978-9949-694-68-6
Eessõna
Minu esimene aktsia – Poloron Products – oli kõvast puust. Mu isa ostis seda mulle 1960ndate alguses 400 tükki. Mul pole aimugi, mis ettevõte see oli või mida valmistas. Aga mul tekkis harjumus igal hommikul hinda vaadata. (Minu tehnoloogiliselt kaugel noorusajal, uskuge või mitte, lugesid inimesed veel ajalehest, mis börsil eelmisel päeval oli juhtunud.) Mind hämmastas, et kõigest kaheksandiku dollari suurune tõus tegi mind tervelt 50 dollarit rikkamaks. Aktsia langes sama tihti, kui ta tõusis, aga langustest ei teinud ma välja – see oli ju ainult paberil, eks? Küll aga tundsin hetkelist elevust igast tõusust. Mäletan, et küsisin isalt, mis põhjusel aktsia tõuseb. Tema vastus oli arusaadav, aga ainult teatud piirini. Poloron ajas äri – niipalju ma mõistsin. Ja mida tulusam oli äri, seda rohkem olid inimesed nõus aktsia eest maksma. Kuid minu arusaamine takerdus selle kivi taha, et tulu ei läinud ju aktsiasse. See läks ettevõttesse. Hinnad, mida hommikuses New York Timesis sirvisin, polnud kuidagi otseselt seotud – selles olin kindel – ettevõtte kaukasse laekuva käibega. Miks siis ikkagi aktsiad tõusid? Mu isa rääkis midagi kasumi muundumisest ettevõtte võimekuseks maksta aktsionäridele dividendi. Kuid jällegi tundus Poloroni tahe ülim. Nad ei pidanud meile, aktsionäridele, keda kujutasin kõiki ette endasuguste noorte poistena, midagi maksma. Me olime nende meelevallas. Seda, et hind reageeris alati truualamlikult kõigile arengutele äritegevuses – vähemalt nii mu isa ütles –, pidasin lihtsalt börsi eripäraks. Börsi mõistsin ma, niipalju kui üldse, kaasaelava publikuna, kes järgib rituaalset finantsreeglistikku. Need salapärased inimesed, kes määrasid minu 400 aktsia hinna, olid tõenäoliselt vannutatud niiviisi vastavalt Poloroni kasumiväljavaadetele toimima, olenemata sellest, et mina ja teised aktsionärid ei pruugi neid kunagi näha.
Ma ei mäleta, et isa oleks mulle öelnud, millal ta need aktsiad maha müüs, aga millalgi pidi ta need müüma. Ma justkui teadsin, et need 400 aktsiat polnud enam minu 400 aktsiat ja et Poloron polnud enam minu mure. Ometi jäi mulle sellest teatav mõtteviis külge. Ma ei teeninud kasumit, aga mul tekkis harjumus, mis osutus minusse juurdunuks, kui hakkasin aktsiatest kirjutama ja neid ka ise ostma.
Wall Street õpetab kord nii, kord naa, et aktsiaid juhivad mitmesugused mured – sõda ja rahu, poliitika, majandus, turutrend jne. Mina sain päranduseks kreedo: aktsiaid juhib ettevõtte kasum.
Mõtlesin sellele, kui lugesin Christopher Browne’i imetlusväärset kokkuvõtet väärtusinvesteerimisest. Võib pidada klišeeks, et kui oleme mõne spordivõistkonna poolt, siis oleme selle pärinud oma isadelt. Samuti peab paika, et meie vanemate majanduslikud eelarvamused kujundavad meie enda hoiakuid. Esimesi rahalisi juhtnööre kuuleme oma vanematelt, enamasti perekonna ülalpidajalt (minu põlvkonnas isalt). Kuuleme neid oma noorte ja vastuvõtlike kõrvadega ega saa neid enam terve elu jooksul endalt maha raputada.
Browne’ile tuli see kõik ainult kasuks. Ta annab siin kõigest tagasihoidlikke vihjeid oma rahanduslikule vereliinile. Tema isa Howard Browne oli börsimaakler, kes 1945. aastal osales firma Tweedy, Browne & Reilly asutamises. Autor on olnud pikka aega selle firma keskne kuju. Asutajate põlvkonda „maaklereiks“ nimetada on küll väga suur üldistus. Nad olid Wall Streeti spetsialistid, omaette tõug, kes viisid kokku väikeste ja harva kaubeldavate väärtpaberite ostjaid ja müüjaid. Definitsiooni kohaselt olid nende kliendid siis inimesed, keda huvitas aktsia fundamentaalne väärtus, mitte turutrend – sest neil aktsiatel, pange tähele, puudus ju aktiivne laiapõhjaline turg. Üks selle firma esimesi ja kõige aktiivsemaid kliente oli ei keegi muu kui teedrajav õpetlane, kirjamees ja varahaldur Benjamin Graham.
Graham on sisuliselt väärtusinvesteerimise distsipliini looja ja tema jüngritest said selle esimesed praktiseerijad. Firma Tweedy, Browne kujunes sellele väikesele, kuid pühendunud hõimule otsekohe omamoodi pühaks hiieks. Firma kontor asus aadressil Wall Street 52, Grahami kontorist mööda koridori edasi (igati kasulik, et saada ta endale kliendiks ja küllap ka nõuandjaks). Lõpuks laienes firma maaklertegevuselt varahaldusele – see tähendab investeerimisele –, rakendades selleks loomulikult Grahami meetodit.
