otsis Carteri juurest teist relva ja sosistas talle midagi, mida Riley ei kuulnud, ent mille peale Carter kahvatas.
Riley sihtis kurjategijat endiselt SIGiga. „Rohkem relvi pole?“
„Ei. Saad sa hakkama?“ Võõra madal hääl oli rahulik.
Tema sõnad tekitasid Rileys mingi reaktsiooni ja tal tekkis ebamäärane tunne, et ta tunneb seda meest. „Jah.“
Mees kutsus käeviipega Riley Carteri kuuldekaugusest eemale. „Jäägu see meie vahele.“
„Kindel? See on Shieldi jaoks hea reklaam.“
„Mind pole siin olnud.“
„Aga Carter?
„Tema ei paota suud.“ Need sõnad olid täis veendumust. „Eks, Carter?“
Carter piidles võõrast, nagu kardaks temalt pilku pöörata. „Jah.“
Riley arutles, mida võõras talle ütles.
Võõras noogutas, pöördus ja kadus metsa.
„Loll lipakas,“ ütles Carter. Tema nägu oli kahvatu kas valust või võõra sosinal öeldud hoiatusest.
Naine tõmbas rahustavalt hinge, et adrenaliinist vabaneda, astus Cooperi juurde ja sidus koera rihma lahti. „Mina ja loll? Kes siin puu külge on kinnitatud?“
Carter sikutas käeraudu. Ta rääkis madalal, rämedal toonil. „Ma löön su maha!“
Riley ei teinud temast välja, vaid silmitses tema jalga. Sellest immitses verd, aga omatehtud žgutt oli suurema verejooksu peatanud. „Kus on teised tüdrukud, keda te kupeldate?“
Carter niheles ja võpatas, kui jalg puud riivas. „Mul pole mingeid neetud tüdrukuid.“
„Üks on praegu haiglas. Kus teised on?“
Mees liigutas pead küljelt küljele. „Ma ei tea, millest sa räägid.“
Riley tõusis, silmitses mehe jalga ja kibrutas mõtiskledes kulmu. „See žgutt peaks abišerifite saabumiseni pidama.“
„Millal nad tulevad?“ Carter vaatas paksu metsa poole, mis muutus aina pimedamaks.
„Ei tea,“ valetas naine. „Võib-olla alles hommikul. Kuuldavasti hakkab sadama.“ Öökull huikas. „Loomad jätavad teid ehk rahule, kui te just magama ei jää, välja arvatud muidugi kaeluskaru.“
Metallist käerauad saagisid puukoort, kui mees üritas end vabaks rabeleda. „Sa ei tohi mind siia jätta!“
„Kus tüdrukud on?“
„Käi persse!“
Riley pöördus uuesti Cooperi poole. „Head ööd, härra Carter. Ärge laske sääskedel end hammustada.“
TEINE PEATÜKK
Teisipäev, 13. september 13.00
Sigarisuits. Pokkerižetoonide kõlin. Vaikne muusika. Tülitsevad mehed.
Kirbe lõhn oli esimene, mis tungis läbi ravimiuima hägu ja sikutas Vicky teadvusele. Ta kirtsutas nina ja köhis, kui suits talle näkku paiskus.
„Ärka üles.“
Väsimus rõhus teda raskelt, meelitades tagasi pimedusse, kus oli turvaline, soe ja vaikne. Ta polnud mitu nädalat hästi maganud. Jax sundis teda igal ööl tööd tegema, lasi tal teenindada igaüht, kel oli raha. Pehmel padjal magamine, kui keegi teda ei puuduta, oli luksus. Valgusele allumine tundus julm.
„Ärka üles!“
Vicky klammerdus une raudse haarde külge, ent see lõdvenes. Ta ei tahtnud ärgata. Ärkamine tähendas tagasiminekut tänavatele ja kustuvat lootust, et Jax teda armastab, ent vastuhakkamine ärritas Jaxi ning mitte keegi ei tahtnud, et ta vihastaks. Jo-Jo, Jaxi teine tüdruk, õiendas alatasa vastu ja oli paar korda ka peksa saanud.
