vähem kui aasta, et see hävitada.“
Kui Philip oleks preili Townsendist tänaval möödunud, poleks ta neidu tähelegi pannud. Sunnituna aga piki püstoli toru talle otsa vaatama, ei saanud ta jätta märkamata hämmastavat otsustavuse helki neiu ümmargustes pähkelpruunides silmades. Seda ei vähendanud nõrgad ringid, mis muutsid sileda naha silmade all veidi tumedamaks, ega pisut lohku vajunud põsed. Kummalgi pool nägu ulatusid õlgadeni vabalt langevad kuldpruunid lainelised juuksed. Kulunud riided rippusid tal seljas. Korrapärased söömaajad tooksid ta põskedele tagasi ümaruse ja puusadele pehmuse. Tema nahk oli kahvatu, nagu oli olnud Arabella nahk, aga seal, kus Philipi surnud abikaasa õitsengu oli närbuma sundinud haigus, rikkusid tema ees seisva daami sära üksnes raskused. „Äris on alati parem hoida tõsiasjad ja tunded teineteisest lahus, et üks ei varjutaks teist.“
„Tuletan seda meelde, kui näljas olen,“ turtsatas neiu.
„Te ei jää nälga. Olete selleks liiga taibukas.“ Preili Townsendis oli mingi elu ja võitlusvaim, mida Arabellas polnud. Hoolimata pahameelest selle üle, et teda sel õhtul häiriti, imetles mees seda liialt palju, et lasta vanglates levival tähnilisel tüüfusel see ära kustutada. Ta haaras laualt püstoli ja sirutas neiu poole. „Tänan teid huvitava õhtu eest, preili Townsend.“
Lootus muutis Laura põsed roosaks. „Te lubate mul ära minna?“
„Kas eelistaksite, et kutsuksin konstaabli ja laseksin teid rahukohtuniku ette tirida?“
„Ei.“
Mees astus kõrvale ja viipas ukse poole. „Siis minge.“
Kulunud bombasiinkleidi lehvides oligi neiu läinud.
„Sina seal, pea kinni!“ Justini hääl kõlas allkorrusel, enne kui tagaukse mütsatus vastu seina ja aiavärava kriiksumine andsid Philipile teada, et preili Townsend on lahkunud.
Sekundi pärast saabus jooksuga Justin, püstol käes. „Kas sinuga on kõik korras?“
„Täiesti korras.“ Philip istus toolile, sõrmedega ikka veel niisket lõuga hõõrudes. Preili Townsend oli temas midagi tekitanud – mitte haletsust ega himurust, kuigi neiu oli kenake. Ei, see oli uudishimu, nagu esimesel korral, kui Philip nägi Arabellat koos isaga teisel pool kirjutuslauda istumas. Samal ajal, kui doktor Hale oli tema ees laiali laotanud oma väikese meditsiinikooli plaanid, polnud Philip suutnud keskenduda mitte millelegi peale Arabella. Kool kukkus läbi ja doktor Hale kaotas niihästi enda kui ka Philipi raha. See oli ainus kord, mil Philip oli lasknud tunnetel äriotsust juhtida.
„Ainult sina võid käituda sellise kavalerina sissetungijaga, kes sind ähvardab.“ Justin võttis sõrme päästikult.
„Ta ei kujutanud endast mingit ohtu.“ Philip hõõrus nimeta sõrme, mis ikka veel igatses lihtsat abielusõrmust, mille ta oli koos Arabellaga maha matnud. Ei, see päev polnud hoopiski tolle moodi, mil ta oli kohtunud oma abikaasaga. Mitte mingid tunded ei riivanud Philipi armastust Arabella vastu, eriti mitte selle võõra neiu kujul, ükskõik kui huvitav ta ka ei paistnuks.
„Sa näed välja kuidagi raskemeelne.“ Justin pistis püstoli kuue all olevasse kabuuri.
„Oli raske päev.“ Philip oli arvanud, et kuuma vette sukeldudes olid selle päeva peavalud läbi. Ta poleks saanud rohkem eksida.
Mees vaatas üksisilmi Justinist mööda, vaskse kümblusvanni ja sellest ikka veel kerkivate aurujugade poole. Teda olid täna vaevanud üha uued mured. Üks kingsepp tuli laenu küsima, et oma äri laiendada. Tema lõputud kinnitussõnad ja tagatise puudumine olid Philipi sellest ettevõtmisest eemale tõrjunud. Mees polnud Philipi keeldumisele kuigi leebelt reageerinud. Ta oli just majast välja visatud, kui saabus Justin uudistega impordifirmast, millel oli laen tagasi maksmata ja mis oli nüüd pankrotistunud. Oli kõvasti rabelemist, et saada kätte lattu pandud kaubad, enne kui importija need ära viib, ja lõpuks jäi Philipile ikkagi kahjum.
