valdkonnas on üllatavalt haruldane leida selgeid tõendeid, et inimene on oma soorituses jõudnud mingisuguse vääramatu piirini. Selle asemel olen avastanud, et inimesed kipuvad tihtipeale lihtsalt alla andma ja lõpetama püüdlused paremaks saada.“8
Skeptikutele, kes seda praegu loevad ja arvavad, et Steve saavutas oma uskumatu tulemuse tänu mingile erandlikkusele või andekusele, ütlen, et see pole nii. Ericsson kordas sama katset ühe teise jooksjaga, kelle nimi oli Dario. Dario memoreeris Steve’ist veelgi rohkem – enam kui sada arvu. Täiesti tavalistena tunduvate inimeste silmapaistvaid tulemusi uurinud teadlased leiavad, et ühelgi neist pole mingit geneetilist eelist, küll aga pingutavad ja treenivad nad kõvasti. Geneetilise võimekuse mõiste pole üksnes ekslik, vaid on ka ohtlik. Ometi lähtuvad paljud meie koolikorraldused mõtteviisist, et võimetel on piirid – takistades sellega potentsiaali avaldumist ning õpilastel uskumatu edu saavutamist.
Õppimise kuus võtit, mida ma siin raamatus tutvustan, annavad võimaluse õppida eri aineid ülimalt edukalt, aga ka üldse elu teisiti käsitada. Need avavad inimesele ligipääsu oma nendele külgedele, mis seni olid kättesaamatud. Enne siin raamatus ettevõetavat teekonda arvasin ma, et ajuteaduse andmete ja piirideta lähenemise tundmaõppimine muudab õpetajate arusaama õpetamisest ja ainete õppimisest koolis. Selle raamatu jaoks kuuest eri riigist, eri vanuses, eri tööaladelt ja erinevatest elutingimustest pärit inimestega tehtud intervjuude põhjal avastasin, et piirideta lähenemine tähendab sellest hoopis enamat.
Naine, kes on tohutult palju vaeva näinud, muutmaks inimeste suhtumist oma võimetesse, on minu kolleeg Stanfordi ülikoolis, Carol Dweck. Dwecki uuringuist selgub, et inimeste arvamus oma annetest ja võimetest mõjutab nende potentsiaali väga palju.9 Mõnel on olemas arengu- ehk edenemismõtteviis (growth mindset), nagu ta seda nimetab. Need inimesed usuvad, nagu peabki, et nad suudavad õppida kõike. Teistel seevastu on kahjulik muutumatusemõtteviis (fixed mindset). Need usuvad, et nende arukus on enamvähem muutumatu, ja ehkki nad võivad õppida midagi uut, ei saa nad oma algset arukust muuta. Neil uskumustel, nagu Carol Dweck on aastakümnete jooksul tehtud uurimustega näidanud, on mõju sellele, mida ollakse võimelised õppima – ja kuidas oma elu elatakse.
Üks Dwecki ja tema kolleegide uurimusi korraldati Columbia ülikooli matemaatika kursustel.10 Teadlased leidsid stereotüüpse mõtteviisi siin täie tervise juures: sõnum, mis noortele neidudele anti, oli, et see aine pole neile. Samuti leidsid uurijad, et sel sõnumil oli mõju ainult muutumatuse-mõtteviisi omavatele isikutele. Kuulnud sõnumit, et matemaatika pole naistele, loobusid selle mõtteviisiga üliõpilased õpingutest. Seevastu arengu-mõtteviisiga noored, keda kaitses usk, et igaüks on võimeline õppima ükskõik mida, suutsid stereotüüpseid sõnumeid eirata ja õpinguid jätkata.
Sellest raamatust saate teada, kui tähtsad on positiivsed uskumused iseenda kohta ja kuidas neid kujundada. Saate teada ka seda, kui tähtis on positiivseid uskumusi edastada endale ja teistele, ükskõik kas olete õpetaja, lapsevanem, sõber või juht.
Ühest sotsiaalpsühholoogide rühma tehtud uurimusest selgus ilmekalt õpetajate positiivse kommunikatsiooni mõju.11 Uuriti keskkooliõpilasi inglise keele tundides, kus kõik õpilased kirjutasid kirjandi. Kõik õpilased said õpetajatelt põhjaliku analüüsiva (tunnustava) tagasiside, ent pooltele õpilastele lisati tagasiside lõpus veel üks lause. Huvitaval kombel olid õpitulemused nendel õpilastel – eriti värvilistel –, kellele lisati veel üks lause, järgmisel aastal palju paremad ja ka nende keskmine hinne oli parem. Mis lause see oli, mida nood õpilased tagasiside lõpus lugesid ja mis andis nii olulisi tagajärgi? Lause oli lihtsalt: „Annan sulle sellise tagasiside sellepärast, et usun sinusse.“
Kui ma õpetajatele sellest uuringust räägin, siis selleks, et näidata, kui suur tähtsus on õpetaja sõnadel ja sõnumitel – mitte et nad peaksid lisama selle sõnumi igale hinnangule, mille nad õpilasele annavad! Üks õpetaja tõstis seminariarutelul käe ja küsis: „Kas see tähendab siis, et ma ei pea sellist templit tellima?“ Kõik puhkesid naerma.
