kui kõrgemad väed tõesti tema poolel peaks olema, siis on Tucker siin üksnes töölevõtmise perioodil ja sõidab peagi mõnda teise maailmanurka.
„Jään küll. Ma olen siin seni, kuni ehituse esimese faasiga ühele poolele saadakse.“
Kurat. Nii palju siis sellest, et kõrgemad väed on tema poolel.
„Sa töötad Ethani juures,“ tõdes Tucker. „Miks sa tahad minu juurde tööle tulla?“
Nevada ei tahtnud. Tema tahtis töötada Tuckeri isa juures, kuid see polnud võimalik. „Vajan väljakutset,“ ütles ta tõde tunnistades.
„Kas sa projekti mahuga oled kursis?“
Nevada noogutas. Janack Construction oli ostnud linnast põhja jääva neljakümne hektari suuruse krundi. Firma kavatses ehitada suguharu maadele puhkekeskuse ja kasiinokompleksi. Ühtlasi oli firma liisinud osa maad arendajale, kes spetsialiseerus erinevatest tehasepoodidest koosnevate kaubanduskeskuste ehitamisele ja see oli ajanud elevile linnakese kogu naispere.
„Peaksime sellest rääkima,“ tõdes Tucker vaikselt.
Nevada vahtis talle otsa, saamata aru, miks läks Tuckeri kulm projektist rääkides kipra. Ja siis sai ta aru! „See“ polnud sugugi tööga seotud.
„Ei peaks.“ Ta võitles kihuga püsti tõusta ja taganeda, tekitades nende vahele suurema distantsi. „See oli ammu.“
„Nevada,“ alustas Tucker vaikselt.
„Jäta. Sellega on lõpp. See ei tähendanud mitte midagi.“
Tucker kergitas kulme. „Tõesti või?“
Miks ei võiks Tucker olla samasugune nagu kõik teised mehed maamuna peal ning tahta vältida juttu asjadest, mis võisid ebamugavust tekitada? Kas siis tõesti peab asuma uuesti minevikku lahkama?
„Tucker, see oli ammu. Viis rasket ja ebamugavat minutit minu elust. Usu mind, see pole tõesti oluline.“
Tucker vahetas asendit. „Ah et sina näed seda siis niimoodi?“
„Nii see oli. Sa olid täis, mina olin...“ Nevada surus huuled kokku. Tal polnud vähimatki kavatsust lausuda tööintervjuu ajal sõna „süütu“. „Jätame selle.“
„See polnud viis minutit. Ma poleks iial...“
„Issand, halasta!“ Suutmata end talitseda, tõusis Nevada püsti. „Kas tegu on sinu egoga? Sa ei suuda siis taluda tõsiasja, et meie kümne aasta eest aset leidnud lühikese voodiskäiguga ei kaasne häid mälestusi? Saa ometi meheks, Tucker. See pole oluline. Ma ei mõtle selle peale. Tulin siia tööintervjuule, mitte...“ Ta pani suu kinni, kuid talle tundus, et liiga hilja. „Me olime tol ajal ka sõbrad. Kas me ei võiks hoopis selle peale mõelda?“
Ka Tucker tõusis püsti. „Sina ei pidanud meid sõpradeks. Pärastpoole kindlasti mitte.“
Nevada polnud sedasorti, kes oleks hakanud karjuma, ning just sellepärast ta ei hakanudki Tuckeri peale karjuma. Ta sundis end täiesti rahulikuks. „Kas sul on minu töökogemuse kohta veel küsimusi?“
„Ei.“
„Sellisel juhul oli meeldiv sinuga taas kohtuda, Tucker. Tänan, et aega leidsid.“
Ja seda lausudes keeras ta kanna peal ringi ja lahkus nõupidamisruumist. Ta pea oli püsti ja selg sirge. Mitte keegi poleks osanud teda nähes arvata, et sisimas tundis ta end alandatuna ja lööduna.