Jälle puhus keegi suitsu näkku ning see immitses ja hiilis sõõrmetest sisse, kangutades tüdrukut eemale pimeduse pakutavast turvatundest ja kaitstusest.
Ta köhis taas, komberdas vastu tahtmist ärkveloleku poole ja avas silmad. Ta krimpsutas nägu ja tõstis käe nagu varjuks ette, sõnades masinlikult: „Tahad pidutseda? Mulle meeldib pidutseda.“
„Ärka üles. Palun.“ Teine hääl. Teine mees.
Sügavale juurdnud ellujäämisinstinkt peletas väsimuse. Kus ta on?
Vicky ajas end istukile. Valu pakitses ja kirvendas pealuus, nagu oleks teda tabanud Jaxi rusikas. Ta tõmbas hinge, lasi käe alla ja keskendus ümbrusele.
Tuba oli elevandiluu- ja koorekarva. Kullatud karniisid. Tuled kristall-lühtrites. Kõik selles toas tundus kallis. Kõrgklass. Mitte nagu veokijuhtide peatuspaikade motellid, mis oli Vicky tavapärane territoorium. Kiire. Lihtne. Aga see... see polnud hea. Jumaluke, kuhu Jax oli ta saatnud?
Vicky surus värisevad sõrmed laubale, otsides viimast selget mälupilti. Ta oli olnud koos Jaxi ja Jo-Jo’ga. Vicky ja Jo-Jo olid olnud üllatunud, kui Jax viis nad sööklasse ning ostis burgerid, suured friikartulid ja suured joogid. Tüdrukutel oli kõht nii tühi, et nad ei mõelnud muule kui söögile. Lõpu poole oli üks mees nende juurde istunud. Jaxi sõber.
Mälestused üritasid olevikust kinni haarata ja siis meenus kõik. Sõbra nimi oli Kevin. Mees oli pikk, hästi riietatud, kuldsete mansetinööpide ja hoolitsetud küüntega. Tumepruunid juuksed olid lühikeseks lõigatud ja üle pea silutud, rõhutades siniseid silmi. Vicky mäletas, et ta oli mõelnud, et see mees pole üldse Kevini moodi.
Jax tundus veidi närviline ja tellis Kevinile kohvi, nagu ta oleks lahke võõrustaja. Kevin rüüpas musta mõru kohvi ning esitas Vickyle ja Jo-Jo’le küsimusi. Mis su nimi on? Kust sa pärit oled? Ta tahtis vestelda. Kõikidele klientidele ei meeldinud rääkida, aga temale meeldis. Jax väsis küsimustest kiiresti ja katkestas Vicky viimase vastuse.
„Kumba sa tahad?“
Kevin nõjatus istme seljatoele, silmitses Vicky nägu ja kopsis närviliselt sõrmega lauda. „Tema näeb õige välja. Kui palju?“
„Kaks tonni.“
Mitte keegi polnud varem Vicky eest nii palju maksnud ning ta arvas, et Kevin hakkab naerma, ent hind meest ei heidutanud ja ta ulatas Jaxile peotäie uusi sajadollarilisi. „Siin on natuke rohkem. Mul on vaja teda veidi kauemaks.“
Vicky niheles närviliselt. Mehed maksid sellist raha siis, kui tahtsid midagi teistsugust, ja talle tegi see muret.
Jax naeratas ja tema kuldhammas vilkus valguse käes. „Ikka, aga ma tahan teda kahekümne nelja tunni pärast tagasi.“
„Jajah.“ Kevini pilk langes kohvitopsile. Ta pakkus Vickyle veel üht jooki, aga Jax ütles, et aitab küll. Siis kupatas Jax nad kohvikust välja. Kevin avas uhke musta auto esiukse ja ootas, et Vicky sisse istuks. Tüdruk sättis end eesistmele. Kui mees rooli
