on solvunud moega. „See poleks mängimine.“
Uks klõpsatab, kui mu vanem õde Emma meie magamistoast lahkub ja köögi poole suundub. See on asi, millega ma korteris elamise puhul mitte kunagi ei harju – kuidas samal korrusel viibides ollakse väga hästi teadlik sellest, kus keegi on, kogu aeg. Mitte kuhugi ei saa end peita. Üldse mitte nagu meie vanas majas, kus meil kõigil oli oma magamistuba ja peale selle olid seal veel elutuba ja kabinet, millest lõpuks sai Oweni mängutuba, ja isa töötuba keldris.
Lisaks oli meil isa.
Mu kurgus pitsitab, kui Emma libistab pilgu üle piduriietes plastinimeste meie köögilaual. „Kas neid tõesti kasutatakse ikka veel tordikaunistusena?“
„Su õde küsis täpselt sedasama,“ lausub ema. Ta teeb nii kogu aeg – toob välja Emma ja minu sarnased jooned, nagu nende tunnistamine liidaks meid niisama lähedasteks, nagu me olime väiksena.
Emma mõmiseb ja mina keskendun oma vahvlile, samal ajal kui ta lähemale astub. „Kas sa saaksid eest minna?“ küsib ta viisakalt. „Mul on blenderit vaja.“
Astun kõrvale ja Owen võtab kätte tumepunaste juustega pruudi kujukese. „See näeb sinu moodi välja, Emma,“ lausub ta.
Kõigil meil, Lawtoni lastel, on mingit punast tooni juuk-
sed – Emmal sügavad kastanpruunid, minul vasksed ja Owenil punakasblondid –, aga meie isa oli see, kes oli tõeliselt silmatorkav, nii oranžide juustega, et keskkoolis olevat teda hüütud Cheetoks. Ükskord, kui me olime Bayview’ kaubamaja toidualal, läks isa tualetti ja nägi naastes, kuidas üks vanem paar piilub kahtlustavalt mu tumedate juuste ja tõmmu jumega ema ning tema kolme kahvatut, punapäist last. Isa prantsatas ema kõrvale istuma ja võttis tal õlgade ümbert kinni, naeratades paarikesele säravalt. „Näete, nüüd tundub meie pere loogiline,“ sõnas ta.
Ja nüüd, kolm aastat pärast tema surma? Ei tundu.
Kui peaksin välja tooma Emma kõige vähem lemmiku osa päevast … See oleks raske, sest viimasel ajal ei tundu Emma eriti midagi nautivat. Aga see, et ta peab kooliteel minu sõbranna Julesi auto peale võtma, mahub küll vabalt esikolmikusse.
„Oh issand küll,“ ütleb Jules hingeldades, kui ta meie kümme aastat vana Corolla tagaistmele ronib, lükates kõigepealt sisse seljakoti. Ma keeran istmel ringi ja ta tõmbab päikeseprillid eest, et mulle tapvat pilku naelutada. „Phoebe. Sa oled lihtsalt jube.“
„Mis? Miks?“ küsin segadusse sattudes. Ma nihelen istmel ja silun seelikut, kui see mu reitel üles nihkub. Pärast aastatepikkust katsetamist olen viimaks leidnud riided, mis minu kehatüübile kõige paremini sobivad: lühike, lendlev seelik, eelistatult julge mustriga, erksavärviline v-kaeluse või ümara kaelusega särk ja mingid puidust kontsaga saapad.
„Turvavöö, palun,“ lausub Emma.
Jules klõpsab turvavöö kinni, põrnitsedes endiselt minu poole. „Tead küll, miks.“
„Tõsiselt, ei tea,“ vaidlen vastu. Emma keerab Julesi tagasihoidliku poolkorruselise maja ees kõnnitee äärest tänavale. See maja asub vaid tänava kaugusel kohast, kus vanasti elasime. Meie vana naabruskond ei ole kaugeltki Bayview’ jõukaim piirkond, aga noor paar, kellele ema meie maja müüs, oli ikkagi väga elevil sellest, et nende esimene kodu asub just seal.
