Taisto oligi magama jäänud. Pilk kellale sundis teda kärmelt tõusma – tal polnud ju tavaks päevasel ajal voodis laiselda. Mehe süda kripeldas natuke, sest Merle polnud ikka veel koju naasnud.Poode me praegu väldime ja ta oleks pidanud juba tagasi olema, mõtles mees veidi murelikult.
Aga siis keerati uks lukust lahti ja Merle astus esikusse.
„Õhetad kui mooniõis,“ tegi Taisto elukaaslasele üle hulga aja komplimendi, mis loomulikult meelsasti vastu võeti.
„Punased põsed on külmast tuulest,“ selgitas Merle rõõmsameelselt. „Mul on üks väikene üllatus ka,“ lisas ta kohe, aga miskipärast ettevaatlikult.
„Tohoh, mis see küll võiks olla?“ kruvis mees teadlikult huvi üles.
„Sind huvitab see vähem, aga Kikule peaks see küll mokkamööda olema,“ sädistas Merle.
Taisto muutus valvsaks.Kassile mokkamööda? Kahtlane värk!
„Mida sa talle tõid? Hiirekõrvus toomingaoksa?“
„Värsket räime! Tead ju küll, kui hull ta toore kala järele on.“
Taisto tundis, et süda jättis vähemalt kaks lööki vahele. Kas Merle on peast segi läinud?
„Kust sa seda Kiku delikatessi siis said?“ uuris ta ettevaatlikult.
„Nõmme turult, kujutad sa ette,“ kukkus naine muretult lobisema. „Jalutasin männikus tunnelini, läksin siis vahelduseks Nõmme mäest üles – ja olingi turul. Rahvast oli vähe ja kavatsesin sealt otse tagasi tulla. Vaatasin, et kalaputkas ostjaid pole. Läksin siis sisse ja kui kuulsin, et räime iga päev müügil polegi, võtsin ka natuke.“
„Palju sa siis võtsid?“ küsis Taisto, vaevu end vaos hoides. „Kolm kilo või?“
„Ainult seitsesada grammi,“ vastas naine heatujuliselt.„Kilekotti polnud ja ma võtsin vaid kaheeurose mündi kaasa.“
„Minu arvates oli see äärmiselt ettevaatamatu samm. Pealegi tarbetu risk. Kas meie elud on tõesti nii vähe väärt – kummagi peale kolmsada viiskümmend grammi räime?“ põrutas Taisto nüüd ühe hingetõmbega.„Kas nii?“
„Kas sa ei leia, et reageerid praegu üle. Liigsed emotsioonid, ütleksin.“
„Ah et liigsed? Kuu aja jooksul oleme ka kõige väiksemat riski vältinud: poes pole käinud, inimestest hoidume eemale ja isegi lifti pole kasutanud. Seega teinud kõik meist oleneva. Ja nüüd äkki võtad sa kätte ning lähed kitsukesse turuputkasse, kus müüja on sinust vaid meetri kaugusel. Vähe sellest: sa isegi vestlesid temaga. Naisega, kes suhtleb iga päev paljude inimestega! Kuhu su mõistus kadus? Tüdinesid ettevaatlikkusest ära?“
„Nagu ma juba mainisin, polnud seal peale meie mitte ainsatki hinge,“ asus Merle end kaitsma.„Ja pealegi ei kavatsenud ma üleüldse midagi osta.“
„Siis ütle mulle, miks sa selle neetud kaheeurose kaasa võtsid? Et igaks juhuks oleks klaver põõsas olemas? Me pole juba mitu nädalat sularaha kaasas kandnud.“
„Turul käimine on alati ju sinu rida olnud. Kass pole aga kala saanud! Alles eile ütlesid, et Kännu Kuke turule sa niipea ei lähe.“
„Muidugi ma sinna nakkusepessa ei lähe. Me pole enam isegi trolli ega bussi kasutanud. Kikul on krõbinad vabalt käes ja pole tal häda midagi. Küll ta kunagi jõuab ka oma kala süüa. Me kõik peame praegu millestki loobuma. Sul aga soovitan kodust väljudes mõistus alati kaasa võtta!“
„Niisiis, sa pead mind lolliks?“
„Ma ei oskagi su tänasele käitumisele täpset määratlust anda, aga seda oleks lapski teadnud, et kui juba riskida, siis viie kilo räimega – sellisel juhul oleks Kikul kala pikemaks ajaks jätkunud. Ent mis kõige tähtsam: seni oleme arukalt käitunud ning kõik oma viimase aja tegemised ühiselt läbi arutanud, nüüd aga seesugune üllatus … Mul pole lihtsalt enam sõnu!“
„Mis sa ise parem oled!“ karjus Merle maruvihaselt vastu. „Soetad kahtlaste tüüpidega mingeid tutvusi. Nüüd ei julge enam koduski istuda! Töötud oleme niikuinii,“ ja ta purskas ohjeldamatult nutma.
Taistol hakkas naisest kahju ning ta püüdis äsja vihaga väljapaisatud sõnu pehmendada. Läks Merle juurde ja silitas ta tihedaid tumedaid juukseid. „Ära nüüd seepärast tönnima ka hakka. Asi on selles, et me ei tohi end hetkekski unustada.“
„Ära puuduta mind!“ karjatas Merle hüsteeriliselt. „Mine ära! Ma tahan üksi olla. Kas kuulsid?“
See oli juba liig! Taistol lõi silme eest mustaks. Ise tegi suure lolluse, aga süüdlane olen jälle mina.
„Olgu siis sinu tahtmine!“ pressis ta läbi hammaste ning lõi toaukse tagantkätt pauguga kinni. Raevunud mees ei mõelnud, mis edasi saab, kaalutlemisest rääkimata.Ära siit! Elasime juba niigi nagu kass ja koer, nüüd aga on kogu elu pea peale pööratud. Ei kujuta ette, kuidas me sedaviisi veel oma kolm või neli kuud koos vastu peame …
Taisto tormas töötuppa, korjas vajalikud asjad palavikuliselt kokku, pani need seljakotti. Esikus toppis mahuka spordikoti riideid täis. Kavatses korterist jalamaid lahkuda, aga taipas, et nii ei kõlba. Läks ja poetas magamistoa ust.
„Ma siis lähen,“ teatas ta võimalikult rahulikult. Merle vist ei taibanud, et ma lahkun päriselt, mitte mängult, mõistis Taisto ning lisas: „Ela siis hästi!“
Ootas viivu veel, kuid vastust ei tulnud. Ainult nuuksumine tugevnes. Mees ohkas, sest salamisi oli ta lootnud, et naine võtab aru pähe ega lase tal ära minna – süüdlane on ju tema, Merle! Nüüd aga olid sillad põletatud, sest vähemalt kohe ei kõlvanud tal oma otsusest taganeda: hiljem jääksin terveks eluks Merle naerualuseks.
Igaks juhuks andis ta endast korra veel teada: „Ma keeran ukse ise lukku.“
Lõi selle siis pauguga kinni ning hakkas jala trepist alla minema. All auto juures kiikas Taisto vargsi üles, korteri akende poole. Ent Merlet polnud näha ja toakardin püsis liikumatult. Mees ohkas sügavalt korra veel ning istus autosse.
Mis nüüd edasi saab? mõtles Taisto murelikult. Ajasime pilli lõhki …
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal,
