section>1.
Metsa ääres oli väike maja, milles elas ema Marta oma kahe lapsega — väikese poisi ja tüdrukuga. Poisi nimi oli Arvo, tüdruku nimi Liisi. Nende isa oli surnud.
Neil oli lehm, siga ja kanad. Peale selle oli neil veel koer ja kass. Lehma nimi oli Maasik, sest ta oli helepunane kui maasikas, koera nimi oli Pondu ja kassi nimi Ants.
Pondu oli must, karvane, ta silmadki olid mustad ning vahtisid pikkade karvade vahelt välja läikivalt ja teraselt, ent ka targalt. Ta polnud just suur, aga ka mitte väike, oli keskmist kasvu, hundist palju väiksem, aga rebasest veidi suurem.
Kass Ants oli hall, vöödiline, ja kasside üldist kasvu arvestades oli ta suur kass. Ta oli tark ja kaval ning oskas kõikidega head vahekorda pidada — nii ema Martaga kui ka Arvo ning Liisiga. Ema Martalt sai ta süüa, ja kui ta oskas hästi nurru lüüa ning ema Marta säärte ümber mehkeldada, selg küürus ja saba püsti, siis andis ema Marta talle mõnikord rõõska piima ja pekisoustigi. Ent ka Arvo ning Liisi käest kukkus mõnikord kena pala ja Ants sõbrutses seepärast ka nendega.
Kuid kõik tundsid väga hästi, et Antsu sõprus oli väga omakasupüüdlik ja põhjenes peamiselt kenadel paladel. Seepärast kutsutigi Antsu sageli va kavalaks Antsuks ja lapsed armastasid teda mõnikord kimbutada, et näha, kas Antsu armastus on ehtne. Ants laskis end sülle võtta ja kannatas isegi selle ära, kui teda veidi vurrudest kisti. Ent nägu oli tal seejuures üpris hapu! Ja see just ajaski lapsi teda veelgi rohkem kimbutama — see hapu nägu.
Vahel võtsid lapsed Antsu kinni, köitsid talle rätiku pähe ja nõudsid, et Ants istuks toolil nagu vana naine. See aga ajas Antsu näo veel rohkem mossi, sest vana naine ei tahtnud ta nähtavasti sugugi olla. Lapsed kinnitasid siis, et Ants neid ei armasta, sest kas tal siis raske on veidi aega inimesemoodi istuda ja vana naist mängida! Aga ema kaitses Antsu ja ütles, et lapsed ei tohi talle ülekohut teha, sest ega Ants pole inimene, et ta inimesemoodi istuma peaks.
Kuid üldiselt oli ka ema lastega nõus, et Ants on kaval ja omakasupüüdlik, sest Ants tikkus sageli näppama, mida aga sai, ja tegi siis pärast näo, nagu poleks tema milleski süüdi. Ajas näiteks piimakruusi ümber — ja kui siis ema lastega tõreles, süüdistades neid piimakruusiga juhtunud äparduses, istus Ants juures ja — lastele tundus — muheles kavalasti oma vurrudesse. Kui siis õnnetuse tõeline põhjus selgus, sai Ants veidi vitsa, lapsed ja ema aga uue näite Antsu kavalusest.
Kuid üldiselt Antsu siiski armastati, nagu teisigi koduloomi ja -linde, sest Ants oli siiski kena ja ilus kass ning katsus omamoodi kõikidega hästi läbi saada ja kõikidele meeldida, välja arvatud muidugi hiired ja rotid ja naabrite kassid. Isegi Ponduga oli Antsul hea vahekord ja ta püüdis igati Pondu poolehoidu võita, sest Pondu, kui ära pahanes, ei tundnud nalja.
Pondu oli üsna teissuguse iseloomuga kui Ants. Pondu oli sirgejooneline ja otsekohene oma ülalpidamises ja ei varjanud kellegi ees midagi — ei oma vaenu ega poolehoidu. Vaenuline polnud ta muide kodus kellegi vastu, sai seal kõikidega hästi läbi. Kuid väljaspool kodu oli tal palju vaenlasi, eriti muidugi naabrite koerte hulgas.
Aga ka ulakad ja teised sihukesed ümberhulkuvad olendid ei sallinud Pondut, sest Pondu omakorda ei sallinud neid. Pondu tundis väga hästi ära, kes oli hea ja kes halb. Ulakad tikkusid teda narrima ja lööma, ja nende vastu oli Pondu alati vihane ning äge. Kuid kui tuli selline inimene, kes Ponduga hästi tahtis läbi saada ja Pondule mõne hea sõna ütles, siis oli Pondugi mahe ja sõbralik, liputas hända, turtsahtas ja nuusutas tulija sääri.
Kodurahva hulgast meeldis aga Pondule kõige rohkem Arvo. Arvoga ühes metsas hulkuda ja jäneseid ning oravaid kimbutada — see oli suur lõbu Pondule. Kui Arvo Maasika ajas metsa sööma ja ise pidas tema juures vahti, siis oli Pondu loomulikult Arvo truu seltsiline, kuigi selline olek oli igav — see Maasika hoidmine — ja palju lõbusam oli niisama ringi luusida siis, kui Maasik oli kodus.