Julesi rohelised silmad, mis mõjuvad tema pruuni naha ja tumedate juuste taustal rabavalt, lähevad dramaatilisuse lisamiseks suureks. „Nate Macauley oli eile õhtul Café Contigos, aga sa ei saatnudki mulle sõnumit!“
„Aa, noh …“ Ma keeran raadio valjemaks, et mu pominal antud vastus kaoks Taylor Swifti värskeima loo sisse. Jules on Nate’ist alati sisse võetud olnud – talle täiega meeldivad tumedapäised, nägusad pahapoisi tüüpi kutid –, aga ta ei näinud Nate’is potentsiaalset peikat enne, kui Bronwyn Rojas seda tegema hakkas. Nüüd tiirleb ta nagu raisakotkas ringi iga kord, kui nad lahku lähevad. Ja see on pannud mind täbarasse olukorda sellest ajast peale, kui ma hakkasin Café Contigos tööle ja sõbrunesin Addyga, kes muidugi mõista on kindlalt Bronwyni poolt.
„Ja ta ei käi üldse väljas,“ oigab Jules. „See eilne oli täiesti luhtunud võimalus. Sõbra kohta tõsiselt suur ämber, Phoebe Jeebies. See pole üldse lahe.“ Ta võtab välja veinikarva huuleläike tuubi ja kummardub ettepoole, et uut kihti peale pannes end tahavaatepeeglist näha. „Kuidas ta tundus? Mis sa arvad, kas ta on Bronwynist üle saanud?“
„Noh. Raske öelda,“ sõnan ma. „Ta ei rääkinud eriti kellegagi peale Maeve’i ja Addy. Peamiselt Addy.“
Jules surub matsutades huuli kokku ja tema näolt libiseb üle kerge paanika. „Oh issand. Arvad, et nemad on nüüd koos?“
„Ei. Kindlasti mitte. Nad on sõbrad. Kõik ei pea Nate’i vastupandamatuks, Jules.“
Jules viskab huuleläike tagasi kotti ja toetab pea ohates vastu aknaklaasi. „Seda ütled sina. Ta on nii kuum, et sure või ära.“
Emma jääb punase tule all seisma, hõõrub silmi ja sirutab siis käe raadio helinupu järele. „Ma pean vaiksemaks panema,“ ütleb ta. „Mu pea lõhub.“
„Kas sa hakkad haigeks jääma?“ küsin ma.
„Olen lihtsalt väsinud. Sean Murdocki järeleaitamistund venis eile liiga hilja peale.“
„Keda see ka üllatab,“ pomisen ma. Kui Bayview’ keskkooli üheteistkümnendike seast intelligentset eluvormi otsida, siis Sean Murdockis seda ei leia. See-eest on tema vanematel raha ja nad jagavad seda rõõmuga Emmale lootuses, et tema töökus või hinded jäävad ehk ka Seanile külge.
„Mina peaksin su palkama, Emma,“ sõnab Jules. „Keemiaga hakkavad sel semestril hullud lood olema, kui ma abi ei otsi. Või Bronwyn Rojase moodi kontrolltöid ei varasta.“
„Bronwyn tegi selle kursuse järele,“ tuletan talle meelde ja Jules tonksab jalaga mu istet.
„Ära kaitse teda,“ ütleb ta tusaselt. „Ta rikub mu armuelu ära.“
„Kui sa järeleaitamist tõsiselt mõtled, siis mul on sel nädalavahetusel vaba aega,“ sõnab Emma.
„Keemia nädalavahetusel?“ Julesi hääl on rabatud. „Ei, aitäh.“
„Hea küll siis.“ Mu õde ohkab kergelt, nagu ta polekski pidanud midagi muud ootama. „Et siis ei mõtle tõsiselt.“
Emma on Julesist ja minust ainult aasta vanem, aga enamasti tundub ta olevat pigem Ashton Prentissi vanune. Emma ei käitu nagu seitsmeteistkümneaastane; ta käitub nii, nagu ta oleks üle kahekümne ja stressaks ülikooliõpingute, mitte lõpuklassi edasijõudnutele mõeldud tundide pärast. Isegi nüüd, kui kõik tema ülikooliavaldused on välja saadetud ja tal tuleb vaid vastuseid oodata, ei suuda ta end vabaks lasta.
Sõidame ülejäänud tee vaikides, kuni mu telefon piuksub just siis, kui Emma parklasse keerab. Loen sõnumit. Tribüünide alla?
Ma ei tohiks. Aga ehkki aju tuletab mulle meelde, et olen sel kuul hilinemise pärast juba kaks hoiatust saanud, tipivad mu sõrmed OK. Panen telefoni tasku ja mul on uks poolenisti avatud juba enne, kui Emma on jõudnud käigu välja lükata. Ta kergitab kulme, kui ma välja ronin.
„Pean
