langenud spordidirektori Michael Meieri ja presidendi Gerd Niebaumi käest ära. Ta sai laenu osas kokkuleppele Morgan Stanleyga, suurendas aktsiakapitali, mis võimaldas Dortmundil osta tagasi oma kodustaadion ja teha lõpp neid kammitsevale tagasirendi tehingule. Ent radikaalne kärpeplaan ei jätnud staaride kokkuostmiseks enam mingeid vahendeid.
Watzke meenutab: „Olin [spordidirektor] Michael Zorciga kokku leppinud, et ehitame üles noore meeskonna. Meil olid juba [vasakkaitsja] Marcel Schmelzer ja [poolkaitsja Kevin] Großkreutz. Meie eesmärk oli mängida ka teistsugust jalgpalli. Bert van Marwijki ja Thomas Dolli käe all liigutati palli neljase kaitseliini ühest äärest teise äärde ja siis jälle tagasi, kümme korda järjest. Valdasime 57 protsenti mänguajast palli, aga mingit tegevust ei toimunud. Niimoodi Dortmundis mängida ei saa. Tahtsime lubada inimestele, et meeskond jookseb end ribadeks. Niisugust suhtumist olime kohanud eelneval kahel aastal Mainzis mängides. Seal jäi alati tunne, et nad polnud küll kuigi head, ent miskipärast oli nendega alati väga raske ja mõnikord nad ka võitsid. Sellepärast, et neil oli tapjamentaliteet ja lisaks väga hea taktikaline mänguplaan. See sõltus nende treenerist. Tänapäeval oleks Dortmundil raske kedagi esiliigast enda ridadesse tuua, aga tollal oli see võimalik.”
Christian Heidel nendib, et Borussia polnud kindel, kas Klopp suudab Mainzi kaitsepühakust raskustesse sattunud Bundesliga hiiu elustajaks ümber kehastuda. „Nad kõhklesid,” sõnab ta. Esimest korda tegi Watzke Mainzi juhiga sellest juttu 2007. aasta oktoobris, enne Saksa jalgpalliliidu aastakoosolekut. Heidel meenutab: „Ta helistas ja kutsus mind kohvile. Mina teda toona ei tundnud. Istusime maha ja jutt keeras kiiresti Jürgen Kloppile, kelle leping oli hooaja lõpuga läbi saamas. Watzke küsis minult, kui hea treener Klopp on. Mina vastasin: „Kui ma teile praegu ütlen, et väga hea, siis röövite ta mult ära. Võiksin muidugi luisata ja väita, et ta on üsna kasutu, aga siis räägiksite sellest Kloppole ja ta oleks minu peale pahane.” Seejärel lisasin: „Ta peaks olema Bundesliga treener.”” Watzke jätkas uurimist-puurimist, kuigi Dortmundi ta otsesõnu ei maininud. Kas Klopp suudaks suurt Bundesliga klubi juhendada? „Ma vastasin talle, et Kloppo suudaks juhendada ükskõik millist klubi maailmas,” räägib Heidel. „Seda sellepärast, et tal on [oma kolleegide ees] üks eelis: ta on väga intelligentne. Ta kohaneb ka suure klubiga. Kui vajate lipsu ja ülikonnaga treenerit, siis ärge võtke Jürgen Kloppi. Aga kui tahate tipptreenerit, siis lausa peate ta võtma. Otsus ei langenud otsekohe, kuid ma tean, et tollest päevast alates hakkas Dortmund teda tähelepanelikumalt jälgima, kuigi nad polnud endiselt sada protsenti veendunud. Watzke muudkui helistas, ma ei tea kui mitu korda. Minu vastus oli alati: „Laske käia, laske käia. Te ei kahetse seda iial, kui Jürgen Kloppi palkate.””
Samal ajal kahetseti Strobelalleel iga päevaga aina enam Thomas Dolli palkamist. Endine Saksamaa koondise poolkaitsja, kes oli ametis olnud 2007. aasta märtsikuust, ei suutnud oma piinavalt igava mängustiiliga vaimustada ei mängijaid ega ka publikut. Dortmund oli lähemal tabeli põhjale kui tipule ning lõpetas hooaja 13-ndana, mis oli nende viimase 20 aasta halvim tulemus. Saksamaa DFB Pokali karikasarja edu, mis oli neid viinud aprillikuus finaali, kus nad alles lisaajal (1 : 2) Müncheni Bayernile alla jäid, ei suutnud puudujääke korvata. „See oli võib-olla kõige väärtuslikum finaalikaotus üldse klubi ajaloos,” kirjutasid Sascha Fligge ja Frank Fligge raamatus „Echte Liebe”, Dortmundi viimase kümne tipputõusmise aasta kroonikas. „Karikavõidu korral oleks klubi juhtkonnal olnud ehk keeruline treener Thomas Dolli lahti lasta, kuigi nad olid temasse usu kaotanud. Jürgen Klopp poleks võib-olla kunagi Dortmundi jõudnudki. Ajalugu oleks võtnud hoopis teistsuguse pöörde.” Hiljem naljatas Watzke, et „kaotus [Berliinis] oli kõik olnud osa strateegilisest plaanist, et Jürgen Kloppile teed rajada”. Juhtumisi oli ka Klopp ise seda kohtumist Berliinis jälginud riikliku telekanali ZDF-i teleeksperdina ning programmi toimetajale Jan Doehlingule tunnistanud, et ihkas ka ise „ühel päeval seal all küljejoone ääres seista”. Berliinis oma hotelli tagasi jõudes tervitasid Dortmundi fännid teda fuajees serenaadiga: „Jürgen Klopp, sa oled parim”. Nemad tahtsid, et ta meeskonna üle võtaks.
