist olid kauplused. Svarthedis elas niisiis ka teisi peale Carli ja onu Elioti. Väga hea.
„Kuidas siis on?“ küsis onu Eliot uuesti.
„Mis asi?“ küsis Frank vastu.
Poiss tundis, et ta võib iga hetk uinuda.
„Kas te näljas ei ole, haiged ei ole?“ kordas onu Eliot.
„Ei,“ vastas Meg.
Seejärel istusid kõik kuni sõidu lõpuni vaikselt. Frank piilus silmanurgast Megi. Kust õde selle võttis, et oli jaamahoones kedagi näinud? Megil oli alati väga elav fantaasia. Tema suurim soov oli saada kirjanikuks. Päev enne sõitu pidasid nad koos sõpradega sünnipäevapidu. Frankil ja Megil oli hiljuti sünnipäev ning Meg tahtis korraldada karnevalipeo. Franki meelest ei olnud see hea idee.
„Kui praktiline, et te kaksikud olete,“ oli emal hea meel. „Siis võime tähistada mõlema sünnipäeva korraga.“
Kuid Frank mõlgutas mõtet, et see oli viimane kord. Praegu said nad kaksteist aastat vanaks, järgmisel aastal saavad kolmteist. Siis kavatses Frank oma peo eraldi pidada. Nii et tehku Meg pealegi oma karnevali, kui tahab.
„Kodus!“ hüüdis onu Eliot, kui nad suurest raudväravast sisse sõitsid.
Frank ei näinud aia taga mingit maja. Küll aga oli seal midagi pargitaolist. Onu Eliot peatas auto ja hüppas välja, et värav nende järel sulgeda.
Parki ümbritses kõrge müür. Nii kõrge, et Frankil ei tekkinud kahtlustki – sellest ei saa ta elu sees ilma redelita üle.
Onu Eliot istus uuesti autosse ning sõitis mööda kitsast, järsult mäkke tõusvat teed edasi.
„Minu meelest ütlesid sa, et oleme nüüd kodus,“ pani Frank imeks.
„Olemegi,“ vastas onu Eliot.
Samal hetkel silmasid nad maja. Frank ahhetas. See nägi välja nagu muinasjutust pärinev vana kummitusloss. Onu Eliot peatas auto suure trepi ees. Ülemisel trepiastmel seisis musta vihmavarjuga kuju.
„Tere tulemast Hester Hilli,“ tervitas onu Eliot lapsi ja väljus autost.
Kuju trepil tõttas lähemale. See oli Carl, kes tahtis samuti neile tere tulemast soovida.
„Kulla lapsed, kas te tõesti pidite selles igavas jaamahoones üksinda ootama,“ muretses ta.
Frank ja Meg pressisid end Carli vihmavarju alla. Carl püüdis mõlemat korraga emmata ja vihmavari kukkus käest. Onu Eliot võttis laste pagasi.
„Tuubat võin ma ise kanda,“ ütles Frank kähku.
Kui pill onu Eliotil käest kukub, on kogu suvi rikutud.
„Lähme nüüd sisse,“ kutsus onu Eliot. „Muidu me saame
