sai aga piibu kätte palja silmaga ning pärast tagasi tulles köie abil leidis metsast kaks püssi ja ühe revolvri.“
Meie läksime siis ees ja vaatasime hoolega maha. Mõnikord vaatasime ka üleõla takka, kuidas see nõiutud köis jookseb Juku järel. Nii läksime meie üle Kõnni talu heinamaa ning olime varsti metsa ääres tagasi.
Nuga ikka ei olnud veel.
Viimaks, kui meie olime juba tüki aega otsinud metsas, kuulsime äkki Juku rõõmsat häält: „Tulge siia, nuga on juba käes!“
Küll meie pistsime siis jooksu kõvasti Juku poole, aga kõige kõvemini jooksis Ott, kellel noa kadumise pärast oli suur hirm. Pärale jõudes nägime, et köis vedeles pikali samblal maas ning köie küljes oli Oti isa kolmeteraga nuga. Nuga oli just korgitõmbajatpidi jäänud köie külge.
Juku ise istus väga rahulikult maas ja ei imestanud sugugi, kuid meie kolmekesi imestasime nii kõvasti, et kunagi ennem polnud veel nii kõvasti imestanud. Ott võttis kohe noa köie küljest lahti ja pani taskusse ning tasku pistis väljaspoolt pihikut, et nuga ei saaks ka siis enam kaduda ära, kui tal oleks suur jõud ja tükiks vägisi jooksu.
„Vaatʼ kus on ikka nõiutud köiel jõud!“ ütles Ain.
„On jõud jah.“
„Mina ei oleks uskunud, et köiega tõesti saadakse leida nuga kätte. Ma arvasin, et tema teeb nalja,“ seletas Ott.
„Ega enne ei usuta, kui ükskord nähakse,“ tähendas Juku.
„Ja Ain veel enne ütles, et sina oled Pupu-Juku, aga tuleb välja, et sina oled Nupu-Juku,“ ütles Ott.
„No ja, kes siis temast seda võis arvata, nägu niisamasugune peas kui meilgi ja kus sa aimad, et selle näo taga on nii kõva tarkus.“
Selle noa otsimisega oli siiski kulunud niipalju aega, et keegi ei tahtnud enam minna Kautjala soo poole. See noa kadumine oli meid õpetanud nii hoidma oma nuge, et arvasime, et Kautjala soole minna on niisama hea kui oma nugade mahaviskamine. Kui juba siin tee peal kadus üks ära, mis siis veel, kui jõuda sinna pärale.
Meie läksime tagasi sinna põllu äärde. Ott viis köie koju, pani ka isa kolmeteraga noa sinna akna peale tagasi, kust ta selle ilma isa teadmata võttis, pani ka oma noa ära kuhugile väga kindlasse kohta ja tuli siis meie juurde tagasi. Sel ajal sõitis üks võõras mees mööda teed ja naabripere kuri koer Säni jooksis hobusega haukudes kaasa kuni meieni. Siis meie otsustasime, et kuskile kaugemale minna ei maksagi ja hakkame ajaviiteks õrritama koera. Meid oli neljakesi ja seepärast meie üht koera ei kartnud sugugi.
Õrritasime siis koera tüki aega. Koer läks meist eemale künka otsa ja haukus meie poole väga vihaselt ning meie tegime vastu kurja häält. Nalja sai väga palju.
Nii see päev lõppeski. Ükskord suvel üks marjanaine oli kaotanud metsa ära oma korvi ja tuli Jukut paluma, et Juku otsiks selle nõiutud köie abil üles, aga Juku seletas, et nõidus korvi külge ei hakka ja ei läinudki.
Järgmisel aastal Juku seletas mulle, et tema tol korral ei kaotanudki nuga ära, vaid pani noa salaja ühe teatud põõsa alla ja siis tegi köiega meile niisugust kometit, nagu oskaks tema nõiduda. Seda ta olevat teinud seepärast, et temale ei olevat meeldinud Kautjala soole minek.
Aga Nupu-Juku nimi jäi temale ikka, sest juba see kometitegemine oli küllalt nupukas ja teiseks selleajane Juku oli juba pannud toime hulga muidki teisi nupukaid tükke, mida kõiki ei jõua jutustadagi. Nii ta päästis köstri põhuküünist vangist lahti, rääkis venelasega vene keelt ja ajas öösel vargad pühapäevariietega Raba sohu, harjutas harjusid hobusel pahad kombed küljest ära ja tegi veel muidki suuri ja imelikke tempe.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
