Peremeditsiin. Steinar Hunskår

      Ühine peremeditsiini õpik Skandinaavias ja Eestis

      Käesolev õpik „Peremeditsiin“ on Norra üldarstiabi* õpiku eestindatud versioon. Norra üldarstiabi õpiku ajalugu algab 1991. aastast, mil ilmus Allmennmedisin – Fag og praksis (Üldarstiabi – aine ja praktika). Õpik ei käsitlenud sümpto-meid ja haigusi, vaid perearsti rolli ja töömeetodeid. Siin saab paralleele tuua Eestiga, sest ka meil ilmus 1998. aastal esimene peremeditsiini õpik, mille põhieesmärk oli tutvus-tada sel ajal veel uue eriala rolli tervishoius, selle töö spet-siifikat ning korraldust. 1997. aastal anti Norras välja järg-mine üldarstiabi õpik, mis sedapuhku oli puhtalt kliiniline. Enne seda oli Norras olnud pikalt diskussioone, kas üldse on võimalik kirjeldada hoomamatut. On ju üldarstiabi/perearstiabi puhul tegemist niivõrd laiahaardelise erialaga, et tundub võimatu mahutada kogu kliinilises töös ettetulev problemaatika konkreetsetesse raamidesse ning kaante vahele. Patsientidel, kes perearstikeskusesse pöörduvad, esinevad sageli vaid ebamäärased kaebused või sümptomid, seetõttu meditsiiniõpikutele omane diagnooside põhine üles-ehitus ei olnud sobiv ning pikalt diskuteeriti sobiva lähene-mise üle. Tolleaegse õpiku üks autoritest, Steinar Hunskår, kes on käesoleva originaalõpiku peatoimetaja, meenutab, et 1997. aastal ilmunud õpik oli verstapost üldarstiabi eriala-lises arengus Norras ning sel on olnud suur väärtus eriala identiteedile ning ka üldarsti eriala õpetamisele. Õpikut on järjepidevalt täiendatud ja uuendatud ning käesoleva, eesti-keelse õpiku aluseks on 2013. aastal ilmunud väljaanne.

      Norrakeelne üldarstiabi õpik osutus oma ülesehituse ja sisu poolest väga edukaks ka Rootsis ja Taanis ning kuigi antud maades oli algselt kavas kirjutada omakeelne originaalõpik, siis üsna pea jõuti arusaamale, et ühine Skandinaavia õpik loob aluse ühtsele arusaamale üldarstiabist kui akadeemilisest erialast ning seetõttu on sel suur sümboolne väärtus.

      Puutusin ise kokku Norra õpikuga vahetult pärast selle viimase, 2013. aasta versiooni ilmumist, kui üks õpiku kaas-autoritest, Peter Prudz seda ühel rahvusvahelisel koosolekul tutvustas. Olime oma õppetoolis juba mitmeid aastaid mõel-nud peremeditsiini õpiku II väljaande kirjutamise peale, mis pidanuks olema puhtalt kliiniline. Kohe paelus Norra õpiku ülesehitus, kus lisaks sümptomite- ja sündroomidepõhisele ülesehitusele leidsid käsitlemist paljud teemad, mis samuti on perearsti igapäevase töö lahutamatuks osaks: konsultatsiooni oskused, diagnoosimise protsess, perearsti erialane areng,

      * Skandinaavia riikides ja ka mitmel pool mujal Lääne-Euroopas on kasu-tusel nimetus general practice ja general practitioner, mis vastavad Eestis kasutusel olevatele mõistetele perearst ja perearstiabi. Mõlemal puhul on tegemist akadeemilise erialaga, millel on oma spetsiifiline erialane väljaõpe.

      kliiniliste teadmiste piirid, aga ka mida tähendab perearstiks olemine ja teised olulised teemad. Võtsin ühendust õpiku pea-toimetaja Steinar Hunskåriga ning uurisin, kas lisaks taani- ja rootsikeelsele versioonile võiks olla võimalik ka õpiku kohan-damine Eesti oludele ja eestikeelseks.

      Minu suureks rõõmuks oli Steinar Hunskår selgelt posi-tiivse suhtumisega, kuid rõhutas, et puhas tõlge pole piisav ning peatükid tuleb toimetada vastavaks Eesti oludele, tuginedes Eesti enda andmetele, Eesti perearstikeskuste töö iseärasusele, traditsioonidele ning juhistele. Säilitama pidime õpiku ülesehituse struktuuri ja loogika ning ka viisi, kuidas ühte või teist teemat käsitletakse. Kohtusime Steinar Hunskåriga õpiku toimetamise protsessis kaks korda Tallinnas ja arutasime läbi kogu sisulise ja tehnilise teostuse.

      Erinevate peatükkide juures on Eesti oludele kohandamist erinevas mahus. Kõik see, mis puudutab peremeditsiini korralduslikke aspekte, erialalist arengut, perearstikeskuste töö spetsiifikat, oli tarvis ümber kirjutada. Kliiniliste pea-tükkide puhul oli erinevusi Norra ja Eesti perearstide töös vähem, kuigi neid siiski esines, seda eeskätt uuringute kätte-saadavuses ja korraldamises. Inimese organsüsteemide haigusi käsitlevad peatükid algavad reeglipäraselt tabeliga, mis annavad ülevaate antud valdkonna kliiniliste problee-mide esinemissagedusest perearstipraksises – siin oleme esi-tanud Norra andmed, sest Eestis baseerub meditsiinistatistika haiguste diagnoosidel, aga mitte probleemidel, sümptomitel ja seisunditel, nii nagu need tulevad ette perearstikeskustes. Mujal tekstis oleme püüdnud esitada nii palju Eesti enda andmeid kui võimalik.

      Käesolev õpik on mõeldud kõigile, kes peremeditsiini õpivad ja sellest huvituvad. Usume, et siin on kasulikku luge-mist üliõpilastele, peremeditsiini eriala omandavatele ja ka juba töötavatele arstidele. Parafraseerides siinkohal Steinar Hunskåri poolt vahendatud, aga Norra peremeditsiini professorile Per Fugellile kuuluvaid sõnu:

      „Alles siis, kui peremeditsiinilised teadmised ja koge-mused on pandud kirja, alles siis on antud panus pere-meditsiini kui eriala arengusse, alles siis saab seda õppida ja praktiseerida, alles siis saame me seda edasi anda ja pärandada“.