nagu filmitäht. Esimene lonks Rose’i enda valatud merevaigukarva õlut oli üks suurimaid naudinguid, mida Frank oli kogenud. Frank oli olnud Rose’ist sisse võetud tema esimesest töövahetusest peale. Rose oli serveerinud talle õlle, millel oli viieteistkümne sentimeetri jagu vahtu. Pilgu peale, millega Rose oli teda vaadanud, oli Frank hetkega veendunud, et Rose on tema ainus ja õige. Nii oli ta õlle vastu võtnud, Rose’ile jootraha jätnud ja püüdnud juua, kuigi tema nägu oli iga lonksu peale vahuga kattunud. Frank polnud iial olnud suurem asi alkoholisõber, aga viimastel aastatel oli tal tekkinud väike alkoholisõltuvus lihtsalt seepärast, et ta tahtis olla Rose’ile lähedal.
Alluvad arutasid Franki ümber viimase juhtumi üle, mis oli jõudnud neil Ben Riley juba peast pühkida. Aga Frank polnud unustanud. Mingi värdjas püromaan oli terve aasta pahandust külvanud. Algul olid need olnud väikesed süütamised, põõsas või põlev ja tossav postkast. Nad olid tahtnud uskuda, et süütamiste taga on igavlevad teismelised, kuid see polnud kunagi olnud väga tõenäoline. Keskkool oli sel aastal uksed sulgenud, sest sisseastujaid nappis, klassides oli õpilasi varasemaga võrreldes vähem kui veerand. Suurem osa teismelisi töötas linnufarmis või oli täielikult narko nahka läinud. Metamfetamiinisõltlased panid ikka toime kuritegusid, enamjaolt rünnakuid ja rööve, kuid ühelgi neist ei paistnud olevat nii palju kannatust, et süüdata tuli lihtsalt selleks, et vaadata, kuidas see põleb.
Aga siis, eelmisel kuul, oli asi ootamatult eskaleerunud. Psühhil oli tulemasin väga lahtiselt käes olnud ja ta oli põletanud Union Streeti ääres maha pool kvartalit. Ben oli olnud alles kolmteist ja sedasorti poiss, keda kutsuti „eriliseks”. Tegelik termin oli „ajukahjustus”. See poiss oli käitunud rohkem lapse kui teismelise kombel, aga kõik Colmstockis armastasid teda. Tal jagus naeratusi igaühele. Beni vanemad pidasid toidupoodi ja vahel mängis Ben kohtumaja taga asuvas laohoones. Ta oli teinud sellest väikese onni. Vaesel poisil polnud olnud õrna aimugi, et suitsu nähes tuleb jooksu pista.
Algul oli Frank olnud kindel, et süütamise taga on härra Riley, Beni isa. See mees oli kindlustanud oma äri suure raha peale ja Frank kahtlustas, et niisuguse nutsu nimel võis ta olla vabalt valmis ka oma pojale tuld otsa pistma. Aga härra Rileyl oli kindel alibi. Frank oli seda kontrollinud ja see ei saanud olla vale.
Mehed viskasid tema ümber juba nalja. See oli liig, mis liig. Praegu polnud nalja tegemise aeg. Ta sekkus nende keskustellu.
„Kas olete teinud edusamme?” Ta vaatas Steve Cunninghami poole, kes istus laua otsas. Ta teadis, mida vastuseks saab, kuid ta küsis Steve’ilt alati, kas nad on kuhugi jõudnud. Tal oli vaja, et kohtumaja rusud maatasa tehtaks; möödunud oli juba peaaegu kuu. Ülejäänud mehed lõpetasid lobisemise ja tõstsid pilgu Steve’ile.
„Ei veel,” vastas Steve ja isegi selles hämaras valguses nägi Frank, kuidas tema läikiv paljak punakaks tõmbub. „Me püüame ikka veel raha kokku saada. Küll see tehtud saab.”
„Seda olen ma juba kuulnud,” vastas Frank.
„Ma teen järgmise ringi välja,” teatas Steve tõustes. „Frank?”
„Ma jätan selle vahele, semu.” Ta teadis, et Steve ei ole milleski süüdi, aga talle meeldis kedagi vastutavaks pidada. Kogu see jama oli tema jaoks kuidagi isiklik. See oli märk, mis kuulutas kogu linnale, kui saamatu ta on.
Frank oli näinud palju koledaid asju. Loomulikult oli. Aga seista proua Riley ees ja rääkida talle tulekahjust oli juba iseenesest väga halb, tunnistada, et naine ei saa minna sisse ja päästa oma poega. See ilme, mis tekkis naise näole, kui ta oli sunnitud seisma paigal ja laskma oma lapsel surnuks põleda. Seda ei unusta Frank iial.
