Anna kooris noormehe nahkadest välja ja küüris teda kuuma lapiga. Ta rookis mehe keha koorikuks kuivanud palsamist puhtaks, mees aga jälgis teda liikumatult, ei reageerinud ka siis, kui naine tema kubeme kallal toimetas.
Anna polnud juba aastaid ühtegi meest näinud, mitte niimoodi, abikaasa minekust saati polnud ta ühtegi meest nõnda puudutanud ega näinud. Aga see siin oli tõesti midagi muud, surmani külmunut elule aidates ei tulnud pähegi midagi häbeneda. Ja ka ellu ärkav mehekeha ei reageerinud tema puudutustele kuidagi sündsusetult.
Poiss on umbes kahekümnene, mõtles Anna, kes oli ise pooleteise kuu eest, detsembris, saanud neljakümne kuue aastaseks. Juba üle kümne aasta oli ta siin üksi elanud, polnud üksindust otseselt valinudki, lihtsalt ümbruskonnas polnudki kedagi, kellega saanuks vähegi läbi käia. Külamehed pidasid teda neetuks ja nõiaks, ja eks ta oli siin ju algusest peale võõras olnud.
Anna oli tulnud linnast, temast õhkas midagi tundmatut ja kauget, jäigi õhkama, isegi peale kahtkümmet aastat siinsamas tasandikul.
Ja peale üksijäämist räägiti järjest julgemalt, et ta olla ise oma mehe kadumises süüdi.
Mees oli nende juttude järgi Annat ikka rohkem ja rohkem peksnud, kuni naine ta oma mürkidega uimastas ja sohu lükkas. Nad olid peale mehe vanemate surma siin kahekesi elanud, ei olnud neil lapsi ega olnud siin midagi, mille nimel tasuks teineteise vastu hea olla. Ja Ringu Mait oli ju tuntud kõva käega kraakleja, kindlasti nuhtles seda linnanaist, kes ilmselt peksule vaatamata ikka kuidagi võõraks jäi.
Niimoodi arvati, mõtles Anna, aga keegi ei teadnud tõde.
Jah, nad olid siin kakelnud, see oli tõsi, aga see polnud mingi abitu peks, kus mees naist segamatult alandada võib, see oli võrdne võrdse vastu.
Kui Mait Annale virutas ja too meest kõige ettejuhtuvaga vastu lõi, kui pilpad vastu mehe pealage laiali lendasid ja verd seintele pritsis, ja Mait andis jälle vastu ja Anna niisamuti. Siis lamasid nad lõpuks hingetuna kõrvuti, näod loppis ja kehad vorpis ning hakkasid mõne aja pärast vaikselt oiates liigutama ja teineteise haavu parandama – üsna üksmeeles sidusid ja tohterdasid, vahel isegi naersid eneste üle. Maidul oli esihammas välja lennanud, kõrv rippus vaevu pea küljes, Anna silm oli tumesinine nagu öö kaevupõhjas, lahti rebitud juuksepahmakas käise küljes tolknemas. Vahel oli kõik lõhutud, kogu tare oli pea peale keeratud, asjad katki, mööbel pilbasteks, koer oli põllule jooksnud, kass oli jumal teab kus ja laudatäis loomi kuulas hääletult hingates siinsamas, keset köögiseina kükitava laudaukse taga. Siis läks nädalaid, et kõik korda teha ja vahel tuli juba uus kaklus peale, enne kui niikaugele saadi. Ainult aknaid nad hoidsid, aknad pidid terveks jääma, selles arutus võitluses olid siiski ka mõned reeglid.
Ja tookord, sellel viimasel õhtul, päris viimasel, kui ta oli Maidu kõri köiega haardesse saanud, mõlemal näod verd tilkumas, silm silma vastu, kui Anna oli köit järjest koomale tõmmanud, surus põlvega mehele rindu ja vedas karedat paela tursunud kõri ümber, ja mees ainult vaatas teda punnis silmadega, otsekui oleks loa andnud, isegi palunud seda oma pilguga, ja Anna oligi siis viimase järsu liigutuse teinud.
Ta oli mehe hiljem laukasse vedanud, oli kaks päeva rassinud ja nutnud, et Mait lauka äärde saada, oli talle vana adraraua jala külge sidunud ja mehel vetesügavusse minna lasknud.
Siis saabus pikk huugamine, üks pikk vaikus, kus Anna pidi üksnes iseendaga kaklema, iseennast mööda seinu ja põrandaid vedama.