Watzke sõnul tundis tema alati, et Kloppi isiksus oli sellise hiiglasliku ülesande vastu võtmiseks piisavalt suur. „Tema televisioonitööst oli aru saada, et ta suutis [suure projektiga] hakkama saada. Me ei pidanud läbirääkimisi ühegi teise treeneriga, tahtsime ainult Kloppi.” Pärast Dolli lahkumisavaldust 19. mail leidis Watzke sõprade kontoris Mainzi lähedal aset nende salajane kohtumine, mis lisas veelgi kindlust. „Kui töötajad olid lahkunud, saime kokku,” räägib Watzke. „Meil oli fantastiline jutuajamine. Rääkisime talle oma visioonist ja see langes tema omaga kokku. Michael Zorc oli päev varem temaga eraldi kohtumas käinud. Tahtsime igaüks temast ise oma arvamuse kujundada, teistest sõltumatult. Me oleme sageli ühel nõul, kuid sel puhul valitses meie vahel absoluutne üksmeel. Meievaheline keemia oli otsekohe väga tugev.”
Ent ka Kloppi üle oli võimust võtmas üks sünteetilisemat sorti keemia. Bayer 04 Leverkusen, mis kuulub samanimelisele ravimifirmale, oli talle samuti silma peale pannud. Neil polnud küll Kollamustade2 mainet, ent puudusid ka rahamured, lisaks oli neil ette näidata korralik ja hästi tasakaalus meeskond, kes oli suuteline meistrite liiga koha peale võitlema. „Alguses ei tahtnud Kloppo mitte Dortmundi, vaid Leverkusenisse minna,” meenutab Heidel. „Ma rääkisin talle, et mingu ikka Dortmundi, juba kas või nende emotsioonide pärast, mis seal on. Ta rääkis ka [Leverkuseni peadirektori] Wolfgang Holzhäuseriga. Nad ei suutnud otsust langetada … Siis muutus Dortmundi huvi konkreetsemaks, aga Klopp polnud alguses eriti kindel.”
Ka töötasu oli üks kaalukeel, lisab Heidel muiates. „Naljakas lugu, aga Dortmundi esimene pakkumine oli väiksem kui tema toonane palk Mainzis, Bundesliga teisel tasemel. Toona ei olnud nad eriti rikkad. Kloppo ütles, et tead mis, nad pakkusid mulle vähem raha, kui ma Mainzis teenin. Mina vastu, et ärgu ta muretsegu, küll ma teda aitan. Dortmund ei suutnud uskuda, et tema teenistus oli juba nii suur. Watzke helistas uuesti ja küsis, kui palju ta meie juures palka saab. „Väga head raha,” vastasin mina. „Ta on meie kõige tähtsam mees, pigem hoian mängijate pealt kokku.” Watzke ei uskunud mind. Ent siis suurendasid nad oma pakkumist.” Reede, 23. mai hommikul kirjutas Klopp Dortmundi Lennhofi hotellis kahe aasta pikkusele lepingule alla ning kell 11 toimus staadionil juba ametlik esitlus.
Tõele au andes oli Borussial pakkuda rohkemgi kui rahalisi eeliseid. Esiteks oli neil pressiesindajana ametis Josef Schneck, kes oli Kloppile väga meeltmööda. „Kohtusime esimest korda 2004. aasta aprillis Kölnis ühel üritusel,” räägib Schneck, kes on lahke ja rõõmsameelne 60-ndates eluaastates mees. Tol õhtul andis Saksa spordiajakirjanike liit Kloppile üle ausa mängu auhinna, mille ta pälvis oma käitumise eest 2. Bundesliga kahe viimase hooaja kurbades lõppvaatustes. Auhinna üleandmise kõne oli palutud esitama toonane Dortmundi Borussia peatreener Matthias Sammer. „Käisime seal koos Matthiase ja tema abikaasa Kariniga ning istusime Kloppiga ühes lauas. See oli väga tore õhtu,” meenutab Schneck. Tagantjärele on see liigutav väike detail, eriti arvestades, kui kapitaalselt Sammer ja Klopp mõni aasta hiljem Bayerni-Dortmundi vahelise rivaliteedi kõrgaegadel tülli pöörasid.
„Teadsin Jürgenit ka pressikonverentsidelt [kui Mainz oli 2004–2007 Bundesligas mänginud],” lisab Schneck. „Ükskord viigistasime Mainziga Dortmundis 1 : 1 ja õnnitlesin teda punkti saamise puhul. Dortmundist viigipunkt saada oli ju Mainzi jaoks suur asi. Aga tema vaatas mulle lihtsalt otsa ja õnnitles mind vastu. Klassikaline Klopp. Pärast siiatulekut, esimestel nädalatel klubi juures, rääkis ta Michael Zorcile naljaga: „Ma ei suutnud otsustada, kas sõlmida Dortmundiga leping või mitte. Aga teadsin, et teil on tasemel pressiesindaja, järelikult ei saa see väga kehv klubi olla.””
Lisaks oli väga vähestel klubidel ette näidata nii tuliseid poolehoidjaid. Signal Iduna Parki kuulus Kollane Müür3, Euroopa suurim tribüün peaaegu 25 000 seisukohaga kõnetas „minus lõõmavat jalgpallikirge”, tunnistas Klopp esitlusel ajakirjanikele. „Kõigile, kes on sellel väljakul käinud, on selge, et [Kollane Müür] on midagi väga erilist, üks kõige muljet avaldavamaid asju üldse, mida jalgpallist leida
