poolenisti varjaag. Oli ju mu ema Malfrida, Malk Ljubtšanini tütar pärit samast soost, kust vanaema Olga! Ka Rjurik, minu esiisa, Novgorodi vürst, võttis oma naise Efanda urmanite keskelt. Aga see, et meie esiisa oli Skif, pole mingi ime. Olen palju kordi kuulnud, et isegi kreeklased nimetavad russe Suureks Skifiks.“
Ainult vürstinna Rogenda, Polotski vürsti Rogvoldi tütar, jäi mõttesse. Vist tuli talle meelde, kuidas oli alguses Vladimirile ära öelnud: „Ei taha ma ümmardada orjatari poega!“
Siis Ettekuulutaja Bojan jätkas …
SELLEST, MIKS SKÜÜTE HAKATI KUTSUMA SLAAVLASTEKS
Niisiis, Vendi pojad – Izbor ja Vladimir Vana – võitsid kuulsust linnade ehitamisega.
Olles juba põduraks jäänud, jaotas Vend oma valdused kahe poja vahel. Izborile sai lääs, Vladimir Vanale – ida.
Oma naise Julianaga, Smolenski valitseja Ironi tütrega, sigitas Izbor kaks tütart – Erka ja Berta.
Ainult Stolposvet ei läinud oma isa ega vanemate vendade teed: hakkas lõikama sealt, kuhu ei olnud külvanud. Alustanud röövretki Mutnaja jõel, ehitas ta endale erilise, ümara kaetud teki ja pika terava vööriga laeva.
Sõites lainetel, köitis eri värvidesse maalitud laev kaupmeeste tähelepanu. Aga kohe, kui nad olid selle juurde sõitnud, avanesid laevatekil uksed ja õnnetud kaupmehed langesid Stolposveti sõdalaste ohvriks …
Kuid see ei ole imekspandav. Imekspandav on hoopis see, et mälestus esiisast Slovenist säilis skiffidel nii kaua, et nad hakkasid end kutsuma tema nime järgi sloveenideks või slaavlasteks.
Ei tähenda nimi Sloven ilmaasjata sõna või teadmist. Ja olgu sulle, Vladimir, Kiievi valitseja, teada see, et just isalt Slovenilt sai Russ teada, kuidas loodi maailm, kust olid pärit jumalad, hiiglased ja inimesed; sai teada Svetovidi tarkusest ja Morana armukadedusest; sai teada hauataguse riigi valitseja Velesi hirmsatest lastest ja ilmapuust; sai teada oma lapselastest Izborist, Vladimir Vanast ja Stolposvetist; sai teada seda, et Umila, tema järeltulija keskmine tütar nägi imelist und; sai teada Rjuriku kutsumisest Novgorodi troonile ja kuidas Ettekuulutaja Oleg Kiievi alistas.
ESIMENE LAUL
MAAILMA ALGKUJUD
MITMEPEALISED JUMALAD JA HIIGLASED
Vladimir Svjatoslavitš! Vaprad sõdalased ja kallid külalised! Alustagem laule meie esiisade jumalatest.
Maailma alguses ei olnud taevast ega maad, oli ainult kõikjale ulatuv ääretu Meri-ookean, mis oli ühtaegu ka piiritu taevas. Meri-ookean sünnitas kõige esimesed jumalad: tuultevana Stribi, mere valitseja Jessa, ilmajumalanna Podaga ja viljakusjumalanna Tsiza. Samuti rohkesti vaime: õelaid – vampiire, palavikuõdesid – ja häid: näkineide ja kaitsehaldjaid.
Strib asus elama rahutute pilvede keskele. Ta võis võtta hiiglase või tohutute silmalaugudega kääbuse kuju, keda saatis mustade kaarnate parv. Strib oli sünnist saati peaaegu pime, ei suutnud oma silmi kõrvalise abita avada, aga tema pilk tungis kõigisse maailmadesse ja tõi surma vaenlastele. Näo asemel oli Stribil raudne mask.
Mis Jessasse puutub, siis tema valis oma eluasemeks meresügavused. Teda kujutati habemiku mehena, kes istus iidsesse kaljusse raiutud kõrgel troonil. Ühes käes hoidis ta pärlitest kolmharki, teises aga merekarbist tehtud tohutut pasunat. Jessa kandis peas pärlitest ja pärlmutterkarpidest krooni.
Tal oli võluvõrk, mis kalu ligi meelitas. Heitliku stiihia valitsejana pidas Jessa lugu muusikast ja tantsudest. Isegi tema juurde merepõhja sattunud uppunud sundis ta mängima endale ja oma tütardele.
