ma palun, see võib juhtuda suvalisel kellaajal. Sul on kuu aega katseaega, pärast seda arutan …” Ta vaikis üllatunult, kui Big Ben uue aastakümne tuhmide valjude kellalöökidega sisse juhatas.
Ta oli kesköö maha maganud. Tavaliselt seisis ta siis balustraadi ääres ja tõstis külaliste poole klaasi, ehkki sel hetkel ei pandud teda enam tähelegi.
Jah, polnud sugugi vale veeta kesköötunni kellalöök nende hulgas, kes täpselt nagu tema isegi olid päev otsa tööd teinud.
Eks tuleb leppida, et ta oli liiga vähe söönud ja võib-olla liiga palju joonud.
Kui ta oma töötajate poole pöördus, märkas ta, et äsja palgatud Emma ja Elinor naeratavad teineteisele, Linda taipas alles nüüd, et kõikide teiste jaoks on uus aastanumber 1960 suur asi.
Ta hammustas jälle võileiba ja noogutas puhkeruumi poole, Elinor võttis Emmal käest kinni ja tüdrukud kadusid koridori. Linda pakkus sel õhtul töötajatele šampanjat, ta kuulis, kuidas selle korgid hüüete ja naeru saatel paukusid.
Ta kavatses liftiga üles oma kabinetti sõita. Tema viski oli seal.
Järgmisel hommikul kõndis Linda alasti ja kolossaalse peavaluga korteris ringi ja korjas kokku asju, mis ta eelmisel õhtul hooletult laiali oli loopinud. Kleit oli salongis diivanil, selle kõrval üks king. Teise kinga leidis ta lõpuks esikust suure kuldse raamiga peegli eest. Rinnahoidja, sukahoidja, aluspüksid ja sukad olid voodi ees hunnikus. Kui kõik oli kokku korjatud, avas ta garderoobi kahe poolega uksed ja riputas õhtukleidi puu peale. Kui ta seda ümber ei lase teha, jääb see ainsaks korraks, mil ta seda kleiti kandis, õhtukleitide pikk rida tegi teda natuke nukraks nagu alati. Ta puudutas õrna, roosa pitsiga kleiti. Millal ta seda viimati kandis? Südamest käis valu läbi. Mälestus teisest elust, sellest, mis oleks kunagi võinud äärepealt tema omaks saada, kuid mille ta kaotas, tegi ikka veel valu.
Käsi puudutas helesinist kleiti – sifoon oli nii hele, et seda oleks võinud valgeks pidada, seelikuosa nii lai, et mitu õmblejannat pidid kangast hoidma, kui madame Piccard seda õmbles.
Linda liugles mehe tugevate käte vahel, tolle frakk sobis Linda kleidiga täiuslikult kokku. Rahvas taganes, tegi neile ruumi. Linda jalad puudutasid vaevu maad. Mehe pilk oli ainuüksi temale suunatud. Pulss tagus kõvasti. Hiljem nööpis mees selja peal sada nööpi lahti, pikkamööda ja ükshaaval, kuni kaunis kleit lebas õhulise pilvena Linda jalgade ümber ja ta unustas hingamise.
Miks ta polnud seda ära visanud? Ta teadis ju, et see mälestus on hävitav.
Ta lõi uksed pauguga kinni.
Küsimus oli, kas tuleks süüa hommikust või võtta peaparandust. Pea tuikas. Kui ta kohe kohvi ei saa, läheb peavalu veelgi hullemaks.
Külalistel oli nähtavasti tore õhtu ja see oli kõige tähtsam. Ega ta ilmaasjata polnud kümme aastat vaeva näinud, et hotelli kasumlikuks muuta, ja ta kavatses sama trendi jätkata. Visa töö oli ennast ära tasunud ja Flanagansi täht säras endiselt ühe eredamana Londoni kõva konkurentsiga hotelliturul. Savoy ja The Ritzi kõrval oli tema hotell kolmas, millest kõige rohkem räägiti.
Mary jäi paigale veel tükiks ajaks pärast kella kaheteistkümneseid kellalööke ja jättis hüvasti lubadusega nädala jooksul helistada. Tema mees nägi vägagi reibas välja, ehkki oli naisest vanem. „Olgem ausad, ta on tunduvalt vanem,” ütles Mary, kui nad viimati arutasid, mil moel vanusevahe võib ilmneda.