Kass Ants armastas ka Pondu ümber mehkeldada ja teda ülistada ning paitada, saba püsti. Pondu sallis seda, kuid erilist meelehead ta sellest ei tundnud. Teadis temagi väga hästi, et Antsu armastus oli sellist sorti, mis võis iga hetk muutuda turtsumiseks, kraapimiseks, susinaks ning vusinaks.
Üldiselt oli Pondu peni, kes nõudis enese vastu lugupidamist nii võõrastelt kui ka kodustelt, kuid pidas ka ise nendest lugu, kes temast, lugu pidasid. Välja arvatud mõned hetked, oli ta alati väga heas ja krapsakas tujus ning valmis igasugusteks seiklusteks.
Väga tähelepandav olend õues oli veel kukk Peeter. Tema nõudis ka kõigilt lugupidamist, kuid ise ei nähtunud ta kellegi vastu kuigi lugupidav olevat, välja arvatud vahest perenaine Marta. Perenaine toitis ju kanu ja ka Peeter sai sellest oma osa. Seepärast, kui Peeter silmas perenaist, siis elavnes ta alati ja jooksis kohe perenaise poole, kanakari kannul. Sedavõrd pidas ta perenaisest lugu. Muidu oli ta ka perenaise vastu kõrk ja üleolev ning võttis teda vastu halvakspaneva hüüdega: „Koko-kokoo!“
Arvo ja Liisi vastu oli aga Peeter lausa uhke. Neile ei tahtnud ta kuidagi teed anda, ja kui nad teda selleks sundisid, siis oli ta väga pahane, kurjustas suure häälega, lehvitas tiibu ja välgutas oma kurje silmi.
Tal oli tore kuldsete tikandustega punane kuub, helekollased püksid ja suured kannused pikkade koibade otsas; peas kandis ta punast tutti, lõpuste all samavärvilist lotti ja sabas uhkeldas tal pikk siniroheline sulg. Säärane sangar oli ta, et las aga olla.
Eriti Antsuga oli ta alati sõjajalal. Kui ta kassi nägi, siis läks tal kisa kohe lahti. Ja kass katsus ruttu sellest rüütlist kaugemale pugeda, sest kui ta sellele oma küüsi oleks näidanud, siis oleks ta veel ka perenaiselt peksta saanud, — ja selliseid pahandusi Ants ei tahtnud.
Ponduga seevastu oli Peetril parem vahekord. Pondu pidas kukest ta julge ja isemeelse käitumise pärast omamoodi lugu, ja küllap kukk aru sai, et ta Pondule meeldis, sest ta sallis Pondut enda ligidal ja ajas temaga mõnikord üsna sõbralikult juttugi.
Aga uhke oli ta Pondugi ees alati.
Ja Pondu, kes, kui ta oleks tahtnud, oleks võinud kuke surmata ühe käpahoobiga, muheles mõnikord kuke upsakuse üle, kuid ei haavunud. Pealegi sai ta aru, et kukk temaga võrreldes oli ju ikkagi nõrk olend, kelle olemasolu ja isegi upsakus ei tarvitsenud Pondu-taolist solvata.
Ema Marta oli metsaäärses majas muidugi kõige tähtsam. Temast sõltus ju kõik, sest ta oli perenaine, ta andis kõigile toitu ja peavarju, hoolitses kõikide heaolu eest ja jagas hirmu ning armu. Tema kirju seelik ja valge pearätik olid lastele, loomadele ja lindudele midagi valitsemise-rüü taolist. Tema hele lauluhääl meeldis kõigile, välja arvatud vahest Peeter, kes kohe perenaise laulu vastu protesteeris: „Kokokokoo!“ Sest Peeter tahtis üksi laulumees olla.
Perenaine Marta oli väikesekasvuline inimene ja heasüdamlik kõikidele — nii lastele, loomadele kui ka lindudele. Isegi varblastele, kes sirtsusid aias ja katusel. Tuvikestest, pääsukestest, linavästrikkudest, kuldnokkadest ja pisikestest laululindudest rääkimata.
Tuvikesed võisid julgesti ema Marta kanade toidust matti võtta, keegi neid selles ei seganud, peale Peetri vahest, kes aeg-ajalt tõstis pea ja heitis mativõtjaile kurja pilgu ning kippus neile virutama isegi nokaga. Ka Ants tikkus tuvikesi tülitama, sest ta ihaldas kangesti tuvipraadi, kuid kunagi ta ei saanud seda kätte: niipea kui Peeter Antsu nägi, oli kohe kisa lahti ja tuvid kadunud.
Pääsukeste pesi olid ema Marta maja räästaalused täis ja kuldnokkade kastid ilutsesid puude otsas — need olid veel peremehe, Arvo ja Liisi isa, poolt üles seatud ja ema Marta kohendas neid igal kevadel niivõrd, kuivõrd tema sellega hakkama sai.
Oi, hea oli kõigil elada ema Marta hoole all: lastel, loomadel ja lindudel. Hea sõna oli ema Martal ikka olemas kõikidele, kes
