hirme ning muid raskeid tundeid. Matti tundlikku meelelaadi käsitledes viib käesolev raamat lugeja küsimuseni, miks ta elas, nagu ta elas – ning selle elustiili tagajärgedeni, mis üllatasid suuresti teda ennastki.
Raamatu valmimise käigus sain ma näiteks aru, miks oma olemuselt äärmiselt heasüdamlik Matti kandis ühel hetkel enda kaitseks relva. Või miks ta ühel teisel eluperioodil viis oma armsamale alati hommikukohvi voodisse ning kukkus poisikeselikult vallatlema. Õppides tundma Matti hingeelu, hakkasin mõistma tema armukadeduse, äkilisuse, emotsionaalse üksinduse ning kuulsussõltuvuse tagamaid. Enam ma ei imesta, miks Matti 1988. aasta Calgary olümpiamängude normaalmäe poomil istudes meeleheitlikult Jumalat palus. Ei imesta sellegi üle, miks Mattile ei läinud korda, et ta meelemürkide tõttu juba 1995. aastal esimest korda surmaga silmitsi seisis.
See raamat on mõeldud toeks kõigile, kellel on probleeme eneseväärikuse ja -hinnanguga. Lisaks on see omamoodi austusavaldus kõigile aktiivsus- ja tähelepanuhäire ning joovastisõltuvuse all kannatajatele ning kõigile neile, kes pole tihanud oma deemonitest kõva häälega rääkida. Raamat on pühendatud ka erinevate probleemidega maadlevate inimeste lähedastele. Autorid austavad väga Matti lapsepõlvepere liikmeid, teisi lähedasi ning kõiki tema sõpru.
Matti haigestus joovastisõltuvusse juba 1990. aastate alguses, kuid seda ei pandud suure kella külge siis ega ka veel tükk aega hiljem. Rahvuskangelase lollusi pandi küll aeg-ajalt pahaks, kuid lõpuks tõusis ta ikkagi kõigest kõrgemale. Matti ise eitas oma haigust, mis aitas selle mahavaikimisele kaasa.
Mattist sai kõigepealt alkohoolik ning lõpuks erinevate joovastite kasutaja. Joovastid aheldasid ta pimedusse. See tõsiasi selgus avalikkusele päriselt alles 2019. aasta mais, kui ajaleht Ilta-Sanomat avaldas Matti surma põhjuse: krooniline kõhunäärmepõletik ja akuutne kopsupõletik.
Soomes valitseb endiselt alkoholilembene kultuur ning alkoholismi võib pidada üheks meie rahvustõbedest. Olukorda iseloomustab hästi see, et kui Matti 1980. aastatel hüppamise kõrvalt jooma kukkus, nikerdasid sel teemal pealkirju ajakirjanikud, kes võisid lugu kirjutades vabalt ise purjus olla. Pole mingi ime, et Mattit käsitlevates kõmulugudes oli kohati märgata imetlevat tooni.
Ajakirjandus muutus – kusjuures korrapealt – 1990. aastate majanduskriisist tingitud meediamajade koondamislaines. Kui toimetustes võtsid kohad sisse kained ajakirjanikud, hakati ka alkoholitarbimisse hoopis teistmoodi, põlastavalt suhtuma. See puudutas ka Matti joomaseid seiklusi. Soomlased hakkasid aga oma sangarist uuel moel jõudu saama. Käibele läks fraas: „Panin puusse jah, aga Matti pani ka!”
Igaühel oli lapsenäoga Mattist oma arvamus. Osade soomlaste jaoks oli tegemist traagilise langenuga, osale pakkus endine täht meelelahutust. Tunded, mida ta inimestes äratas, katsid kogu spektri: armastus, viha, haletsus, austus, ind, põlgus ja õudus. Mattit nähti kui üksikut hunti, kes urises kõikide peale: „Mina teen, mida ma teen, tehku teised, mida tahavad.” Jõin või mitte – kelle asi!
Nii mõnigi soomlane nägi isegi läbi kulisside Matti hinge, aga mitte piisavalt sügavale, et kõige tuumani jõuda. Minu jaoks on olnud huvitav avastada, kui kaugele Matti avaliku elu tegelase roll oli kandunud inimesest endast, sellest teismelisest noorukist, kes ei suutnud 17-aastaselt ettegi kujutada, kui paradoksaalselt avalikkus tema elu mõjutama ning vaimset pagendust tagant tõukama hakkab.
Minu isiklikud Mattiga seotud kogemused ja mälestused on peamiselt ilusad. Teinekord me muidugi tülitsesime, peamiselt mõne artikli pärast. Vahel karjus ta telefonis täiest kõrist nii kõvasti, et krohv tundus seintelt maha kukkuvat. Üldjuhul juhtus see siis, kui ta oli libastunud ning ängistuses pudeli järele haaranud. Enamasti puutusin ma aga kokku kaine Mattiga: häbeliku, ara ja abivalmis inimesega, kes ei jätnud oma lähedasi hätta. Erinevatest hirmudest haaratud ning rahvahulki peljanud Matti huvitus alati sellest, kuidas mul parasjagu läheb. Matti oli alati valmis aitama. Ta oli olemas.
