Ühe hüppega maandub ta Bittori süles ja ootab kannatlikult silitamist. Bittori sõrmed kontrollivad kaelarihma, ega see liialt ei pigista, mängivad kõrvadega, riivavad lauge, mis meeldiva puudutuse peale sulguvad. Ning Bittori ütleb kassile, samal ajal peopesaga üle turja libistades, nõnda et loom nurru lööb, et mul oli tõesti kahju, mu kaunis Ikatza. Kujutad sa ette? Ma muretsesin oma parima sõbranna poja pärast, kes oli loobunud tööst, käsipallimeeskonnast ja pruudist või pooleldi pruudist, et astuda sarimõrvadega tegeleva organisatsiooni liikmeks.
Ja Miren? Kui sa juba küsid, Ikatza, ütlen sulle, mis ma arvan. Sisimas, andku Txato mulle andeks, mõistan ma teda. Mõistan tema muundumist, kuid heaks ma seda ei kiida. Tookordse Avenida kohviku külastuse ja järgmise, vanalinna churrería’s toimunud kohtumise vahepeal minu sõbranna Miren muutus. Korraga sai temast teine inimene. Ühesõnaga, ta asus oma poja poolele. Ma ei kahtle hetkekski, et fanaatik sai temast emainstinkti mõjul. Võib-olla oleksin tema asemel toiminud samamoodi. Kuidas sa pöörad selja omaenda lapsele, ehkki tead, et ta teeb halba? Kuni tolle hetkeni ei tundnud Miren poliitika vastu vähimatki huvi. Mind ei huvitanud see siis ega huvita ka praegu, ja Txatost rääkimata. Txatole läksid korda ainult perekond, pühapäeviti rattasõidud ja muul ajal veokid.
Nemad ja rahvuslased? Mitte tuhkagi. Kui üldse, siis ainult valimispäeval, kui nad oma hääle kohalikele andsid. Mina, Ikatza-maitia, ei kuulnud neid kunagi poliitilistel teemadel arvamust avaldamas. Ehk Arantxas oli pisut abertzale’t, kuid ainult natukene ja võib-olla mitte sedagi. Ja pesamuna, ah, tema oli süütukene. Ma tõesti ei usu, et nad oma lapsi vihkamise vaimus kasvatasid. Sõbrad, kamp, halb seltskond süstisid kaabakasse mürgist õpetust, mille mõjul ta hävitas kes teab mitu perekonda. Ja peab end ilmselt sealjuures veel kangelaseks. Öeldakse, et ta on karm vend. Karm või juhmakas. Ta ei oska raamatutki lahti teha.
Järgmisel laupäeval märkaski Bittori esimest korda, et sõbranna on muutunud. Pärast churro’sid ja šokolaadi sammusid nad nagu harilikult bussipeatuse poole ja mida nad näevad: järjekordne meeleavaldus Bulevaril. Kõik on nagu tavaliselt: loosungid, iseseisvus, amnestia, gora ETA. Võrdlemisi palju rahvast. Paar-kolm tuttavat nägu nende linnast, vihm, vihmavarjud. Ja selle asemel, et rahvahulgast mööda põigata, ütles Miren: tule, lähme. Ta võttis Bittoril käe alt kinni, tõmbas tugevasti ja mõlemad sukeldusid rahvasumma, mitte esimeste, aga mitte ka viimaste hulka. Ja korraga võtab Miren kätte ja kukub kõigest kõrist koos rahvaga skandeerima: teie, fašistid, olete terroristid. Ning Bittori tema kõrval, veidi imestunult, kuid igal juhul seal ta oli.
Tema ei teadnud midagi. Txato ei olnud talle rääkinud. Nii see on, Ikatza. See pujään hoidis kogu asja enda teada. Et meid kaitsta, ütles ta hiljem. On vast kaitse! Nad oleksid võinud meid kõiki õhku lasta.
Tema sai teada Mireni käest, Miren kuulis Joxianilt ja Joxian otse Txato enda käest, aiamaal, tolsamal pärastlõunal, kui Txato viis talle koorma Andosilla mulda. Mirenil ei tulnud pähegi, et Bittori võib asjast mitte teada.
„Ei ole mingit võimalust teda vaatamas käia. Kui saaksime minna, ütleksime talle: sa räägi ülemustega, las nad teevad midagi, et Txato rahule jäetaks.“
Bittori, korraga umbusklikult:
„Jätaksid rahule minu abikaasa?“
„Nende kirjadega.“
„Kirjade? Mis kirjade?“
„Kas Txato ei olegi neist rääkinud?“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
