meeldinuks kõige rohkem, kui oleksin võinud uskuda, et see miski, mis mu kätt juhtis, on igavene, vaba, iseendal tuginev ning igasugusest kujust ja vormist irdunud jõud. Kui ma aga ühel hommikul pärast unenägudeta und ärkan, näen ma mõnikord silmamuna ja lau vahelt vana, hallijuukselist, habemeta, pikka kasvu ja nooruslikult saledat meest, otsekui öö mälestust, ning see mulje täidab mu päevaks tundega, mis mind enam lahti ei lase: see peab olema Christopher Taubenschlag.
Mõnigi kord on sellele lisandunud kummaline mõte: ta elab teiselpool aega ja ruumi ning pärib su elu, kui surm su järele käe sirutab.
Kui milleks säärased kaalutlused, mis võõrastesse ei puutu!
Ma esitan nüüd Christopher Taubenschlagi läkitused, nagu nad tulid—sageli katkendlikult—, midagi lisamata ja midagi ära jätmata.
1
Christopher Taubenschlagi esimene läkitus
Niikaugelt kui ma mäletan, väidab linnarahvas, et mu nimi on Taubenschlag.
Kui ma pisikese poisina pika ridvaga, mille otsas põlest taht, õhtuhämaruses ühe maja juurest teise maja juurde traavisin ning laternaid süütasin, marssisid selle tänava lapsed minu ees, plaksutasid taktis käsi ja laulsid:
“Taubenschlag, Taubenschlag, Taubenschlag,
trararaa Taubenschlag.”
Ma ei pannud seda pahaks, olgugi et ma ise kunagi kaasa ei laulnud.
Pärast võtsid ka täiskasvanud selle nime omaks ja kõnetasid mind sellega, kui nad minult midagi tahtsid.
Teisiti on lugu Christopheri nimega. See oli mulle kaela riputatud paberitükil, kui mind imikuna ühel hommikul Maarja kiriku ukse eest leiti.
Küllap oli selle kirjutanud mu ema, kui ta mu tookord saatuse hoolde jättis.
See on ainus, mille ta mulle kaasa andis. Sestap olen alati Christopheri nime tunnetanud kui midagi püha. See on mu ihusse vermitud ja on mulle ristimistunnistuse eest (välja antud Igavikuriigis), ning ma olen seda kandnud läbi elu, nagu dokumenti, mida keegi mult võtta ei saa. Ta kasvas ja kasvas, nagu idu pimedusest, kuni ilmus taas sellena, mis ta algmisest oli olnud, sulas minuga ühte ja saatis mind kadumatuse ilma. Nõnda nagu seisab pühakirjas: kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles.
Jeesus ristiti täiskasvanud mehena, ta oli täiesti teadlik selles, mis juhtub: nimi, mis oli ta “mina”, langes maha. Nüüdseid inimesi ristitakse imikutena; kuidas võiksidki nad aru saada, mis nendega on juhtunud! Nad ekslevad läbi elu haua poole, nagu leitse, mida tuuluke soo poole ajab. Nende kehad mädanevad, ja selles, mis üles tõuseb—nende nimes—pole neil osa.
Kuid mina tean (niipalju kui inimene enda koha öelda võib, et teab), et mu nimi on Christopher.
Linnas liigub kumu dominiiklasest Raimund de Pennafortest, kes olevat Maarja kiriku ehitanud annetustest, mille saatsid talle tundmatud kinkijad üle kogu maailma.
Altari kohal on kiri:
“Flos florum—nõnda ilmutan ma end kolmesaja aasta pärast.”
Nad on selle peale naelutanud värvilise laua, kuid see kukub alailma maha. Iga aasta ikka ühel ja selsamal pühima neitsi Maarja taevassevõtmise suurpühal.
Räägitakse, et teatud kuuloomise öödel, kui on nii pime, et näe kättki silme ees, heitvat kirik mustale turuplatsile valget varju. See olevat Valge Dominiiklase Pennaforte kuju.