Linda ei harjunudki neid koos nägema, ometi oli täiesti arusaadav, et Mary mehega lõpuks abiellus.
See oli väga sobiv partii, mõlema perekonnad olid juba terve igaviku tuttavad. Mees ei võtnud ei Mary esimest ega ka teist keeldumist tõsiselt. Nii et kui ta kolmas kord Mary nina all suure briljandiga lehvitas, andis Mary järele. Halastusest, nagu ta hiljem ütles, kuid Linda teadis, et Mary armastab meest, ehkki ta kaebas, et viimasel ajal on suudluste ja hellitustega lood natuke kehvad. Abikaasa oli moodne mees ja soovitas Maryl endale armuke leida. Kui väga Mary füüsilise läheduse järele ka ei igatsenud, pani säärane ettepanek teda üksnes turtsatama. Füüsilisest lähedusest tundis ta tõepoolest puudust. Seepärast flirtis ta igal võimalusel üsnagi varjamatult, aga nagu ta ütles, ei viinud see tõepoolest millegi muu kui kirglike pilkude ja vahest ka mõne suudluseni.
„Nad tahavad mind, see erutab mind natuke, aga sellega peab asi ka piirduma. Kuid mulle käib üle mõistuse, et sina seda ei tee, sul on ometi kõik võimalused. Seks on ju imeline,” ütles Mary Lindale ja soovitas talle ühte meest teise järel, kes kõik pidid kuuldavasti ühel või teisel viisil suurepärased olema. Linda polnud seni kohtunud ühegagi, kes oleks teda kasvõi natukenegi huvitanud. Rikkad mehed olid täpselt sama igavad nagu nende päritud raha.
Uksele koputati ettevaatlikult, ta otsis pilguga hommikumantlit, mis ei rippunud oma tavalises kohas garderoobi kõrval. Ta leidis hommikumantli põrandalt. Meresinine siid sulas vaipkattega kokku, sellepärast ta seda varem ei märganudki. Kas see oli tal eile õhtul pärast pidu seljas? Ta ei mäletanud.
Ta sõlmis vöö piha ümber kõvasti kinni ja kontrollis suure peegli ees, et tema alastus hommikumantli alt kuskilt välja ei paistaks. Kiire pilk kellale – see oli täpselt üheksa. Just nii, nagu ma tahangi, mõtles ta ja avas ukse.
Emma – see oli vist eilse uue tüdruku nimi? – kiirustas sisse ja jäi keset tuba seisma, hommikusöögikandik käes. Tüdruk vaatas nõutult ringi.
Linda osutas akna alla laua poole, kus ta alati hommikust sõi, ja kui Emma oli kandiku lauale pannud, kadus ta sama kiiresti, nagu oli tulnud.
Diskreetselt. See oli hea märk. Töötajaid oli õpetatud kõnetamisele vastama, kuid ise vestlust mitte algatama, aga uus tüdruk ei pruukinud seda teada. Pealegi kahtlustas Linda, et tütarlaps pole loomu poolest eriti uje. Ta oli eelmisel õhtul Lindale otse ja kindlalt silma vaadanud, ta ei sosistanud ega langetanud pilku põrandale nagu paljud teised. Ambitsioonikas, mõtles Linda. Ta tajus selle ära ja see meeldis talle.
Hommikusöögiga polnud kiiret. Sellisel päeval London alles magas ja isegi kui ta riidesse paneks – ja end moepärast hotellis näitaks –, tahtis ta hoopis jalutama minna. Talle meeldis inimtühi linn.
1960.
Selles aastanumbris oli kõigest hoolimata midagi kummaliselt lootusrikast. Ta ei uskunud, et ta sel aastal rohkem naeraks kui 1959. aastal, aga iga aastaga kaugenes ta sammukese kurbusest, mida ta oli viimaste aastate jooksul pidanud tundma.
Uksele koputati.
Linda ohkas ja tõusis püsti. Mis nüüd?
Ukse taga seisis Laurence, üks pereliikmetest, kes ajakirjanduse arvates talle väga lähedane peaks olema.
„Mis sa tahad?” küsis Linda ärritudes.
Mees uuris oma küüsi ja vaatas siis Lindale otse silma. „Tahtsin vaid öelda, et 1960 on aasta, mil sa kaotad kõik. Head uut aastat, kallis onutütar.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