Ta eiras taas sõpru ja jälgis, kuidas Rose Steve’i tellitud joogid välja kallas ning seejärel uuesti ajalehte lappama hakkas. Ta rääkis vaikselt Mia Rezekiga, kelle isa Elias oli samuti olnud politseinik, enne kui ta viie aasta eest insuldi sai. Need kaks käitusid, nagu polekski nad tööl, vaid hoopis oma kodus. Rose silus juukseid. Tema liigutus oli väga lihtne, tavaline, kuid pani Franki neelatama. Jumal, kuidas ta Rose’i ihaldas. See oli peaaegu väljakannatamatu.
Frank naaldus tooli seljatoele. Kõrts oli parasjagu nii vaikne, et Rose’i jutt kandus temani.
„„Nüüd, kui Saturn on Veevalaja tähtkujus, pole miski võimatu,”” luges Rose. „„Sinuga juhtub täna midagi üllatavat.”” Ta surus alla naeruturtsatuse. „Vaadake ette, vallalised näitsikud!”
„Seda seal küll ei ütle,” kuulis Frank Miat vastamas. Siis jäid tüdrukute hääled vaikseks.
Frank tõstis pea ja nägi, et nad vaatavad tema laua poole. Ta kummutas kiiresti alla viimase õllelonksu ja läks nende juurde.
„Daamid, miks te meid piidlete? Kas miski äratab teis huvi?”
Ta näitas Rose’ile oma biitsepsit, kuid Rose ei vaadanud enam üldse teda. Neiu valas talle juba uut õlut. Aga Mia oli seda märganud ja naeratas. Frank nägi Mia silmis haletsust, mis talle närvidele käis.
„Ära raiska hingeõhku, Frankie,” ütles Mia küünarnukke letile toetades. „Rose laseb siit jalga.”
„Paar nädalat on mul ju ikka veel aega. Või kuidas?” küsis Frank. Ta lootis, et Mia või Rose annavad talle infot programmi kohta, kuhu Rose pääseda lootis. Nad olid rääkinud sellest viisil, nagu oleks asi juba otsustatud, kuid Frank polnud selles nii kindel. Vähemasti lootis ta, et see pole nii. Tema elu oleks Rose’ita väga tühi.
„Midagi seesugust,” vastas Rose. Frank oleks hea meelega edasi uurinud, küsitlenud Rose’i, nagu oleks too olnud mõni kurjategija, kuid Mia segas vahele.
„Vaatame õige järele.” Ta võttis letilt Franki tühja õllekannu ja vaatas ainiti selle põhja jäänud vahtu.
„Kas näed seal midagi mu armuelu kohta?” küsis Frank uuesti Rose’i poole vaadates. Rose naeratas talle rõõmutult. Ta peaks lõpetama; Frank teadis seda väga hästi. Ta peaks Rose’i päriselt välja kutsuma ja tegema lõpu neile lamedatele, ilmselgetele naljadele. Ta oli Rose’i juba väga kaua tahtnud ja käitus nagu mõni kiimane teismeline. See oli häbiväärne.
„Noh,” vastas Mia klaasi keerutades. „Ma näen siin palju positiivset. See ütleb mulle, et kõik on võimalik. Tulemas on midagi ootamatut. Midagi, mis sind üllatab.”
Neiud vaatasid teineteisele otsa, teadmata, et Frank nende naljast aru saab. Sel polnud mingit tähtsust; ta haaras härjal sarvist.
„Kas see on kutse topeltkohtingule? Ma usun, et mul õnnestub Bazza kaasa meelitada.”
Franki paarimees Bazza, värske seersant, oli nägus mees. Ta oli pikk, lihaseline ja oli olnud paar aastat pärast Franki üks nende parimaid jalgpallureid. Frank armastas teda nagu venda, kuid isegi tema teadis, et see kutt on rohkem labrador kui mees. Tema silmad lõid särama iga kord, kui Frank mainis lõunat, ta piidles võõraid kahtlustava pilguga ja oli just niisama lojaalne, kui ta oli rumal. Frank oli üsna kindel, et kui ta annaks Bazzale käsu istuda, istuks too pikemalt mõtlemata maha.
Nad pöörasid pilgu Bazza poole just sel hetkel, kui too röötsatas ja siis endamisi naerma hakkas.
„Me anname sulle teada,” vastas Rose ja Frank naeratas, nagu oleks ta ainult nalja teinud, ning pööras selja, enne kui pettumus jõudis hakata tema näost välja paistma. Ta pidi end kokku võtma ja tüdruku õigel kombel kohtingule kutsuma. Vastasel korral lahkub Rose linnast ja tal ei tule enam ühtki võimalust.
Ta
