kõvasti oma. Võtke siis see paluke ja sööge. Seniks aga jutustage mulle, kuhu teie lähete?“
Vanaeit istus kraavi kaldale maha, nööris kondiste sõrmedega kotisuu lahti ja ulatas lastele jämeda leivaviiluka. Seda süües Jaakus rääkis, kuidas suri nende isa ja ema, kuidas naaber Soola Siim võla eest pani lõja sarvi nende ainsale lehmakesele, muu kraami tõstis vankrisse ja läks oma poole koju. Kuidas siis ammus lehm suurest kurbusest ja kuidas nutsid nemad kahekesi ja kuidas nemad viimaks algasid pikka teekonda linna poole.
Sant kuulas seda jutukest, kratsis kepiotsaga kraavi põhjast kruusa ja ütles siis: „Minu nimi on Roosu, mina olen santinud läbi kogu maa ja nüüd lähen santima linna. Sääl linnas juba igaüks tunneb mind ja leivapalukesest ei ole mul kunagi puudu. Kui saabute linna ja leivahäda on suur, siis küsige minu järele, küll mina teid aitan, kui häda on kõige suurem. Nüüd aga jääge jumalaga, lapsukesed, mina pean veel jõudma linna, sest varsti on linnas suur laadapäev ja mul on enne laata tarvis puhata välja.“
Sant hakkas minema ning kuna ta lapsi kaasa ei kutsunud, siis need jäid kraavi kaldale istuma ja vaatasid talle järele.
„Mina arvasin,“ ütles Sirje, „et kui paluda Jumalat leivaraasukese pärast, siis ta saadab taevast ühe ingli, kes tuleb otsekohe ühe pilve tagant ja ulatab leivaraasukese kätte.“
„Võib-olla ta oleks saatnud ka, aga see Roosu oli lähemal ja mispärast siis lasta inglit pikka teed käia. Aga eks meie näe, võibolla mõni kord ingelgi toob meile palukest.“
„Toob küll jah,“ hüüdis üks hääl nende selja tagant. „Leiba te juba saite, ma tõin teile liha.“
Kui Jaakus ja Sirje ehmudes vaatasid seljataha, nägid nad puutüve najal mustas kuues poissi, kes hoidis käes rasvast lihatükki.
„Tere tulemast, ingel!“ ütles Sirje. Kuid Jaakus vaatas tõsiselt puutüve najal seisva poisi otsa ja tema kahtles väga kõvasti tema sõnades. Kas siis niisugune, võib olla ingel? Irvitava näo ja kavalate silmadega! Jaakus arvas kohe, et see polnud ingel vaid kuri poiss.
„Ei ole sina ingel, ehk küll oled taevast lennanud. Mina olen kuulnud, et taevast mõnikord on ka kurje vaime välja aetud ja mina arvan, et sina oled ka üks taevast väljaaetud kurivaim.“
„Ah sina arvad, et mina olen kurivaim? Ütle, kust sa seesugused tarkused oled võtnud?“
„Raamatutest olen lugenud ja isa on õpetanud.“
„Ja sina arvad, et sina oled tark.“
„Mina olen palju targem kui sina, sest mina oskan väga hästi lugeda ja isegi kirjutada. Sina aga seda vist ei oska.“
„Ah see on siis sinu arvates tarkus, kui oskad sorida paberit. Ma näitan kohe, mis su tarkus maksab, ma teen sulle ühe imeteo… Hei sina, Simpka, teine ingel, tule taevast maha!“
„Mis sa nende lollidega sääl lõhverdad ja kisendad, parem vaata ette,“ vastati puu otsast. Oksad hakkasid liikuma ja mööda puutüve libises alla veel teine must poiss, eelmisest natuke pikem.
„Sa, Janka, ära jända siin nii palju. Parem hakkame minema.“
„Ära sina seleta. Las mina räägin… Noh, teie ingliootajad, kas tahate liha või ei? Sähke!“
Jaakus ja Sirje juba ulatasid käsi, kuid Janka haaras lihatüki tagasi just siis, kui laste näpuotsad olid ulatumas selle külge.
„Ehei,“ naeris Janka, „nii jumalamuidu siin maailmas liha ei saada. Liha eest tuleb ei tea mis tükke teha läbi. Sellest lihatükist jääte ilma, aga kui linnas kõht hakkab näpistama, siis saate vast liha küll, kui tulete onu Katapultuse juurde. See võib-olla annab. Pidage meeles, onu Katapultus, linnas teab teda igaüks.“
Seda öeldes Janka jooksis juba eemalejõudnud Simpkale järele ja nemadki kadusid pika maantee kaugusse.
„Lähme meiegi!“ ütles Jaakus, võttes õekesel Sirjel käest kinni. Ning nad hakkasid liikuma linna poole.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
