Sarah tahtnuks naeratada. „Sul oli õigus, kui ütlesid, et föderaalametnikud kannavad mu eest hoolt.”
Ma ei tea, kui kauaks ma ära jään. Arvan, et vähemalt paariks päevaks.“
„Lihtsalt mine ja ära muretse siinsete asjade pärast.““
Näis, et Sarah tundis kergendust, justkui oleks ta oodanud, et mees mured hajutab.
„Ma jätsin oma mobiiltelefoni numbri külmkapi peale, juhul kui tahad minuga ühendust võtta. Sul oli õigus ka selles suhtes, et föderaalametnikud võtavad mu vanematega ühendust. Nad just äsja helistasid. Nad ootavad lihtsalt ära, kuni Robile on operatsioon tehtud ja neil on rohkem informatsiooni, enne kui nad otsustavad, mida teha.“
Kui palju informatsiooni nad siis vajasid? Nende poega tulistati. Teda opereeriti. Ethani meelest peaksid nad oma tagumikud lennuki peale vedama.
Kuid Stuart Dunnemore tegi tähtsat tööd. Ta pidas Amsterdamis läbirääkimisi ülemaailmse rahu või millegi muu taolise üle. Ja ta oli vana. Palju vanem kui tema naine – kaheksakümmend või selle lähedal. Selles eas ei ole lihtne kõike sinnapaika jätta ja lennata üle Atlandi ookeani. Isegi hädaolukorras mitte.
Ethan ei mõistnud teda hukka. Ta ei teadnud, millist rolli olid Dunnemore’id tema naise surmas mänginud, ta teadis vaid seda, et Char oli kohtunud nendega Amsterdamis kaks päeva enne seda, kui ta tapeti. Ethan ei olnud isegi kindel, kas Hollandi ametivõimud teavad. Või kas see on oluline. Dunnemore’id pöördusid Ameerika Ühendriikidesse tagasi päev pärast Charlene’iga kohtumist, päev enne tema tapmist. See oli kaheksa kuud tagasi. Ethan saabus aprilli alguses Night’s Landingisse, et nendega tuttavaks saada. Ta saavutas selle, et nad võtsid ta tööle.
Ta ei vaevunud varjunime kasutama. Dunnemore’idest ei paistnud kuidagi välja, et Brooker on nimi, mida nad peaksid teadma. Võib-olla oli Charlene kasutanud nendega suhtlemisel varjunime? Võib-olla nad ei mäleta Charlene’i nime? Nad läksid veebruaris Amsterdami tagasi ja üürisid kanali ääres korteri. Kui nad aprillis lühikeseks ajaks kodukohta naasid ja siis Ethani tööle võtsid, pidi see neile meelerahu pakkuma, kuna nad viibisid kodust eemal – neil ei olnud lihtne Night’s Landingis käia, et kontrollida, kas seal on kõik korras. Võib-olla nad ei teadnud Charlene’i surmast.
Pärast Tennesseesse saabumist sai Ethan teada, et Ameerika Ühendriikide president on perekonnasõber, kes kasvas nende naabruses üles. Tal polnud aimugi, kas see oli kuidagi Charlene’i surmaga seotud või mida ta teeks, kui salateenistus otsustaks Dunnemore’ide uut aednikku kontrollida.
Ta otsis ka läbi iga sentimeetri Dunnemore’ide majas.
Ta naeratas Sarah’le julgustavalt. „Ma hoolitsen sinu äraoleku ajal selle paiga eest. Sina lihtsalt kanna hoolt iseenda ja oma venna eest.“
„Aitäh, Ethan! Pole ime, et minu vanemad olid vaimustuses, kui sa nõustusid siin töötama. Aitäh kõige eest!“
Ethan ei tundnud pisematki süütunnet. Kui teda hakkas Dunnemore’ide ninapidivedamise pärast süütunne vaevama, pidi ta vaid silme ette manama pildi oma naisest, kui too iseenda vereloigus lamas. Neil ei saa enam mingit eraelu olema. Ega vaikset maakohta. Lapsi. Charlene’i mõrva uurimine oli olnud nagu pidev peaga vastu seina jooksmine. Nädalate kaupa ei saanud Ethan midagi uut teada. Vahepeal kasutas ta oma allikaid, oma meetodeid. Nende abil oli ta jõudnud Dunnemore’ide juurde Night’s Landingisse.
Ta ei oodanud, et Rob Dunnemore’i New Yorgis tulistatakse.
Kes? Kes seda tegi? Kas tulistamine oli mingit moodi Chari mõrvaga seotud?
Ta kuulis Charlene’i häält. Ethan, sa haarad õlekõrrest. Las ametivõimud teevad oma tööd. See, mis juhtus Charlene Brookeriga Amsterdamis, ja see, mis juhtus pärastlõunal Rob Dunnemore’i ja Nate Winteriga New Yorgis, ei pidanud ilmtingimata omavahel seotud olema.
Ethan jälgis, kuidas födekate sedaan mööda pikka ja kurvilist sissesõiduteed minema sõitis.
No-noh. Ta ei uskunud juhustesse. Mingi seos pidi seal olema.
Ta näpistas valgete õitega põõsalt ühe kuivanud oksa ära. Arvatavasti rododendron. Ta polnud kindel. Mõni aednik!
Ta ei olnud uurija ei loomu poolest ega ka mitte väljaõppinud. Ta oli otsimise ja hävitamise spetsialist. Tema naine oli strateeg, mõtleja, analüütik.
Naine oleks tahtnud, et ta helistab politseile, kui mõrvari leiab.
Kuid Ethanil oli tunne, et ta ei tee seda.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