Aktiivsus- ja tähelepanuhäirest oli meil paar korda juttu, aga palju rohkem rääkisime tema ülejäänud vaimsetest probleemidest. Jõudsime nende teemadeni vahest seetõttu, et meil oli sarnaseid kogemusi vaimse tervisega seotud väljakutsetest, muu hulgas enesehinnanguga maadlemisest. Meie mõlema meel oli liiga lärmakas ning see tekitas meie vahele hääletu usalduse, mõistmise, miks oma meelt oli nii raske ilusana hoida. Selles kontekstis on arusaadav ka see kord, kui oma suurest armastusest ilma jäänud Matti istus kainena minu ees, nutt kurgus. Võib-olla niimoodi õppisingi mõistma, miks ta enda päästmise asemel alla vandus ning end rohkem või vähem teadlikult hävitas.
Aga kogu sellele lõplikkusele eelnes enneolematu seiklus. Seiklus, millest selgub, kuidas Matti Ensio Nykänen oma saatust juba ette teadis.
1. peatükk: Enne
Mees nägi välja nagu hüppeks valmistuv suusahüppaja. Ülakeha vastu põlvi surutud, aga hüppemäelt tuttava keskendunud ilme asemel oli näo vallutanud jäik irve. Laajasalo2 korrusmaja kahetoalise korteri elutoa diivanil istuv Matti Nykänen oli ilmselgelt valudes.
Vesa Finska jälgis olukorda tugitoolist. Matti kauaaegne sõber arvas, et endine suusakangelane kannatab kõhuvalude käes, aga ei söandanud küsida. Finska teadis, et Mattile ei meeldi, kui tema tervise kohta midagi päritakse. Ta võis selle peale närvi minna, teinekord isegi enesevalitsemise kaotada. Matti ei rääkinud sõpradega meelsasti isegi suhkurtõvest, mille põdemist ta ajakirjanduses tunnistanud oli.
Finska püüdis mõnda aega tuvastada, mis meeleolu tema kodus valitseb, ning otsustas siis läheneda teemale huumoriga. Olles mõistnud, et valudel polnud diabeediga tegemist, vajas kümneid kordi Mattit sõidutanud taksojuht lisainfot.
„Matti, mis sa teed, treenid kõhulihaseid või,” küsis Finska.
„Ei … Kõik on korras. Lõdvestan ja venitan lihaseid,” kostis diivanisügavustest vastuseks.
Finska uuris edasi, aga Matti kinnitas taas kord, et tal pole midagi viga.
„Aga ega seda muidugi kunagi ei tea, millal lõpp käes on. Või no tegelikult … ma vean välja vähemalt 90-aastaseks vanameheks,” märkis Matti lühikese ja sunnituna tundunud naeruturtsatuse saatel.
Oli 2019. aasta 1. veebruar ja kell oli kuus reede õhtul. Kuigi Matti ei teinud oma seisundist suurt numbrit, paistis ta olevat mitte ainult valudes, vaid ka väsinud. Ta oli selline muidugi varemgi olnud, kuid Finskale tundus, et seekord on midagi teisiti. Tavatult käitunud ning rääkinud Matti otsustas siiski vaikida nii kõhunäärmepõletikust tingitud vastikust valust kui ka mõni tund varem kerkinud palavikust. Kurtmine ei meeldinud talle. Matti pidas seda nõrkuse märgiks.
Kuigi kroonilist kõhunäärmepõletikku polnud tol hetkel veel ametlikult diagnoositud, siis Matti ilmselt teadis, millega tegemist on. Sellest tingitud valud olid ta varemgi kokku kägardanud. Võib-olla aimas ta midagi. Vähemalt oli ta juba päev varem oma kodualevi Joutseno tänavatel imelikult käitunud.
Matti kolis Lappeenranta linna kuuluvasse 11 000 elanikuga Joutsenosse 2013. aasta lõpus. 2014. aasta suvel abiellus ta Pia Talonpoikaga. Viis aastat hiljem kuulusid rintamamiestalo’s3 elavasse kärgperesse Pia teismeline poeg Miska, oma kodu hankinud poeg Miro ning koer nimega Diego.
Eelmisel päeval, neljapäeval, läks Matti koos koeraga paarikilomeetrist jalutuskäiku tegema. Kui ta polnud harjumuspärase aja järel koju tagasi jõudnud, hakkas Pia muretsema. Mattil polnud kombeks võhivõõraste – ega isegi tuttavatega – lobisema jääda. Kohalikega oli ta teinekord pisut avatum, aga isegi nendega ei rääkinud ta rohkem kui paar minutit.
Asi polnud selles, et Matti poleks
