Wilkie Collins, Walter de la Mare, Charles Dickens ja Arthur Quiller-Couch.
Tänapäeval on vähe selle žanri rajajatest mõjutamata jäänud detektiivromaanide kirjutajaid, kuid enamasti keskenduvad krimikirjanikud lühilugude asemel romaanidele. Osaliselt on see tingitud lühilugude turu üldisest märkimisväärsest kokkukuivamisest, kuid peamiselt on tegu ilmselt sellega, et detektiivilood on põhivoolu ilukirjandusele lähemale nihkunud ja kui kirjanik tahab oma kangelase või kangelanna tegelaskuju psühholoogilisi nüansse, keerulisi suhteid ning mõrva ja kaasneva politseiuurimise mõju nimetatud tegelaskujude elule põhjalikumalt käsitleda, vajab ta selleks suuremat mängumaad.
Lühiloo võimalused on paratamatult piiratud ja seega toimib see kõige tõhusamalt üheleainsale vahejuhtumile või mingile domineerivale mõttele keskendudes. Loo edu määravad ära ennekõike selle mõtte originaalsus ja tugevus. Romaaniga võrreldes pole see küll kaugeltki nii keeruline, lähenemine on lineaarsem, suund on võetud üksnes sündmuse lahtiseletamisele, kuid sellegipoolest võib ka lühilugu olla pisemat sorti kompass, mis lubab lugejal siseneda usutavasse maailma, millest ta leiab healt krimiloolt eeldatavat rahuldust: usutavana mõjuv müsteerium, pinged ja põnevus, tegelaskujud, kellega me suudame samastuda, kuigi ei pruugi neile alati kaasa tunda, ja lõpp, mis ei valmista pettumust. Kõigi hea krimiloo osaks olevate süžee-elementide, tegevuskoha, tegelaskujude ja üllatusmomendi mahutamine mõne tuhande sõna sisse kujutab endast igati rahuldust pakkuvat kunstivormi.
Kuigi mina olen ennekõike romaanikirjanik, olen ka lühiloo kirjutamisega kaasnevate väljakutsete ületamist tohutult nautinud. Nappide vahenditega tuleb saavutada väga palju. Tegevuskoha pikaks ja üksikasjalikuks kirjeldamiseks pole küll ruumi, kuid see peab kõigest hoolimata siiski lugeja jaoks ellu ärkama. Tegelaskujude edasiandmine pole sugugi vähem oluline kui romaanis, ent sõnadega tuleb seejuures säästvalt ümber käia. Süžee peab olema tugev, kuid mitte liiga keeruline, ja toimuva lahtiseletamine, milleni iga lause loos sihikindlalt juhatama peab, olgu lugeja jaoks üllatav, tekitamata siiski tunnet, et teda on ninapidi veetud. Kõiges tuleb lähtuda lühiloo geniaalseimast elemendist: üllatusega kaasnevast šokist. Niisiis on hea lühivormi kirjutamine raske, kuid samas võib see meie kiirel ajal pakkuda ühte kõige rahuldustpakkuvamatest lugemiselamustest.
P. D. James
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
