Fernando Aramburu
Isamaa
Hispaania keelest tõlkinud Maria Kall
Originaal:
Patria © Fernando Aramburu, 2016
Published by agreement with Tusquets Editores, Barcelona, Spain
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Hispaania haridus-, kultuuri- ja spordiministeerium
Toimetanud Mari Laan
Kujundanud Allan Kukk
Tõlke autoriõigused: Maria Kall ja Toledo kirjastus, 2020
ISBN 978-9949-7460-3-3 (köites)
ISBN 978-9949-7460-4-0 (epub)
E-raamat OÜ Flagella
1
Kontsad parketil
Seal ta vaeseke läheb, et murduda. Nagu laine vastu rannakaljut. Veidi vahtu ja hüvasti. Kas ta ei näe, et mees ei vaevu talle ustki avama? Madalam kui muru.
Ja milleks need kontsakingad ning punaseks võõbatud huuled neljakümneviieselt? Sinu taseme juures, tütar, mis paneb sinu positsiooni ja haridusega naist käituma nagu plika? Kui aita* seda näeks…
Autosse istudes heitis Nerea pilgu aknale, mille kardina varjus ta uskus ema jälgivat nagu alati. Ning tõepoolest, kuigi Nerea tänavalt ei näinud, vaatas Bittori teda nukralt, kulm kipras, ning pomises omaette, et seal ta vaeseke läheb, iluasjake tollele eneseimetlejale, kellel pole pähegi tulnud kedagi õnnelikuks teha. Kas ta ei taipa, et naine peab olema päris meeleheitel, kui püüab abikaasat veel pärast kahtteist abieluaastat võrgutada? Lõppkokkuvõttes parem ongi, et neil järeltulijaid ei ole.
Enne taksosse istumist viipas Nerea põgusalt hüvastijätuks. Kolmandal korrusel kardina varjus pööras ema pilgu kõrvale. Üle katuste paistis lai mereriba, Santa Clara saare tuletorn, kauguses pilvevine. Ilmateadustaja oli lubanud päikest. Ja tema – oh, kui vanaks ma hakkan jääma – vaatas uuesti tänavale ning takso oli juba silmist kadunud.
Seejärel otsis ta katuste, saare ja sinise silmapiiri tagant, teispoolt pilvi ja veelgi kaugemalt, igaveseks kadunud minevikust, mälupilte tütre pulmadest. Ta vaatas taas Nereat valges kleidis, lillekimp käes, ülevoolavalt õnnelikuna Buen Pastori katedraalis ning tütart ukse juurest jälgides, nii sihvaka, naerusuise ja kaunina, valdas teda halb eelaimus. Kui ta õhtul üksi koju jõudis, ei puudunud palju, et ta oleks istunud Txato foto ette ning pihtinud talle oma kartusest; kuid tal valutas pea ning pealegi oli Txatol kombeks pereküsimustes härdaks muutuda, eriti kui asi puudutas tütart. Mehel olid pisarad kerged tulema, mis sest et fotod ei nuta, küll mina juba tean.
Kontsad olid selleks, et Quiques isu äratada, ja mitte seda isu, mida vaigistatakse söögiga. Kõps, kõps, kõps, oli ta hetk tagasi kuulnud kontsi parketil. Täksib mul veel põranda ära. Kodurahu huvides ei teinud ta tütrele märkust. Nad pidid jääma vaid hetkeks. Olidki tulnud ainult hüvasti jätma. Ja mehel lõhnas suu juba kell üheksa hommikul viski järele, või oli see mõni neist jookidest, millega ta kaupleb.
„Ama, oled sa kindel, et saad üksi hakkama?“
„Miks te lennujaama bussiga ei sõida? Taksosõit siit Bilbaosse maksab terve varanduse.“
Mees:
„Ära sellepärast muretse.“
Pakid, ebamugav, aeglane, põhjendas ta.
„Jah, aga teil on ju aega.“
„Ama, ära käi peale. Oleme otsustanud taksoga minna. Nii on kõige mugavam.“
Quique hakkas kannatust kaotama.
„Ainult nii ongi mugav.“
Ta lisas, et läheb teeb tänaval suitsu, kuni teie räägite. See mees lõhnas tugevasti parfüümi järele. Kuid suust tuleb tal alkoholilõhna ja kell on alles üheksa hommikul. Hüvasti jättes vaatas ta esikupeeglis oma nägu. Eputis. Ja ütles siis – võimukalt; südamlikult, kuid järsult? – Nereale:
„Tee ruttu.“
Viis minutit, lubas naine. Lõpuks kulus ikka viisteist. Isekeskis emale: see Londoni-reis tähendab mulle palju.
„Ma ei kujuta ette, mis kasu võiks sinust olla tema klientidega kohtumisel. Või oled sa minu teadmata tema firmas tööle hakanud?“
„Londonis teen meie abielu päästmiseks tõsise pingutuse.“
„Veel ühe pingutuse?“
„Viimase.“
„Ja millist taktikat sa seekord kasutad? Passid tema kõrval, et ta esimese vastutuleva naisega minema ei jookseks?“
„Ama, ma palun. Ära tee asja minu jaoks veel raskemaks.“
„Sa näed väga kena välja. Oled sa juuksurit vahetanud?“
„Käin ikka samas kohas.“
Nerea tasandas korraga häält. Esimese sosina peale pööras ema end välisukse poole, justkui kartes, et keegi nende järele luurab. Sellest ei tulnud midagi välja, nad on otsustanud beebi lapsendamise mõttest loobuda. Mida kõike nad ei arutanud. Kas hiinlane, venelane, tõmmuvereline. Kas poiss või tüdruk. Nerea ei olnud lootust kaotanud, kuid Quique hüppas alt ära. Tema tahab omaenda last, kes oleks liha tema lihast.
Bittori:
„Nüüd on ta siis hakanud rääkima nagu piiblis?“
„Ta arvab, et käib ajaga kaasas, kuid tegelikult on traditsioonilisem kui riisipuder.“
Nerea oli omal käel uurinud adopteerimise võimalusi ja seda, kas nad vastavad kõikidele tingimustele. Raha ei olnud takistuseks. Ta oli valmis reisima maailma teise otsa, et lõpuks emaks saada, isegi kui ta ei too ise last ilmale. Ent Quique oli jutuajamisele järsu lõpu teinud. Ei ja veel kord ei.
„See mees on pisut hoolimatu, kas sa ei leia?“
„Ta tahab omaenda poega ja et poeg sarnaneks temaga ja mängiks ühel päeval Real Sociedadis. See on tal kinnisidee, ama. Ja ta saab poja. Kui tema midagi pähe võtab! Ma ei tea, kellega. Kellegagi, kes on nõus. Ära minu käest küsi. Mul pole aimugi. Rendib kõhu ja maksab, mis nõutakse. Omalt poolt olen nõus aitama tal leida tervet naist, kes tema tahtmise täidab.“
„Sa oled peast segi.“
„Temale ei ole ma veel rääkinud. Kindlasti tekib Londonis selleks võimalus. Ma olen selle üle põhjalikult järele mõelnud. Mul ei ole mingit õigust temalt nõuda, et ta oleks õnnetu.“
Korteriuksel jätsid nad põsemusiga hüvasti. Bittori: jah, muidugi saab ta ise hakkama, head reisi. Nerea ütles trepikojas lifti oodates midagi ebaõnne kohta, kuid
