loo kõige kurvem osa on see, et just siis, kui ma hakkasin uskuma, et ma võin elada tavalist elu – just siis, kui ma hakkasin uskuma, et kõik need ravimid ja kannatused olid olnud asja pärast –, tuli kasvaja tagasi.
Ma ei unusta iial päeva, mil doktor Wilson ütles meile, et vähk on tagasi. Ent mitte ilme tema näol polnud see, mis mulle meelde jäi. See on valu mu isa silmades. Just tema oli see, kes mõistis, mida ma olin esimese ravikuuri ajal läbi elanud. Ema ei tule haigustega hästi toime ja isa oli see, kes mulle emotsionaalseks toeks oli. Ta teadis, et ei saa midagi teha ega öelda, mis teise katsumuse minu jaoks kergemaks muudaks. Olin tol ajal kahekümne nelja aastane ja käisin veel kolledžis, üritasin nii palju ainepunkte kokku saada, et lõpetada. See kraad jäigi mul saamata.
Elasin mõlemal korral vähi üle ja ma ei ole kindlasti see muretu tüdruk, kes ma kunagi olin. Hindan ja väärtustan igat päeva, sest ma tean, kui kallis on elu. Enamik inimesi peab mind nooremaks kui kolmkümmend, aga arvavad samas, et olen teistest omavanustest naistest tõsisem. Minu kogemused vähiga tähendavad, et ma ei võta mitte midagi, kõige vähem elu ennast, iseenesestmõistetavalt. Ma ei tervita enam igat päeva muretult. Aga ma olen aru saanud, et minu kannatuste eest on ka tasu. Tean, et ilma vähita oleksin ma hoopis teistsugune inimene. Isa väitis, et ma omandasin teatud rahuliku elutarkuse ja küllap oli tal õigus. Ometi olen ma nii mõneski mõttes naiivne, eriti kui asi puudutab mehi ja suhteid.
Kõikidest kasulikest asjadest olen ma kõige tänulikum selle eest, et õppisin ravikuuride ajal kuduma.
Mina võisin vähi küll kaks korda üle elada, aga kahjuks ei saa sama öelda mu isa kohta. Minu teine kasvaja tappis ta. Nii arvab mu õde Margaret. Ta pole seda küll kunagi otsesõnu öelnud, aga ma tean, et ta arvab nii. Tegelikul ma kahtlustan, et ilmselt on tal õigus. Tegemist oli infarktiga, aga isa oli pärast seda diagnoosi nii palju vanemaks jäänud, et kahtlemata mõjus see tema tervisele. Tean, et kui ta oleks saanud minuga kohad vahetada, oleks ta seda rõõmuga teinud.
Ta oli nii palju kui võimalik mu voodi juures. Just see ongi see, mida Margaret ei paista suutvat andestada ega unustada – aega ja pühendumist, mida isa mulle kogu selle katsumuse ajal jagas. Samuti ema, nii palju, kui ta selleks emotsionaalselt võimeline oli.
Enne, kui teine kasvaja avastati, oli Margaret jõudnud abielluda ja kaks last saada. Sellest hoolimata paistab ta arvavat, et teda on minu vähi pärast mingis mõttes petetud. Tänase päevani käitub ta nii, nagu oleks haigus minu valik, alternatiiv, mida ma eelistasin normaalsele elule.
On ütlematagi selge, et minu ja õe suhted on pingelised. Ema pärast, eriti nüüd, kui isa enam ei ole, annan oma parima, et Margaretiga läbi saada. Ta ei tee seda lihtsaks. Ta ei suuda oma põlgust varjata, ükskõik kui palju aastaid sellest möödas on.
Margaret oli selle vastu, et ma lõngapoe avan, aga ma kahtlen siiralt, kas ta oleks ühtki minu ettevõtet toetanud. Ma vannun, tema silmad löövad särama väljavaate peale, et ma võiksin läbi kukkuda. Statistika järgi kukubki enamik uutest firmadest läbi – tavaliselt aasta jooksul –, aga ma tundsin siiski, et pidin lõngapoele võimaluse andma.
Raha mul oli. Tegelikult oli see emapoolse vanaema pärandus, kes suri, kui ma olin kaksteist. Isa investeeris selle nutikalt ja mul oli väike rahavaru olemas. Ilmselt oleksin pidanud säästma seda ajaks, mida mu ema nimetab „mustadeks päevadeks“, aga minu päevad on sellest ajast, kui ma kuusteist sain, kogu aeg mustad olnud ja ma olin tüdinenud selle raha külge klammerdumast. Sügaval sisimas tean, et isa oleks selle heaks kiitnud.
Nagu öeldud, õppisin kuduma keemiaravi ajal. Aastatega on minust saanud kogenud kuduja. Isa tegi ikka nalja, et mul oli piisavalt lõnga, et avada kauplus: hiljuti jõudsin otsusele, et tal oli õigus.