Väärtusinvesteerimist on lihtne kirjeldada, isegi kui seda praktikas alati nii lihtsalt teostada ei saa. See rajaneb sellel, et väärtpabereid ostetakse nende sisemisest väärtusest odavamalt – ostetakse ettevõtte fundamentaalse väärtuse põhjal, sõltumata sellest, mis toimub aktsiaturu pinnapealsel tasandil. (Mäletate neid salapäraseid tegelasi, kes pakkusid Poloroni aktsia eest kõrgemat hinda, lähtudes ettevõtte kasumist? Nad olid millegi jälil.)
Kuna mäng käib hinna ja väärtuse ümber – makstakse vähem, kui vastu saadakse –, siis ei ole üllatav, et väärtusinvestoreid peibutavad mahatambitud väärtpaberid, mille hind on langenud. Nad on hinnatõusust elevusse sattuvate impulss-investorite peegelpilt. Christopher Browne selgitab: „Ostke aktsiaid nagu toidukaupu – kui tehakse sooduspakkumisi.“
Aga me pole isaga veel lõpetanud. Üks aktsia, millega vanem Browne kauples, oli Uus-Inglismaa kiratsev tekstiilitootja Berkshire Hathaway Inc. Graham oleks selle 1950ndate lõpus peaaegu ära ostnud, kuid otsustas siiski loobuda. Küll aga huvitus Berkshire’ist üks tema noor kolleeg ja tema endine õpilane Columbia ärikoolist: Warren Buffett. Kuna tekstiiliäril olid rasked ajad, läks aktsia aina odavamaks.
1960ndate alguses oli Graham juba pensionil ning Buffettil oma firma. Ja Buffett, nagu nüüd teame, ostis Berkshire’i ära. Noorema Browne’i sõnul oli tema isa Tweedy, Browne’i maaklerifirmas see, kes „ostis suurema osa Berkshire Hathawayst, mis praegu Buffettile kuulub“. Buffett hakkas Berkshire’i ostma kaheksast dollarist odavamalt. Kui ta mõne aasta pärast juhatuse lahti lasi ja firmat ümber tegema asus, oli hind juba 18 dollarit. Praegu on iga Berkshire’i aktsia väärtus 90 000 dollarit1. Browne’i liin on seega otseselt seotud Buffetti ja ka tema õpetaja Grahamiga. Väärtusinvesteerimises enam paremini ei saagi.
Kentsakas asi väärtusinvesteerimise juures on see, et nii paljulubavat distsipliini nii vähe harrastatakse – võttes arvesse Grahami, Buffetti ja nende arvukate edukate jüngrite, sealhulgas Tweedy, Browne’i näidet. Mis takistab investoreil kasutusele võtmast meetodeid, mis on järjekindlalt toiminud üle seitsmekümne aasta? Igatahes on investorid murelikud ja praegusel juhul kahtlustan, et nende mure on seotud küsimusega, mille kallal maadlesin oma esimese investeeringu juures. Ütleme, et mõni aktsia on odav. Kust ma tean, et see ei jäägi odavaks? Ehk teisisõnu: miks peaks kasum ettevõtte tasandil tagant tõukama hinda, mis lõppude lõpuks on ju ainult kaubeldavate aktsiate järelturg? USA senaator J. William Fulbright esitas selle küsimuse Grahamile 1950ndate keskel, kui Graham aktsiaturu teemal Kongressis tunnistusi andis. „See on samasugune mõistatus minule kui kõigile teistele,“ möönis Graham. „Kogemuse põhjal teame, et lõppkokkuvõttes jõuab turg väärtusele järele.“
Seda küsimust on käesolevas raamatus põhjalikult lahatud ja nagu võite ise veenduda, ei ole see enam mõistatus. On tekkinud terve ärivaldkond inimestest (kelle hulka kuulub ka autor), kes pidevalt hindavad aktsiate väärtust müügitulu, kasumi, rahavoo ja muude majandusnäitajate alusel. Kui aktsia liiga odavalt vedelema jätta, leidub alati mõni teravapilguline börsihai, kes püüab samast kasumirehkendusest lähtudes seda endale soetada. Ettevõtte väärtus loob seega (ajapikku) aktsiahinnale põranda – ja see annabki väärtusinvestorile nii suure kindlustunde.
Miks on siis väärtusinvesteerimine ikka nii ebatavaline? Browne kahtlustab, et küsimus on temperamendis. Turu kapriise arvestades ei tea ta – ega saa kuidagi ette näha –, kas aktsia väärtust hakatakse tunnustama nädala, kuu või aasta pärast või hoopis hiljem. Paljudel ei ole sellist kannatust. Nad ihkavad kiiret meelehead või omasuguste heakskiitu.
Sellel me ei tarvitse pikemalt peatuda, sest just enamiku kõhklus loob vähestele võimaluse. Neile, kelle temperament on kohane, on kasum
