Originaali tiitel:
Susan Mallery
Only His
2011
Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Jana Kuremägi
Korrektor Inna Viires
© 2011 by Susan Macias Redmond
Trükiväljaanne © 2012 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2014 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 10643
ISBN (PDF) 978-9949-20-425-0
ISBN (ePub) 978-9916-11-154-3
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta veebipoest aadressil www.ersen.ee
Minu sõpradele keskkonnas Facebook.com/SusanMallery.
Teie olete aidanud mul vormida Fool’s Goldi.
Teie olete andnud nimed tegelaskujudele, aidanud mul oma ideedega süžeed kujundada ja esinenud isegi Fool’s Goldi ergutustüdrukutena.
Tänan teid sõpruse ja toetuse eest!
ESIMENE PEATÜKK
Ärge iial soostuge tööintervjuuga olukorras, kus intervjueerija on teid alasti näinud.
Nevada Hendrix oli veendunud, et kuskil on keegi selle tarkuseiva kivisse raiunud või selleteemalise inspireeriva plakati teinud. Ja nähes nüüd Tucker Janackit esimest korda üle kümne aasta, mõistis ta, et see oli tõesti tõsi.
Tal oli olnud plaan. Ning just see ta jalust niitiski. Ta oli lihvinud elulookirjeldust, harjutanud vastuseid erinevatele võimalikele intervjuu käigus esile kerkivatele küsimustele, oli ostnud uue jaki ja maksnud isegi seitsekümmend viis dollarit tobeda hoolduse eest, mis pidi juustele läiget lisama. Tema, kes ta vältis kõikvõimalikke naiselikke asju! Ja nüüd, seistes kuti ees, keda oli omal ajal paljana näinud, tundus juustehooldus raisatud.
„Tere, Nevada.“
„Tere, Tucker.“
Nevada püüdis kõigest väest säilitada neutraalset ilmet. Ta mõistis, et kui vahib meest rabatult ja ammulisui, ei jäta ta endast asjaliku töötaja muljet.
„Ootasin su isa,“ tunnistas ta. Lõppvooru intervjuu kohta saadud telefonikõnes oli talle selge sõnaga öeldud, et ta kohtub härra Janackiga. Ta ei seostanud seda nime kutiga, kellega oli kunagi kolledži ajal läbi käinud.
„Seda projekti juhin mina ja mina palkan ka kogu juhtkonna,“ ütles Tucker, andes märku, et Nevada istet võtaks, mida Nevada ka tegi.
Nad olid ühe Fool’s Goldi hotelli konverentsisaalis. Ronan’s Lodge, mida kohalikud kutsusid Ronani narruseks, oli elegantse sisustusega ilus maja, mille puitosad olid tehtud käsitööna. Mõnes muus olukorras oleks Nevada sellistele asjadele rohkem tähelepanu pööranud ja neid imetlenud. Tema aga ei saanud silmi mehelt, kes oli võtnud istet teisel pool lauda.
Aeg oli Tuckeri vastu heldust üles näidanud. Ta oli endiselt pikk – see ei tohiks ju eriline üllatus olla. Mehed ei muutu ju lühemaks. Tuckeri juuksed olid tumedad ja parasjagu nii palju lokkis, et ta ei näinud välja liiga ilus. Tumedad silmad, kandiline lõug ja naeratusevirve suul, mis lausa kutsus suudlema, olid just sellised, nagu Nevada neid mäletas.
Hmm, ei, manitses ta end. Sugugi mitte suudlema kutsuv. Kaugel sellest. Tucker on ta potentsiaalne ülemus. Või siis mitte – sõltuvalt sellest, kuidas Tucker minevikku mäletab.
Nevada vandus endamisi mõeldes, miks vana Janack poleks võinud veel seda üht projekti ise juhtida. Mis Tuckerisse puutub, siis temaga polnud Nevada iial valmis läbimurret saavutama.
„Pole sind kaua näinud,“ ütles Tucker talle omase naeratusega, mis oli Nevadas tekitanud ikka tunde, nagu ta oleks kõige erilisem tüdruk maamuna peal. Kuigi see oli olnud läbi ja lõhki vale ning murdnud ta südame nii rängalt, et see peaaegu polnudki paranenud.
Ta hingas sügavalt sisse, sundis meeltest kõik mälestused nooremast Tuckerist ja ajas selja sirgu. „Nagu mu elulookirjeldusest näed, on mul tegemist olnud. Pärast kolledžit töötasin paar aastat Lõuna-Carolinas ja omandasin ehitamise kohta teadmisi kõige madalamast tasemest alates. Ehitasime peamiselt ärihooneid ja enne lahkumist juhtisin viiekorruselise maja ehitustöid.“
Tuckeri meelest ei pruukinud see olla midagi erilist, kuid Nevada oli selle üle uhke. „Saime tööd enne tähtaega valmis ega ületanud eelarvet ning ehitusjärelevalve andis meile firma ajaloo parima hinnangu.“
Tucker noogutas, just nagu teaks seda juba. Kui ta oli elulookirjelduse läbi lugenud, siis muidugi teadiski.
„Miks sa sinna ei jäänud?“ küsis ta. „Olen kindel, et nad ei tahtnud sind ära lasta.“
„Ei tahtnudki, aga mina tahtsin tagasi koju tulla.“
„Juured?“
„Jah.“ Nevada püüdis mitte mõelda selle peale, et Tucker polnud oma elus kogenud seda, mis tähendab ühes kohas elada. Tucker oli kasvanud üles mööda maailma ringi rännates. Janack Construction oli ju rahvusvaheline firma. Nevada mäletas, kuidas Tucker oli rääkind Taimaal veedetud suvedest ja Aafrika talvedest.
Ta tajus, et teda ähvardab oht isiklikuks muutuda, ning ta pidi endale meenutama, et tõesti tahab seda tööd.
„Fool’s Goldi naasmisest saadik olen tegelnud peamiselt väiksemate projektidega. Elamuehitusega. Mul on kogemusi erineva suurusega meeskondadega töötamisel ja ma tean meie osariigi ja linna ehitusnõudeid.“ Ta jätkas, tuues välja oma erinevaid oskusi.
„Kollektiiv, kes siin tööle hakkab, on meil üks parimaid,“ ütles Tucker. „Mehed on pikka aega koos töötanud ega suhtu hästi võõrastesse.“
„Kas sa pead silmas võõraid või naisi?“
Tucker naaldus toolile ja saatis talle taas oma jalust niitva naeratuse. „Meie firmas on võrdsed võimalused nii meestel kui naistel, me järgime nii riiklikke kui föderaalseid personaliseadusi.“
„Kui poliitiliselt korrektne! Ma ei karda meestekollektiivi – juhul kui pead