Ma armastan kududa. See pakkus lohutust, mida ma ei suuda lõpuni lahti seletada. Lõnga vardale tõstmise ja silmuse moodustamise korduv liigutus loob tunde eesmärgist, saavutusest, edust. Kui kogu su maailm lahti hargneb, kipud igatsema korda ja mina leidsin selle kudumises. Tegelikult lugesin kuskilt, et kudumine maandab stressi paremini kui mediteerimine. Ja ilmselt sobis mulle see lähenemine paremini, sest sellest jäi konkreetne jälg. Võib-olla sellepärast, et kudumine tekitas minus tegevuse tunde, teadmise, et ma teen midagi. Ma ei teadnud, mida homne päev toob, aga kui mul olid vardad käes ja lõngakera süles, olin kindel, et saan hakkama kõigega, mis mind ees ootab. Iga silmus oli saavutus. Oli päevi, mil sain hakkama ainult ühe reaga, aga see väike saavutus pakkus mulle rahuldust. Minu jaoks oli see oluline. Väga oluline.
Aastate jooksul olen hulga inimesi kuduma õpetanud. Mu esimesed õpilased olid teised vähihaiged, kes said keemiaravi. Kohtusime Seattle’i onkoloogiakeskuses ja ei läinudki kaua aega, kui kõik, mehed kaasa arvatud, puuvillaseid pesulappe kudusid. Ma olen kindel, et kõikidel arstidel ja õdedel selles kliinikus on eluaegne varu kootud pesulappe! Pärast pesulappe lasin oma väikesel kambal väikese tekiga kätt proovida. Olen muidugi ka ebaõnnestumisi läbi elanud, aga palju rohkem on edulugusid. Mu kannatlikkus sai tasutud, kui teisedki kudumisest samasugust rahu leidsid.
Nüüd on mul oma kauplus ja ma arvan, et parim võimalus kliente poodi meelitada on kudumiskursusi pakkudes. Kui ma korraldan pesulappide kudumise kursusi, ei jää ma iial vee peale, nii et valisin alustuseks lihtsa beebiteki. Mustri autor on üks mu lemmikdisainereid, Ann Norling, ja see eeldab vaid lihtsaid parem- ja pahempidiseid silmuseid.
Ma ei tea, mida oma uuest ettevõtmisest oodata, aga ma olen lootusrikas. Lootus on vähihaige –, või endise vähihaige – jaoks võimsam kui ükski ravim. Me elame sellest, elame selle nimel. Meie jaoks, kes me oleme õppinud päeva kaupa elama, on see sõltuvust tekitav.
Tegin oma algajate kursuse reklaamplakatit, kui kelluke ukse kohal helises. Mu esimene klient oli just sisse astunud ja ma tõstsin naeratades pilgu. Südant puperdama panev erutus vaibus kiiresti, kui nägin, et see oli Margaret.
„Tere,“ ütlesin, andes endast parima, et rõõmsat muljet jätta. Ma ei tahtnud, et õde esimesel tööpäeval mu enesekindlust ründaks.
„Ema ütles, et sa otsustasid oma mõtte teoks teha.“
Ma ei vastanud.
Margaret jätkas kulmu kortsutades. „Olin siin kandis ja mõtlesin läbi astuda ja kaupluse üle vaadata.“
Viipasin ühe käega ja vihkasin end, sest küsisin: „Mida sa arvad?“ Ma ei võtnud vaevaks mainida, et Blossom Street ei jäänud küll tema teele.
„Miks sa sellele A Good Yarn nimeks panid?“
Olin kaalunud kümneid nimesid, mõned olid liiga nunnud, mõned ilmetud ja tavalised. Mulle meeldib mõte „jutulõnga kerimisest“ ja inimestega rääkimine, nende kogemuste kuulamine on minu jaoks tähtis. Ilmselt on seegi pärandus kliinikust. A Good Yarn tundus sooja ja kutsuva nimena. Aga ma ei seletanud seda kõike Margaretile. „Tahtsin klientidele teada anda, et ma müün kvaliteetset lõnga.“
Margaret kehitas õlgu, nagu oleks kohanud kümneid palju parema nimega lõngapoode.
„Noh,“ ütlesin hoolimata otsusest uuesti mitte küsida. „Mida sa arvad?“
Margaret vaatas teist korda ringi, ehkki miski polnud pärast tema esimest ülevaatlikku pilku muutunud. „See on parem, kui ma arvasin.“
Võtsin seda kui ülimat kiitust. „Mul pole veel suurt sortimenti, aga loodan selle umbes aasta jooksul luua. Muidugi, kõik tellitud lõngad ei ole veel kohale jõudnud. Ja ma kavatsen neid veel osta, mõned imelised importlõngad Iirimaalt ja Austraaliast. Kõik nõuab aega ja raha.“ Olin entusiastlikult seletanud rohkem, kui mul kavas oli.