Kui meie, leidlaste ja orbude kodu lapsed saime kaheteistkümneseks, pidime esimest korda pihile minema.
“Miks sina pihil ei käinud?” käratas kaplan mulle järgmisel hommikul peale.
“Ma käisin pihil, kõrgeväärsus.”
“Sa valetad!”
Siis ma rääkisin, mis oli juhtunud:
“Ma seisin kirikus ja ootasin, et mind kutsutakse, siis viipas mulle käsi, ja kui ma pihitooli astusin, istus seal Valge Munk ja küsis mult kolm korda, mis on mu nimi. Esimene kord ma ei teadnud, teisel korral teadsin küll, kuid olin unustanud, enne kui jõudsin seda öelda; kolmandal korral tõusis mul külm higi laubale ja mu keel oli halvatud, ma ei suutnud rääkida, kuid keegi mu rinnas kisendas: Christopher!
Küllap Valge Munk seda kuulis, sest ta pani nime raamatusse kirja, osutas sellele ja ütles: Nõnda oled sa siitpeale elu raamatusse sisse kantud. Siis ta õnnistas mind ja ütles: Ma andestan sulle su patud—need, mis tehtud ja ka tulevased.”
Minu viimaste sõnade juures, mille olin öelnud üsna vaikselt, et seda ei kuuleks keegi mu kaaslastest, sest ma kartsin neid, tegi kaplan pööraselt ehmununa sammu tagasi ja lõi risti ette.
Veel selsamal ööl juhtus esimest korda, et ma arusaamatul moel majast lahkusin, ilma et oleksin suutnud seletada, kuidas olin jälle tagasi jõudnud.
Ma olin riidest lahti võtnud, voodisse heitnud, kuid ärkasin hommikul täiesti riides ja tolmused saapad jalas. Mu laual oli mägililli, mille küllap olin noppinud mägedelt.
Niiviisi juhtus edaspidi veel tihti, kuni orbudekodu ülemused jälile said ja mulle naha peale andsid, sest ma ei osanud kunagi öelda, kus ma olin käinud.
Ühel päeval kutsuti mind kloostrisse kaplani juurde. Tema kõrval keset tuba seisis vanahärra, kes mu hiljem lapsendas, ja ma sain aru, et nad olid rääkinud mu rännakutest.
“Su keha on alles liiga küpsemata. See ei tohi kaasa tulla. Küll ma sind lihvin,” ütles vanahärra, kui ta mind käekõrvale võttes ja iga lause juures pentsikult õhku ahmides oma kodu poole sammus.
Mu süda värises hirmust, sest ma ei saanud aru, mida ta mõtles.
Vanahärra kodu suurte naeltega kaunistatud raudukse metallisse oli täpitud suurte tähtedega: Bartholomäus vabahärra von Jöcher, auametisse nimetatud laternasüütaja.
Ma ei saanud aru, kuidas võis aadlimees olla laternasüütaja; mul oli seda lugedes tunne, nagu variseks kõik koolis omandatud kasinad teadmised minu küljest maha, otsekui paberlipakad, nii väga kahtlesin ma tol silmapilgul selles, et ma üleüldse olen suuteline selgelt mõtlema.
Pärastpoole sain teada, et paruni esimene esiisa oli olnud lihtne laternasüütaja, kes tõsteti aadliseisusesse millegi pärast, mida ma ei tea. Sellest peale on Jöcherite vapil muude embleemide kõrval õlilamp ja ridvaga käsi ning parunid saavad põlvest põlve linnalt iga-aastast väikest tasu, ükspuha, kas nad tänavalaternate süütaja ametit peavad või mitte.
Juba järgmisel päeval pidin ma paruni käsu peale tööle hakkama.
“Su käsi peab õppima seda, mida su vaim hiljem jätkab,” ütles ta. “Olgu amet kui tühine tahes, ta