Talvel ilmus hooviserva hunt, nälginud kiskja oli kõige kangema pakase ajal koera maha murdnud ja tuli nüüd justkui andeks paluma. Anna oli teda talve läbi söötnud, aga kevadel ei tulnud hunt enam, suur külm oli koos üle elatud.
Pärast seda algas kummaline aeg, kui teda kohtusse veeti ja mehe tapmises süüdistati, aga Maidust polnud kuskil juuksekarvagi ja Anna vaikis nagu kivi. Nad olid ta viimaks rahule jätnud. Jah, ta oli lõpuks rahule jäetud ja huugamine muudkui tuli ja läks omasoodu, kuni eileöise tormini.
* * *
Noormees oli mitu päeva pikali ja ägises vaikselt, hõõgvel nahk ümber palavikus kallerdava kehasäsi. Anna käis teda jootmas ja määrimas. Siis vaatas aknast, kuidas torm ööks jõudu kogub, et päeval uuesti vaibuda ja hääletult kõrvetava pakasega asenduda. Ta leidis saunaräästa alt jäätunud varese, lind oli nii läbi külmunud, et tiib tuli praksuga küljest, kui naine korjuse hooviserva tahtis visata.
Ta surus suurde reheahju tulehakatist ja istus nahkadesse mähkunult soojas kumas. Ahjusuu lähedalt vaatas teda kass ja laudaukse kõrval passis kõhkleva olemisega rott.
Laudas polnud hingelistki. Viimased sead olid sügisel tapetud, kanad elasid tagakambris soojas, lehma polnud juba sellest ajast, kui ta üksi jäi. Sigadest saadud liha ja pekk tuli nüüd keldrist jupphaaval ahju ette sulama vedada.
* * *
Poisi olukord paranes kiiresti ja viimaks istus ta köögilaua taga ning sõi isukalt, silmad ahjusuust kumavaile leekidele naelutatud.
Anna sai üsna varsti aru, et noormees ei räägigi midagi, ilmselt on tumm. Andis talle Maidu vanad riided selga, vaatas teda mõtlikult ja aimas, kust põgenik tulnud oli.
Ainus võimalus oli siit mitme versta kaugusel paiknev vana hulluhaigla, sinna koguti ajutiselt sõjavange ja kurjategijaid. Ka hullud olid endiselt seal kuskil oma trellitatud kongides. Annal polnud aimugi, millisesse kampa see poiss kuulub, on ta sõjavang, kurjategija või hullumeelne? Ja ta ei osanud tegelikult ka arvata, milline neist valikutest parem oleks olnud.
Teed olid endiselt läbimatud ja külm hoidis ilmselt otsijaid tagasi, või otsisid nad põgenikku kusagilt mujalt.
Anna magas ahju peal ja tegi poisile tarepõrandale aseme, viskas heintele nahku ja viipas käega, et noormees sinna pikali heidaks. Ise ronis üles ahju otsa.
Mees nohises öö läbi ja hakkas vastu hommikut niutsuval häälel nutma. Anna vaatas ahju otsast, kuidas ta läbi une tõmbles, viimaks üles ehmatas ning rahunes, leidis mugavama poosi ja magas siis hommikuni päris vaikselt.
Päeval oli mees rahulik ja kuulas tõsiselt, kui naine midagi rääkis.
Anna ütles oma nime.
Noormees ainult vaatas teda sõnatult.
* * *
Anna tõi väljast külmunud halge juurde ja tahtis neid ahju ees lõhkuma hakata, aga poiss võttis tal käest, vaatas tõsiselt otsa ja Anna laskis kirvevarre lahti. Noormees hakkas ise puid lõhkuma. Asjalikult, täpsete liigutustega. Naine vaatas töötavat poissi ja mõtles, et üle mitme aja on siin keegi, kes midagi teha aitab, seda tunnetki ei mäletanud enam.
Väljas oli endiselt põrgukülm. Halastamatu veebruar langes taevast ja sai iseendale maast vastu tõustes keset välja kokku, külm oli kõikjal, pakitses õhus ja mullas, veres ja silmavees, mitte miski ei jäänud temast puutumata.
Järgmisel õhtul ahju otsa ronides pööras Anna ennast ringi ja märkas noormeest, kes seisis tema selja taga keset tuba, pilk tõsine ja pisut küsiv.
Naine ronis üles, rullis ennast nahkadesse ja märkas nüüd poisi silmi ahjuserva kohal.
Ta