Kui äridega oli kõik korras, ründasid teda majapidamisprobleemid, mis võtsid enda alla ülejäänud osa päevast. Philipi õde Jane oli mehe kannatuse jälle proovile pannud uue nõudmisega osta kallis kleit, mis oli õitsele puhkeva kolmeteistkümneaastase noore daami jaoks liiga täiskasvanulik. Tüdruk oli venda kirunud nende vanaemale omase temperamendiga ja jalgu trampides lahkunud pärast seda, kui Philip oli ähvardanud tema kleidiraha vähendada. Kohe pärast Jane’i vihahoogu tuli uudis, et proua Marston, Philipi poja Thomase hoidja, kolib Bathi oma pojapoja eest hoolitsema, jättes Philipile asendaja leidmiseks ainult ühe kuu. Jane oli selleks liiga noor, et temast abi oleks olnud, ja proua Palmerilt, kes juhtis nende majapidamist efektiivselt nagu vabrikut, ei saanud oodata, et ta oleks emaks mehe õele ja pojale või leiaks proua Marstonile sobiva asendaja.
Philipil oli vaja abikaasat, kedagi, kes koduste probleemidega tegeleks.
Justin võttis seina kõrvalt väikese tooli, pööras kirjutuslaua ees ringi ja istus kaksiratsi selle peale, toetades küünarnukid tooli poleeritud seljatoele. „Niisiis, kes see naine oli?“
„Robert Townsendi vennatütar.“ Philip silitas kätega üle märgade juuste. „Ta tahtis oma tagatist tagasi saada.“
„Seda tahavad nad kõik,“ ümahtas Justin, toetades lõua peopesale. „Jätsin veel kaks meest importija tagavarasid valvama, kuni sa saad need maha müüa.“
„Seda vaatame homme,“ sõnas Philip ebamääraselt, mõtted hõivatud millegi muu kui äriasjadega.
Justin kergitas uudishimulikult kulmu. „Mida ta sinuga tegi?“
Philip silus kuivatuspaberil kirjutussulge. „Mida sa silmas pead?“
„Ma pole kunagi näinud, et sa kaupu täis laohoone suhtes nii ükskõikselt käituksid. Harilikult koostad sa aina plaane, nii et mina olen üleval kogu öö ja tegutsen suurema osa järgmisest päevast, et su plaane ellu viia, aga mitte täna õhtul. Miks?“
Philip silmitses oma vana sõpra ja partnerit. Justin oli seisnud tema kõrval laulatuse ajal ja Arabella matustel. Ta surus käe rusikasse. Tema abikaasal pidanuks olema võimalus kasvatada nende poega ja hoolitseda majapidamise eest. Nüüd langes see töö inimestele, kellele Philip abi eest maksis. Selline olukord polnud just kõige ideaalsem ja ta muudab seda peagi.
End toolil sirutades põimis ta sõrmed kõhu peal kokku. Praegusel hetkel polnud talle probleemiks mitte see, et preili Townsend teda häiris, vaid hoopis võimalused, mida ta pakkus. Härra Rathbone’i isa oli teda harjutanud klienti vaid paari sekundi jooksul hindama. Philip oli preili Townsendi üle vaadanud, ja hoolimata tema naeruväärsest katsest meest ähvardada leidis ta ikkagi, et neiu kasulikud omadused kallutasid kaalukausi soodsale poolele.
See oli hullumeelne ja mees teadis seda. Ta peaks andma preili Townsendile ja tema emale soovituse Halcyon House’i, Philipi heategevusliku organisatsiooni jaoks, ja kõik vahekorrad lõpetama, mitte jätkama oma mõtteis kujuneva plaani koostamist. Ta oli Arabella valinud südamega, pööramata tähelepanu neiu haprusele; uskudes, et see ei hakka neid segama. Ta oli olnud loll ja lõpuks oli nende armastus naise tapnud.
Väikesed sammud tatsasid mööda pikka koridori tema magamistoa ukse taha, enne kui neile järgnesid kindlad raskemad sammud. Kohe läheb ta ja aitab proua Marstonil Thomase tagasi magama viia, aga kõigepealt tuli äriasju arutada.
„Mul on mõttes teine plaan, Justin.“ Philip võttis kätte Robert Townsendi lepingu. Oli tõeline vedamine, et ta oli otsustanud
