Katariina Tammert
Lenda minuga
Lennuromaan
© Triin Tammert, 2013. Kõik õigused kaitstud.
Kujundus: Anu Hammer
Kaaneillustratsioon: Jaak De Koninck, Starbrook Airlines
ISBN 978-9949-33-324-0
ISBN 9789949335008 (epub)
NB! Tegemist on ilukirjanduse ja väljamõeldisega ehk siis
kõik kokkulangevused päris sündmuste, kohtade, inimeste ja organisatsioonidega on juhuslikud.
Sulle, mu armas
I OSA
õhkutõus
takeoff
01
Ma olin 25aastasena kandideerinud rahvuslikku lennukompaniisse stjuardessiks, läbinud edukalt kõik voorud, tervisekontrolli ja koolituse ning tööle saanud. Aga hoolimata sellest, et lennusaatja töö on tegelikult veel palju lahedam, kui kõrvalt vaadates tundub, polnud see siiski päriselt minu tass teed.
Olin juba enne stjuardessiks saamist astunud ülikooli ajakirjandust ja kommunikatsiooni õppima, riigi suurimas päevalehes reporterina praktikal olnud ning üht-teist kirjutanud ja toimetanud. Pool aastat pärast ülikooli lõpetamist kandideerisin tööle rahvusvahelise naisteajakirja kohaliku väljaande toimetaja kohale. Kuuldused sellest jõudsid aga enne, kui lahkuda jõudsin, lennufirma juhtkonnani ja nad tegid mulle superpakkumise – hakata lennukompanii pardaajakirja projektijuhiks, töökohaga avalike suhete osakonnas juhtkonna korrusel. Sisuliselt tähendas see ajakirja peatoimetaja kohta: sisu eest vastutamist, aga ka kujunduse, reklaami ja trüki koordineerimisega tegelemist.
Oi, kuidas ma kõhklesin nende kahe vahel! Käisin muudkui ringi, reastasin mõttes mõlema koha plusse ja miinuseid ning mõtlesin, nii et pea suitses. Mida ma teen? Mida ma tahan? Kumma ma valin?
Ühel vabal hommikupoolikul jalutasin ma läbi pargi kohvikusse, samal ajal ikka mõeldes, kumb töökoht valida. See oli puhas juhus, et ma ühel hetkel pilgu tõstsin ja pargi kõrval kõrguva hotelli seinal ilutsevat reklaam-plakatit märkasin – ja kirja sellel.
“Suures majas on rohkem võimalusi.”
Muidugi sain järgmisel hetkel aru, et tegemist on ilmselt hotelli konverentsikeskuse reklaamiga, aga ma ei saanud eirata märki. Ma olin küsinud ja mulle oli vastatud.
Lennufirma oli suurem kui kirjastus.
02
Paar ööd enne esimest tööpäeva Nordic Airi neljandal korrusel nägin unes Tomi, Nordic Airi presidenti. Olin temaga vaid mõned korrad põgusalt kokku puutunud, kõige põhjalikumalt nüüd hiljuti töövestlusel. Ja ma polnud temast iialgi mõelnud ainsatki riivatut mõtet, aga äkki oli ta seal, mu unenäos. Ma kandsin midagi punast ja liiga paljastavat, ta oli liiga lähedal ja puudutas mind. Tundsin end üsna ebamugavalt, see oli ju nagu seksuaalne ahistamine?
Üles ärgates olin häiritud. Mis mu alateadvusel viga oli, et ta selliseid asju konstrueeris? Olin küll just oma eelmisest elukaaslasest lahku läinud, nii et meesküsimused olid mõnes mõttes aktuaalsed, aga see tundus siiski liig. Rahustasin ennast, et see oli lihtsalt unenägu.
Mu esimene tööpäev Nordic Airi juhtkonna korrusel oli reede, 8. veebruar. Mu uus ülemus, kommunikatsioonidirektor Ilse oli toonud mulle hommikul lauale kimbu kollaseid ja lillasid tulpe, see oli temast armas. Margaret, juhatuse assistent, kellega istusin samas ruumis, neljanda korruse suures lounge’is, oli mu sümpaatia võitnud juba varasemate põgusate kokkupuudete käigus ja see süvenes järgmiste nädalatega kiiresti – mõne inimesega kohe on esimesest hetkest peale tunne, et temaga ma klapin, meeldiva sõpruse eelaimdus. Tom, Nordic Airi neljakümnendates president, oli kinnine ja tõsine ning peamiselt oma kabinetis, teda oli vähe näha.