Ajuteaduse uuringud toovad väga selgelt esile inimese enese kohta käivate uskumuste tähtsuse ning õpetajate ja lapsevanemate rolli nende uskumuste mõjutamisel. Ometi elame ühiskonnas, kus iga päev saadab meedia meile üldaktsepteeritud sõnumi, et arukus ja andekus on midagi muutumatut.
Üks viise, millega lastel – isegi juba kolmeaastastel – kujundatakse kahjulik muutumatuse mõtteviis, on üldlevinud väikese ja näivalt süütu sõnakese kasutamine. See sõna on „tark“. Lapsevanemad kiidavad alatasa oma lapsi, et nad on nii targad, ikka eesmärgiga tugevdada laste eneseusku. Nüüd on teada, et kui lapsi tarkuse eest kiita, siis alguses nad mõtlevad: „Oh kui tore, ma olen nii tark“, hiljem aga, kui neil mingi asi välja ei tule, ebaõnnestub ja untsu läheb, nagu seda kõigil juhtub, mõtlevad nad: „Oh, ma polegi nii tark.“ Ja lõpuks hindavad nad ennast pidevalt selle muutumatuse mõtteviisi abil. Laste kiitmine on tore, kuid kiitkem neid alati tehtu eest, mitte selle eest, millised nad on inimestena. Toon mõne alternatiivse võimaluse, mida kasutada, kui teil tekib tahtmine kasutada sõna „tark“.
Ma loen Stanfordi ülikoolis riigi kõige edukamatele üliõpilastele bakalaureusetaseme kursust „Kuidas õppida matemaatikat“. Nemadki on vastuvõtlikud kahjulike uskumuste suhtes. Enamikule neist on aastaid öeldud, et nad on targad, ent isegi see „positiivne“ sõnum – „sa oled tark“ – mõjub üliõpilastele kahjulikult. Põhjus, miks see neile halvasti mõjub, on selles, et kui nad oma tarkusesse uskudes mingi raskema tööga hakkama ei saa, mõjub see jännijäämise tunne hukatuslikult. Nad hakkavad arvama, et nad polegi nii targad, ning loobuvad ja langevad välja.
Ükskõik millised ka poleks teie kogemused muutumatu aju müüdi suhtes, muudab neil lehekülgedel olev info teie arusaamist sellest, kuidas enda ja teiste potentsiaali suurendada. Piirideta suhtumise omaksvõtt tähendab enamat kui üksnes mõtteviisi muutmist. See puudutab meie olemust, tuuma, seda, kes me tegelikult oleme. Saate seda teada, kui elate ühe päeva selle uue suhtumisega, eriti kui on tegemist päevaga, mil juhtub midagi halba, kui teil miski ebaõnnestub või kui teete tõsise vea. Kui olete piirideta suhtumisega, siis tunnete ja oskate neid hetki hinnata, aga võite ka nende pinnalt edasi minna ning tänu neile koguni uusi ja tähtsaid asju õppida.
George Adair elas pärast kodusõda Atlantas. Tegutsenud alguses ajalehe väljaandjana ja puuvillakaupmehena, sai temast hiljem väga edukas kinnisvarategelane. Tema edu taga oli tõenäoliselt tähtis intuitiivne arusaam, mis sellest ajast peale laialt levis: „Sa saavutad kõik, mida iganes soovid, kui saad üle oma hirmust.“ Mõelgem nüüd üheskoos, kuidas saada piiridest vabaks ning ületada negatiivsed uskumused ja hirm.
1 Sue Johnston-Wildkiitar, Janine Brindley ja Philip Dent, A Survey of Mathematics Anxiety and Mathematical Resilience Among Existing Apprentices (London: Gatsby Charitable Foundation, 2014).
2 Sara Draznin, „Math Anxiety in Fundamentals of Algebra Students“, The Eagle Feather, Honors College, Univ. of North Texas, 1. jaanuar 1970, http://eaglefeather.honors.unt.edu/2008/article/179#.W-id JS2ZNMM; N. Betz, „Prevalence, Distribution, and Correlates of Math Anxiety in College Students“, Journal of Counseling Psychology 25/5 (1978): lk 441–448.
3 C. B. Young, S. S. Wu ja V. Menon, „The Neurodevelopmental Basis of Math Anxiety“, Psychological Science 23/5 (2012): lk 492–501.
4 Daniel Coyle, The Talent Code: Greatness Isn’t Born. It’s Grown. Here’s How. (New York: Bantam, 2009).
