läks tagasi leti poole. Pia vaatas talle järele.
„Noored armunud,“ tõdes ta õhates.
„Sa ise oled ka veel noor ja vägagi armunud,“ tuletas linnapea talle meelde.
„Olen endiselt armunud,“ tunnistas Pia naerma puhkedes. „Kuigi ei tunne end enam nii noorena. Aga sõrmuse koha pealt olen teiega sama meelt. See on tõesti uhke.“
Linnapea pöördus kulmu kergitades Felicia poole. „Kas sulle ei avaldagi briljandid muljet?“
„Ma ei saa aru, mis neis nii erilist on,“ tunnistas Felicia. „Need helgivad, aga on tegelikult lihtsalt kokkusurutud kivimid.“
„Kallid kivimid,“ aasis Pia.
„Sellepärast, et meie omistame neile selle väärtuse. Kui jätta kõrvale see, et need on nii kõvad, pole neil tegelikult suuremat väärtust.“ Ta jäi vait tajudes, et mitte üksnes ei räägi liiga palju, vaid lahkab teemat põhjalikkusega, mis ei pruugi teistele huvi pakkuda. „Fossiilid on märksa huvitavamad,“ pomises ta. „Nende moodustumine on põnevam.“
Linnapea ja Pia vaatasid teineteisele otsa ja siis tema poole. Nende näoilmed olid viisakad, kuid Felicia tabas tuttavaid märke. Mõlemad pidasid teda veidraks. Kahjuks oli neil õigus.
Just sellised hetked olidki peamine põhjus, miks talle tegi muret perekonna loomine, mida ta ometi nii väga ihkas. Mis siis, kui ta ei saagi lapsi? Vähemalt mitte bioloogilisi lapsi. Tal polnud vähimatki põhjust kahelda selles, nagu ta ei suudaks sünnitada lapsi samamoodi nagu iga teine naine. Aga kas ta on selleks ka emotsionaalselt valmis? Kas on suuteline õppima seda, mida ta ei tea? Ta usaldas oma aju jäägitult, kuid instinktide ja südame asjus polnud sugugi nii kindel.
Ta oli lapsepõlves teistsugune kui teised lapsed ja ta ei soovinud sellist asja oma võimalikule lapsele.
„Merevaik on ju tegelikult puumahl, kas pole?“ küsis Pia. „Kas see polnud mitte ühe dinosauruse filmi põhiteema?“
„Jurassic Park,“ täpsustas linnapea.
„Just täpselt. Raoulile meeldib see film. Nad vaatavad seda koos Peteriga. Aga kaksikuid ei lase ma selle toa poolegi. Nad ei saaks pärast mitu nädalat magada.“
Felicial oli keele peal tuua välja kõik filmis esinevad teaduslikud eksimused, kuid ta surus huuled kokku. Ta leidis, et klišeedes sisalduvad paljud elu õppetunnid ja praegu turgatas talle pähe „mida vähem, seda parem“.
Linnapea võttis lonksu kohvi. „Felicia, sind huvitab kindlasti kuulda, miks me soovisime sinuga täna kokku saada.“
Pia vangutas pead. „Just. Kohtumine.“ Ta naeratas. „Ma ootan last.“
„Palju õnne!“
Selline oli ju oodatud reaktsioon, mõtles Felicia, kuigi ei saanud aru, miks Pia sellest temale räägib. Kuid nad olid ju kallistanud, nii et võib-olla on nad lähedasemad, kui Felicia ise arvab. Tal oli vahel raskusi sellistest asjadest arusaamisega.
Pia puhkes naerma. „Tänan. Ma ei saanud sugugi sotti, mis lahti. Küsi vaese Patience’i käest. Ta oli mõne aja eest tunnistajaks, kui liimist lahti ma olin. Unustan asju ära ja kõik on segamini. Siis sain aga teada, et ootan last. Tegelikult oli hea kuulda, et mu hullusel on füüsiline põhjus ja ma pole peast segi minemas.“
Ta surus teekruusi pihkude vahel. „Mul on juba kolm last: Peter ja kaksikud. Ma armastan oma tööd, aga nelja lapsega ma lihtsalt ei suuda järje peal püsida. Olen püüdnud leppida, et ma ei saa enam festivalide korraldamisega tegelda.“
Felicia noogutas viisakalt. Vaevalt küll, et nad küsivad tema käest, kes võiks selle töö oma õlule võtta. Nemad tunnevad ju siinseid inimesi paremini. Kui nad just ei soovi, et ta neid aitab. Ta võiks ju pakkuda välja kriteeriumid ja...
Linnapea naeratas kohvikruusi käes hoides. „Mõtlesime sinu peale.“
Felicia avas suu, kuid sulges selle uuesti. Tal ei turgatanud ühtki õiget sõna pähe ja see oli tema puhul täiesti tavatu. „Sellele tööle?“
„Jah. Sul on ebatavalised oskused. Sõjaväes teenides õppisid ära bürokraatiaoskuse. Kuigi mulle endale meeldib mõelda, et meie oleme paindlikumad kui enamik linnavalitsusi, siis käib meil asjaajamine ikkagi üsnagi aeglaselt ja iga asja jaoks on oma blankett. Sul on logistikaannet ja festivalid tähendavadki sisuliselt logistikat. Sa vaatad seni tehtut värske pilguga.“
Linnapea pidas Piale naeratades pausi. „Kuigi sina oled olnud fantastiline.“
Pia puhkes naerma. „Ärge kartke mu tundeid riivata. Felicia on kindlasti minust parem. Ja kui see nii on, siis pole mul vaja süümepiinu tunda.“
„Ma ei saa aru,“ sai Felicia sosinal suust. „Kas te tahate, et mina hakkaksin festivale korraldama?“
„Jah,“ vastas linnapea kindlal toonil.
„Aga need on ju linnale nii olulised. Ma tean küll, et on veel teisigi ärisid, aga minu arusaamist mööda on turism linna peamine sissetulekuallikas. Ülikool ja haigla on küll kõige suuremad tööandjad, kuid raha toovad sisse just turistid.“
„Selles on sul õigus,“ tõdes Pia. „Ja ma võin sellest pika loengu maha pidada, kuna tean neid numbreid lausa dollari täpsusega.“
Felicial oli tahtmine öelda, et talle meeldivad numbrid, kuid ta hoidis suu kinni, kuna see polnud antud teema juures oluline.
„Miks te olete valmis usaldama festivalid minu kätte?“ küsis ta mõistes, et tegelikult on see ainus oluline küsimus.
„Sellepärast, et sina kannad hoolt, et need saaks õigesti läbi viidud,“ kinnitas linnapea. „Sina oled valmis võitlema selle eest, millesse usud. Aga peamine põhjus on see, et sulle on need sama olulised nagu meile.“
„Kust te seda võtate?“ imestas Felicia.
Linnapea naeratas. „Ma lihtsalt tean seda.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
