ei ole kella ega telefoni, nii et ma ei tea, kui kaua vastuvõtulauda veeremine võtab, aga see kestab umbes viis kuni kümme minutit – parklast välja, mööda erinevaid looklevaid teekesi, mida mõlemalt poolt ääristavad munakivisillutisega piiratud kullakasvalged valguskerad, näitamaks pimeduses teed. Möödume madalatest majadest – mõned esiküljega meie poole, teised pööratud kõrvale – kumerate äärte, terrasside, rõdude ja korrastatud eesaedadega, mis paistavad madalate seinte tagant. Näen vilksamisi kuuvalguse peegeldust vee peal, kallutan end golfiautost välja ja märkan väikest nelinurkset basseini ühe villa taga. Iga käänulise tänava ääres kasvab erinevaid põõsastikke. Ma ei osanud seda oodata, olin Arizonat alati kuivaks ja kõrbestunuks pidanud. Samal ajal kui möödume paremat kätt jäävast tenniseväljakute alast, paiskab keerlev vihmuti vasakult poolt golfiautosse värskendavat udu: veehägune tolm langeb mu näole. Vihmutid – need muudavadki selle lopsaka roheluse võimalikuks.
Samuti on siin palju kaktusi – osa kasvab suurtes pottides ja meenutab okaste purset, teised, minust kaks korda või rohkem kõrgemad, tungivad esile tasastelt kruusatatud aladelt, just nagu kasvaksid nad välja kivist. Need kõrgemad seisavad kobaras koos. Mõnel on harud, mis näivad lehvitamiseks tõstetud kätena. Diggy juhib sellele täpselt minu mõtetega samal ajal tähelepanu. „Paistab, nagu ütleksid nad tere tulemast, eks? Kas te teate, kui kaua ühe haru kasvamine aega võtab? Seitsekümmend kuni sada aastat. Minimaalselt seitsekümmend.“
Möödume purskkaevust, mõnest laiast trepiastmetest ja kõrgete palmipuude reast. Puude ümber on tüvest kuni ladvani keeratud haldjatuled, mis hõõguvad nii kahvaturoosalt kui ka -siniselt. Madalamal näen valgustatud erktürkiisset värvi ristküliku nurka, mis kuulub ilmselt ühele kuurordi basseinidest. Kui pööran ringi ja vaatan teises suunas, näen paari meetri kaugusel kahte kõrget malmist lambiposti, mille otsas on suured madala äärega kausikesed. Neis põleb päris tuli: oranžid leegid tõusevad kolmnurgana hõõgudes igasse külge, moodustades... Mille?
See meenutab juba mingisugust sissepääsu.
„Ohoh,“ pomisen ma.
„Jaa, see on meie labürint,“ ütleb Diggy. „Vaadake, et te siin olles selles ikka ära eksiksite – see on Pääsusaba üks populaarsemaid meelelahutuselemente. Leegid põlevad siiski ainult öösel. Aga ma hoiatan teid, et see ei muuda pääsetee leidmist lihtsamaks kui päevavalguses.“
Lõpuks peatub golfiauto ühe hoone ees, mis on palju suurem, võrreldes nende eraldi majadega, millest me mööda sõitsime. Selle esinduskülg on poolring, millest hargnevad kaks käe moodi tiiba.
„Jõudsime kohale, proua,“ ütleb Diggy. „Tutvustan teid Riyonnale. Tema kannab teie eest hästi hoolt!“ Ta jalutab mu kohvritega aeglaselt hoone poole. Teda vaadates meenub mulle, et mina pean ka kõndima. Mu jäsemed on surnud ning hakkavad tuikama, olles šokis, et peavad pärast golfiautos kaasa jõnksumist jälle liikuma. Ma soovin, et kuurordil oleks siseruumides midagi sarnast, mis viiks külalised otsejoones nende hotellituppa.
Järgnen Diggyle avarasse fuajeesse, mille punasel marmoril jooksevad peened valged ja mustad joonekesed. Hommikul näen seda ehk teistmoodi, aga täna öösel meenutab see mulle keha sisemust. Igas nurgas on potid kõrgete taimedega, mis oma kumjate tumeroheliste lehtede ja paindumatu pruuni tüvega väikeseid puid meenutavad. Need näevad eriti erksad välja, võrreldes sellega, mida mina tunnen.
Puidust vastuvõtulaua taga on laiaõlgne mustanahaline naine, umbes minuvanune, tal on lai naeratus ja olen kindel, et tema väga peadligi punutud peeni palmikuid hüütakse afropatsideks. Just nagu Diggyl, on temagi jakil Pääsusaba märk ja see teine, kus on kirjas „Riyonna Briggs“. Tundub, et tal on tõeliselt hea meel mind näha, ja ma loodan, et ta ei ütle midagi eriti lahket või ülihoolivat. Ma hakkaksin nutma, kui ta seda teeks.