Ja Devonit, käitusala asepresidenti, teadsin juba varem – kui stjuardessina alustasin, oli ta lennundusdirektor, pilootide koolitaja ja instruktor ning lendas kaptenina ka ise aeg-ajalt. Nüüd vastutas ta käitusala asepresidendina juba mõnda aega kogu kompanii lennutegevuse ja kõige sellega otseselt seotu eest. Teda narriti vahel staarpiloodiks – ta oli silmapaistev nii lenduri kui ka mehena, seltskonnalõvi, kes armastas esineda. Igatahes tundus ta algusest peale sõbralik ja soe ning oli mulle väga sümpaatne. Ta oligi vist selline tüüp, kes meeldis kõigile? Vaimukas, särav, viskas nalja ja pildus galantseid komplimente. Temaga oli lõbus ja tore, lisaks nägi ta superhea välja, kaptenivormis muidugi eriti.
Devonist ja Margaretist saidki mu lemmikud. Moodustasime alati, kui võimalik oli, eriti lõbusa lõunalaudkonna. Me lihtsalt klappisime imehästi ja eriti hästi tuli see esile siis, kui Ilse mõnikord meiega liitus – iga kord, kui ta püüdis meie järjest hoogsamateks kiskuvate sõnamängude ja naljadega sammu pidada ning midagi vahele ütles, tekkis piinlik vaikus ja vestlus sumbus. Mul oli tast kahju ning samas pani see mind üha uuesti ja uuesti imestama: kui hämmastav, kuidas mõne inimesega on esimesest hetkest ideaalne klapp ja teineteisemõistmine ning mõne teisega… mitte midagi, üldse. Ja kuidas see, et ühega ei ole üldse, aitab mõista, kui super on teistega.
Ja samas ei olnud mul midagi Ilse vastu. Meie suhted olid neutraalsed, seal ei olnud ei miinusmärki ega päriselt vist ka plussi, ehkki oli armsaid hetki, kui me mõlemad pingutasime. Näiteks siis, kui olime koos teel turismimessile ja ta küsis, ega ma ei kahetse, et ma lendamisest loobusin ja avalike suhete osakonda kolisin.
“Ei… aga kuidas siis on, kas sul on tänu mulle veidi kergem ka?” küsisin vastu.
“Jaa, palju!” vastas Ilse ja ma rõõmustasin.
Veebruari lõpus veetsin ühel esmaspäeval neli piinarikast tundi hambaarstitoolis ja vabanesin oma viiendast tarkusehambast – universumi või kelle huumorimeel see oli, aga miskipärast oli mul neid tavapärasest rohkem. Toibusin paar päeva kodus, vahepeal siiski rahulikus tempos pardaajakirja artikleid üle vaadates ja imestusega avastades, et igatsen tööle – hea seltskonna ja toredate ülesannete seltsi.
Neljapäeval läksin rõõmsalt kontorisse. Käisin töökaaslastele järgemööda tere ütlemas ja avastasin, et Devoni kabineti uks on kinni. Just tema oli mulle igapäevase kõikide tervitamise kombe külge harjutanud, avaldades ükskord häälekalt rahulolematust selle üle, et käisin algul hommikuti tere ja õhtuti head aega ütlemas vaid Ilsele ja Margaretile, sest olin kartnud, et äkki ei sobi tippjuhte tülitada.
“Devon veedab täna pärastlõuna kodus. Tal tõmmati hommikul kaks ja pool tundi hammast,” selgitas Margaret, kui küsiva näoga tema poole vaatasin.
“Tõsiselt? Tal ka? Sihuke kokkusattumus? See on mingi neljanda korruse karma?” küsisin üllatunult.
“Ma loodan, et mitte,” vastas Margaret säravalt naeratades, paljastades oma veatu valge hammasterea.
03
Aeg-ajalt sattusin appi uute liinide avamisvastuvõttudele. Märtsi lõpu lähenedes, kui oli kellakeeramine, suveajale ja suvisele lennugraafikule üleminek, oli neid üha sagedamini. Uute liinide avamised ja suveliinide taasavamised olid enamasti kenad väikesed vastuvõtud ajakirjanikele ja koostööpartneritele, mõne kõne, lindilõikamise, suupistete ja jookidega. Tänu neile sündmustele tutvusin mitme meeldiva
