Jenny Jägerfeld
Minu suurejooneline elu
Originaali tiitel:
Jenny Jägerfeld
Mitt storslagna liv
Rabén & Sjögren
2019
Raamatu väljaandmist on toetanud Swedish Arts Council (Kulturrådet).
© Jenny Jägerfeld 2019 by Agreement with Grand Agency
© Tõlge eesti keelde. Kadi-Riin Haasma, 2020
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Ülle Kiivet
Kaane kujundanud Kärt Einasto
ISBN 978-9985-3-5038-6
e-ISBN 9789985351260
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2020
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
Kõikidele loomadele, keda ma olen iial armastanud – koerad Benjamin, Siddhartha, Tjifen ja Dolly, merisead Tarzan ja Frasse, kassid Michel ja Toulouse, küülikud Turbolina, Stampelina ja Fritz ning kilpkonn Carolina.
59 päeva veel
Maagiline harpuun
Nagu välk selgest taevast. Laual, kriimuliste taldrikute, vanade DVD-de ja sorakil Barbie-nukkude vahel. Tumedast lakitud puidust harpuun. Selline, millega lastakse vaalu ja kalu. See nägi välja nagu pika toruga püss, mille otsast tungis esile hõbedaselt läikiv oda. Odaotsa külge oli kinnitatud peenike nöör ja all oli mingisugune ratas, mille peale oli keritud ülejäänud nöör, et pärast tabamust saagi veest kätte saaks.
Ja mina veel arvasin, et väljasõit vanavaralaadale on täiesti mõttetu. Tuli välja, et suisa vastupidi!
„Palju see maksab?” küsisin ma.
Mees leti taga tõstis pilgu. Tal olid seljas sinised tunked ja ta puhastas parajasti määrdunud taskurätiga oma prille. Kui ta prillid ette pani, kahanesid silmad õige pisikeseks, otsekui kaks helesinist särginööpi.
„Mis asi?” küsis ta. „Harpuun või?”
„Jah.”
Ta juurdles hetke.
„Viissada.”
Viissada. See oli päris palju raha. Tegelikult oli mul küll viissada. Ainult mitte kaasas. Vahtisin harpuuni. Odaots helkis päikeses. Tundsin, et ma lihtsalt pean selle saama. See polnud mitte ainult kõige ilusam harpuun, mida ma kunagi näinud olin (okei, jah, see oli ka ainus harpuun, mida ma kunagi näinud olin), vaid sobis ka suurepäraselt minu järgmise leiutisega.
„Darling! Siin sa siis hulgudki!”
Enne kui ma vastata jõudsin, tundsin, kuidas üks käsi raskelt mu õlale vajus. Käevõrud kilisesid. Vanaema.
„Kas leidsid midagi?”
Noogutasin harpuuni poole.
„Uhke! Ma ise ostsin just selle taiese!”
Rebisin vastumeelselt pilgu harpuunilt ja pöördusin vanaema poole.
Tema kõrvale ratastega ostukoti külge oli kinnitatud maal. See oli tohutu suur, vähemasti sama suur kui meie köögilaud. Paistis, et see kujutab rebast talvisel maastikul. Selle tegija polnud vist küll kuigi proff. Rebane oli nagu natuke vildakas, proportsioonist väljas. Üks esikäpp nägi välja jäme nagu toolijalg, saba oli nagu oraval ja mõlemad silmad olid näha, kuigi rebast oli maalitud profiilis. Rebane seisis lumehanges ja jõi kentsakalt roosakat värvi järvest vett.
„Oi!” ütlesin.
„Eks ole!” ütles vanaema südikalt.
„See on tõesti …” Otsisin õiget sõna. „… haruldane.”
„See on Bruno Liljefors!” ütles vanaema.
Tunkedes mees turtsatas.
„Kui see on Bruno Liljefors, siis olen mina Zlatan Ibrahimović.”
„Heldeke. Tead sa, mul on vist ikka kunstist õige naa-atukene rohkem aimu kui sinul. See on Bruno Liljefors.”
„Ja mina olengi Zlatan,” teatas mees. „Kas sa autogrammi tahad?”
Vanaema ei teinud kuulmagi, noogutas rahulolevalt maali poole ja ütles:
„Sigge, saad aru, Bruno Liljefors on üks Rootsi tuntumaid looma- ja maastikumaalijaid.”
„Ahah,” ütlesin mina.
„See rebane näeb ju välja nii, nagu oleks ta käsigranaadi alla neelanud ja see oleks tal kõhus plahvatanud,” ütles mees.
„See on varane Liljefors,” ütles vanaema rahulikult. „Müüja ütles, et Liljefors oli seda maalides alles kuusteist. Tal polnud maalimine lihtsalt veel nii käpas.”
Tunkedes mees tuli leti tagant välja ja kükitas maali ette.
„Siin on ju kirjas Rune Liljefors.”
„Pime oled või? Kas sa B-d ei näe?” küsis vanaema.
„See pole mingi B siin, see on plekk! Surnud kärbes, kes on värvi sisse kinni jäänud, või midagi sellist, kust mina tean.”
„See on B!”
„No võib-olla ongi, aga sel juhul on selle inimese nimi Brune Liljefors.”
„No ju ta kirjutas ilmselt valesti, jumala eest!” ütles vanaema ärritatult.
„Omaenda nime?”
„Kulla härra Kõiketeadja,” ütles vanaema, „nii võib juhtuda ka parimatega meie seast, usu mind. Ükskord kirjutasin ma Charlotte kolme t-ga.”
Vanaema pöördus naeratades minu poole.
„Vähemalt saab sellega oivaliselt kinni katta augu seinas! Kuulimängutoas. Ma mõtlen sinu toas!”
„Suurepärane,” ütlesin ma.
Sirutasin käe, puudutasin ettevaatlikult harpuuni. Puu oli mu sõrmede all sile ja libe.
„Vanaema, kas ma saaksin sult viissada laenuks? Saad kohe tagasi, kui koju jõuame.”
„Viissada!