Jessa ei elanud alati meres. Mõnikord viibis ta saarel, maailma serval. Seal kõrgus tal uhke palee ja karjamaal sõid arvutud hobukarjad. Need sälud lendasid kiiremini kui tuul, hüpates üle mägede ja orgude.
Podaga esines lehmapäise naisena. Mõned küll rääkisid, et see oli vaid eriline, sarvedega kaunistatud peakate. Vahel ilmus Podaga kahenäolisena. Käes hoidis jumalanna valitsuskeppi ja küllusesarve. Kõik, keda olid juba tüüdanud lõputu vihm või läbitungiv tuul, viisid talle andameid, paludes näidata oma head naeratust. Podagal oli oma tempel Pluni linnas, vagride maal.
Tsiza kehastas suve. Tema lemmiktaim oli vereurmarohi. Suvisel ajal ilmutas Tsiza end tihtipeale põldudel, ehitud küpsete viljapeadega, käes mahlakad puuviljad.
Astunud abiellu Podagaga, sigitas Strib mitmepealised ja metsloomataolised jumalad – Rugeviti, Poreviti6, samuti Triglavi, Trigla, Svetovidi ja Divija.
Jessa ja Tsiza liidust sündisid metsa- ja jahijumalad Svoba, Skatija ja Tua. Peale selle panid nad aluse hiiglaste sugupõlvele, kellest vanimad olid Volot ning tema lapsed: tütar Volota ja poeg Targ.
STRIBI JA PODAGA LAPSED
Jumalate teine põlvkond osutus arvukaks, maruliseks ja isepäiseks. Kui võim maailma üle läks Svetovidi ja Triglavi kätte (seejärel aga pärast inimeste ilmumist Svarogile ja Ladale, taevaelanike kolmandale põlvele), seda põlvkonda ei unustatud. Inimesed hakkasid nooremate jumalate kõrval austama ka endisi valitsejaid. Eriti suure au sees olid nad Varjaagide mere äärsete rahvaste vagride, rujanite, obodriidide ja daanide seas.
Korenitsa linnas Rujani saarel asusid Stribi ja Podaga lastele pühendatud templid. Kõige suurem tempel kõrgus õue keskel. Purpursed kardinad olid selle seinteks, katus aga toetus ainult sammastele. Keset templit seisis Rugeviti tammest tahutud kuju. Selle rahu ei julenud keegi häirida ning seepärast punusid pääsukesed tema habeme alla kartmatult oma pesad.
Rugevitil oli seitse nägu. Kuju puusale oli riputatud seitse tuppedes mõõka. Kaheksandat, paljastatud mõõka hoidis Rugevit käes. Rusikasse surutud mõõk oli raudnaelaga nii kõvasti kinni löödud, et seda ei oleks kuju puruks raiumata kätte saadud. Sõjakad veneedid kummardasid Rugeviti kui Rooma sõjajumalat Marsi.
Vähem pöörane polnud ka Porevit – viiepäine rüüstamise ja röövimise jumal. Pärast võitu ilmus ta lahinguväljale ja kogus sõjasaagi. Siis jagas ta selle oma teenrite Poladi ja Poreladi abiga sõdalaste vahel ära.
Porenut oli austatud õhujumalana. Tal oli neli nägu. Ja veel viies – see asus rinnal. Porenut puudutas laupa vasaku, lõuga aga parema käega.
Pezamar ja Gonodrat olid maailma alistajad, meresõitjad ja heaolu pakkujad. Neid kujutati jõukalt riietatud meestena, purpuris ja kullas. Nende vend Prove7 oli kuulus kui õigusemõistmise ja tammesalude jumal. Teda kujutati ette pikkade hobusekõrvadega mehena, käes kilp (millel oli kolmeteistkümne päikese või täiskuu kujutis) ja oda. Hakates õigust mõistma, pani Prove relvad kõrvale, võttes kätte kolmjala – järjekindluse ja ettevaatlikkuse sümboli.
Svoba oli metsade jumalanna. Skatija ja Tua kindlustasid eduka jahiretke. Neid kujutati haljastesse lehtedesse ja loomanahkadesse mässitud naistena.
TRIGLAV JA SVETOVID
Eriline koht Stribi laste hulgas kuulus Triglavile ja Svetovidile. Just neist põlvnesid hilisemad taevaelanikud.
Triglav oli läinud isasse, oli sama ohjeldamatu ja pöörase loomuga. Svetovid meenutas rohkem ema. Ta oli sama tugev ja kiire nagu Strib, kuid soontes voolas tal Mere-ookeani vanaisa hele veri.
Triglavi
Mõnedes allikates Turupit või Puruvit.
Stargradis kummardati Provega sarnanevat jumalat, kelle nimi oli Prono. Conrad Bote, „Sakside kroonika“