Raske oli juba seegi, et ta oli pidanud veel kord elama läbi tolle Tuckeriga koos veedetud piinlikkust tekitanud öö, kuid veelgi raskem oli kaotada võimalus saada unelmate töö. Ta oli tõesti soovinud võimalust töötada firmas Janack Construction. Firma oli hea ja ta oleks saanud end erialaselt proovile panna, ilma et oleks pidanud Fool’s Goldist lahkuma. Midagi paremat poleks osanud ihatagi.
Tucker aga heidab ta tema kogemustele vaatamata kõrvale – tüüpiline mees! Kui ääretult ebaõiglane!
Ta keeras kannal ringi ja marssis tagasi nõupidamisruumi. Uks oli veel avatud. Ta nägi, kuidas Tucker ühe kausta portfelli pani.
Tema kausta, mõtles ta süngelt. Paberid, millel olid tema lootused ja unistused.
„Ma olen hea. Ma näen vaeva ja tunnen meie linna,“ ütles ta, kui Tucker pilku tõstes teda nägi. „Ma saan siinsetest inimestest aru ja oleksin saanud sulle kasulik olla. Kuid seda ju ei juhtu, on nii? Ja kõik ühe aastaid tagasi aset leidnud, ilma igasuguse tähenduseta asja pärast. Nii palju siis ausameelsusest.“
Tucker vaatas, kuidas Nevada juba teist korda vähem kui minuti jooksul talle selja keeras ja lahkus. Uks Nevada taga sulgus kindlalt, lõigates Tuckeri vaateväljast Nevada lühikeseks lõigatud blondid juuksed ja sirge selja.
„Sugugi mitte paha lavalt lahkumine,“ tõdes kõrvaluksest sisenev Will Falk. „Millal te voodis käisite?“
Tucker vahtis teisele pahaselt otsa. „Pole sinu asi.“
„Kas sa arvad, et ma tahtsin seda pealt kuulata? Tuginedes sellele, mis tema sinu soorituse kohta ütles, pead midagi ette võtma.“ Neljakümne kahe aastase Willi – kes oli peresõber ja Tuckeri assistent – näol oli lai naeratus. „Viis minutit? Üsna alandav.“
Tucker kiristas hambaid. „Tänan kokkuvõtte eest.“
Tal oli tahtmine röökida, et see oli kestnud kauem kui viis minutit, kuigi tegelikult ei mäletanud ta sellest ööst suurt midagi. Nagu Nevada oli märkinud, oli ta joonud. Ja lisaks sellele arust ära, uppunud rajusse nimega Caterina Stoicasescu. Kahjuks oli ka Nevada mõneks ajaks Cati orkaani meenutavasse elusse kaasatud.
„Keerasid selle täiesti tuksi,“ tõdes Will abivalmilt. „Minu arust oli tal potentsiaali.“
„Ongi. Ma pole temaga veel lõpetanud.“
Will turtsatas. „Tõesti või? Arvad, et ta nüüd veel sinu juurde tööle tuleb?“
„Ta tahab seda tööd.“
„Ei. Ta tahtis seda. Rõhk minevikuvormil. Nüüd ta teab, et see tähendab sinu alluvuses töötamist. Pagana pihta, Tucker, viis minutit?“
„Kas võiksid selle jätta?“
„Ega mul vist muud üle ei jää. Aga sa olid terane poiss, mitte nii inetu, et peegel oleks nutma hakanud. Arvasin ikka, et küll mõni naine su peale halastab ja sind natuke õpetab. Kuid ju ma eksisin.“
Tucker osutas ukse poole. „Välja!“
„Vastasel juhul? Kas sikutad mind juustest?“
Will hirnus uksest välja luugates ikka veel.
Kui keegi teine oleks tema üle naernud, oleks Tucker vihastanud. Kuid Will oli sisuliselt pereliige. Tuckerist vaevu kümme aastat vanem Will oli töötanud firmas keskkooli lõpetamisest saadik ja Tucker oli suhtunud temasse ikka nagu vanemasse venda. Will oli liikunud ametiredelil kähku ülespoole, kuni oli kuue aasta eest aset leidnud õnnetuse tulemusena murdnud mõlema jala luud ja vigastanud selga.