Naeratan nõrgalt, kui ulatan oma passi ja krediitkaardi. Iga liigutus on raske, iga kujutis hägune. Löön küünarnukiga millegi vastu laual ja mul on valus. Alla vaadates näen, et see on pisike rätsepaistes Buddha pronkskuju mingi veidra sasise taime kõrval. On see kaktus? See ei tundu piisavalt sitke ega okkaline, pigem näib, nagu oleks keegi keetnud hulga rohelisi ube ja need umbropsu kollasesse keraamilisse potti puistanud.
Otse enda ette vaataval Buddhal, kes nagu meelega veidrat uba-kaktust ignoreeriks, on ülespoole pööratud peopesadel tasakaalustatud kuhi Pääsusaba elevandiluuvärvi visiitkaarte, justkui ütlemaks: „Kuluta oma raha siin ja kogu elutarkus kuulub sulle.“ Ma usun, et see on nutikas turundamine, aga see paneb mind judisema. Või võib-olla teeb seda hoopis üleväsimus.
Riyonna silmad on täis uudishimu ning hetkeks kardan, et ta kallutab end ettepoole ja küsib: „Mis teil siis mureks on? Elu laguneb koost? Jooksite kodust ära?“
Kuidas käitub enamik külastajaid, kes keset ööd saabuvad? Ma ei usu, et nad on särtsu täis ja pakatavad soovist jutustada.
Õnneks jääb Riyonna tööl professionaalseks. Ma üritan teeselda, et kuulan, kui ta mulle WiFiga seotud infot jagab ja hommikusöögi kellaaegadest räägib. Mul ei ole vaja teada. Mind huvitab ainult magamine. Räägi mulle magamisest.
Diggy lahkub pärast seda, kui on lubanud mulle homme ümbrust näidata.
Ei. Ülehomme. Palun. Ma ei luba, et suudan homme õigeks ajaks üles ärgata.
Riyonna voldib kartongist lipiku pooleks ja paneb sinna vahele plastist võtmekaardi. Ma eksisin, ta ei ole minuvanune. Pigem kümme aastat vanem – hilistes neljakümnendates. Tema silmi ümbritsevad peened kortsukesed, mida ta on üritanud meigiga väga kõvasti varjata.
Ma noogutan automaatselt kõige peale, mida ta ütleb, eriti kuulamata, ja võpatan kergelt, kui ta minu toa võtit käes hoides vastuvõtulaua tagant välja tuleb. Ta on isegi oma kõrgetes stiletodes lühike – lühem kui ma arvasin. Kummaline. Istudes tundus ta pikem. Asi on ilmselt tema laiades õlgades.
„Ma... Te ei pea minuga kaasa tulema. Tõesti. Aitäh!“ jõuan öelda.
„Olete kindel? Teie tuba asub siinsamas hotelli peahoones, nii et see ei ole kaugel. Tahame veenduda, et külastajad on tuppa jõudes rõõmsad.“
„Minuga on kõik korras. Aitäh!“ Loodan, et ma ei ole ülbe. Ma ei suuda kannatada mõtet, et peaksin veel sekunditki kauem viisakat vestlust pidama. Kui ta vaatamata mu vastuseisule ikkagi kaasa tuleb, siis ma viskan punasele marmorist põrandale pikali ja hakkan nutma.
Ta naerab ja noogutab. „Mõistan! Pole probleemi. Minge puhkama!“ Ta ulatab mulle võtme ja ma kraban selle enda kätte. Peaaegu kohal.
Hakkan minema sinnapoole, kus liftid peaksid olema – kuhu mina oleksin need paigutanud, kui oleksin hoone kavandanud.
„Lasen kellelgi teie pagasi kohe üles järele tuua,“ hüüab Riyonna mulle järele.
See ei juhtu piisavalt ruttu. Viimane asi, mida ma toas olles tahan, on see, et keegi mu uksele koputaks. Olin oma kohvrid juba täiesti ära unustanud. „Ei, pole vaja,“ ütlen. „Viin need ise üles.“
„Sobib hästi,“ vastab Riyonna. „Kuidas ise soovite. Oh – liftid on seal.“ Ta viipab selles suunas, mille peale ma ise poleks tulnud. Pääsusaba arhitekt ja mina ei jõuaks ilmselt kunagi mitte milleski kokkuleppele.
Number minu võtme paberhoidjal algab kolmega, mis viitab ilmselt sellele, et mu tuba on kolmandal korrusel. Liftiuste sulgudes oigan kergendusest. Peaaegu kohal. Nii-nii lähedal. Tunnen tuimust ja nii ongi parem. Ma olen liiga väsinud, et mõelda, muretseda, kahetseda, oma peret igatseda.
Astun
