„ja pistke ka paar tükki kõrva taha. Ärge häbenege, mul ju teisi terve karp.“
Vanamees võttiski siis kolm paberossi ja hoides neid ettevaatlikult oma krobeliste sõrmede vahel, kummardas koomiliselt ja ütles:
„Tänan väga, noorhärrad! Noorhärrad on täna ilusas tujus, meel rõõmus ja —“
„Jah,“ vastas Samuel naerdes, patsutas vanamehele heatahtlikult õlale ja läks trepist üles. Ta oli tulnud vara, peale tema polnud veel kedagi kohal.
Ta istus ajaviiteks aknalauale ja vahtis alla tänavale, kus voorisid autod ja tõttasid inimesed.
Kui kell lähenes kolmveerand üheksale, hakkas tulema teisi. Preili Paarson oli unine ja morn nagu ikka. Ta heitis oma rohelise kübara hooletult puldile, selle asemel et viia garderoobi, ja kohendas ligi veerand tundi peegli ees juukseid, krimpsutades sealjuures pahaselt nina. Härrad Vanajõgi ja Ots tulid kahekesi. Nad olid kogu tee vaielnud inflatsiooni saabumise tõenäosusest, arvestades asunikkude aktsiooni kroonikursi hoidmise vastu, ja jätkasid veel siingi oma targutusi. Vanajõgi algas uuesti:
„Ma ütlen, niipea kui nad näevad, et võlad hakkavad kasvama üle pea, löövad kroonil põhja alt.“
„Minge nüüd ikka,“ protestis Ots. „Teie ei arvesta praegust majanduspoliitikat, mis sihib elustandardi normimise poole. Asunikud deklareerisid ju mineval neljapäeval riigikogu koosolekul, et nemad näevad ainukese pääseteena tekkinud ummikust…“
„Ummikust? Kes pagan selle ummiku siis tekitas, ma tahaksin teada? Kas polnud asunikud ise need, kes pumpasid riigilt suured laenud ja lõid läbi? Ja nüüd, mil kassa tühi, tahavad ruunata krooni. Linnainimesed aga muudkui kannatagu.“
„Linnainimene ei kannata sugugi rohkem kui põllumees.“
„Mis te nüüd, mõelge ise: elukallidus tõuseb, aga palgad jäävad samaks, võib-olla langevadki veel.“
„Teie näete ainult asja ühte külge, kui vaadata kõigele aga rahvamajanduse seisukohalt, siis —“
„See’p see konks ongi! Meil keeratakse kael ja öeldakse, et olge tasa, see ju puha rahvamajanduse huvides. Aga kas see rahvamajandus ei asu üksikute kildkondade supikausis või liidrite taskus, hee-hee?“
„See on kulunud väide. Ei tohi riigiellu puutuvaile küsimusile läheneda nii kitsarinnaliselt. On ju õige, et mõni mees pole päris puhas, aga võime sellepärast siis hukka mõista igat valitsuse sammu, kui see pole kokkukõlas meie endi huvidega?“
„Aga kogu rahvas ongi ju üks suur meie, ütlen ma teile!“
Nad sõnelesid seni kuni istusid kumbki oma puldi taha, kus vahetasid mõtted kroonikursist mõtetega portfellis olevate vekslite tähtpäevadest.
Peale nende jõudsid veel kohale kaks musta riietatud vanatüdrukut, kes olid õed, elasid ühes ja — nagu salaja räägiti — pidasid kassikasvatust; harjasjuukseline härra Pirn, kuldprillid ninal ja väikesed vurrud nina all, ja mõned nooremad ametnikud.
Kõige viimasena tuli direktor Stamm, hüüdnimega „Elevant“. Ta vedas ähkides oma paksu keha läbi ruumi, vastas tervitustele vaevaltmärgatava peanoogutusega ja kadus nagu äikesepilv oma kabineti ukse taha. Varsti tulid esimesed kliendid ja tööpäev algas oma harilikku käiku.
Samuel istus nagu nõeltel. Ta püüdis oma mõtteid koondada pikale numbriterodule, mis ilutses tema ees oleva paksu raamatu viiekümne kuuendal leheküljel, aga see õnnestus tal ainult osalt. Ta vaim rändas puldi ja direktori kabineti vahel, ning ta ei läbenud oodata, millal seisab silm-silma vastas direktoriga. Aga tal tuli oodata õige kaua. Kellaosutid lähenesid juba kaheteistkümnele, kui saabus kutse. Selle toojaks oli tedretäheline masinakirjutajanna Liiv. Ta kummardus Samueli kõrva juurde ja sosistas:
„Minge! Elevant ootab.“
„Kohe,“ vastas Samuel ärevalt, tõusis kähku ja kohendanud kaelasideme ja silunud kuuesiilud, läks klaasruuduga ukse poole, millele musta värviga oli maalitud: „Direktor“. Minnes ta pani tähele, et paljude pultide kohal olid kerkinud pead, ning uudishimulikud silmapaarid jälgisid tema liikumist Ta mõõdukale koputusele vastas põrisev bass: „Palun!“
Samuel astus sisse ja jäi ukse kõrvale seisma.
Pruuni tammepuust kirjutuslaua taga, mille ühel otsal oli telefon ja teisel üksteise peale laotud paksud raamatud, istus direktor. Ta liigutas kangelt oma maadlejakaela, millel lasus madala lauba ja väikeste, rasva uppunud silmadega pea, ning ütles:
„Astuge lähemale, palun!“
Samuel läks laua juurde.
„Istuge!“
Samuel istus tooliservale, püüdes näida võimalikult viisakas.
„Üks silmapilk,“ ütles direktor, ja hakkas sorima laual olevate paberite seas. Ta kirjutas mõnele neist allkirja, süütas vahepeal kustunud paberossi ja sõrmitses nagu muu seas väikest sulenuga, mis kuidagi ei tahtnud püsida ta rasvaste näppude vahel. Siis ta nõjatus lauaäärele, vaatas Samueli kuidagi silmanurgast ja küsis:
„Täna sai teil siis kuus kuud täis? Seega on praktika läbi.“
„Jah,“ vastas Samuel põksuva südamega.
Direktor võttis uuesti kätte sulenoa ja kui oli sellega mänginud tükk aega, ütles järsult:
„Siis pean teid vallandama.“
„Vallandama?“ kordas Samuel nagu unes ja uskus, et kuulis valesti. „Kuidas, palun, vallandama?“
„Jah! Teie praktika on läbi, eks? Ja ametnikku pole meile tarvis. Teate ju isegi, missugune on aeg. Igal pool aina koondamised ja kärpimised.“
Samuel teadis seda hästi. Ta oli iga päev lugenud ajalehest ülemaailmalisest majanduskriisist, mis põhjustanud töötute arvu järjekindla kasvamise, kurnanud rahva ostujõu ja viinud tööpaigad allapoole elatusmiinimumi, aga ta polnud kartnud, et see kõik võiks kuidagi tabada ka teda.
Nüüd ta oli nagu taevast kukkunud. Ta liigutas end närviliselt siia-sinna, neelatas paar korda, nagu oleks tal midagi kõris kinni, ja heitis siis teise punsunud näole abitu pilgu. Ta kogeles:
„Aga… härra direktor, teie ju ütlesite, et jätate mind ametnikuks, lubasite…“
„Lubasin? Võib-olla. Aga siis oli konjunktuur hoopis teissugune. Kes oleks võinud ette näha, et kõik läheb nii, nagu on nüüd läinud? Mitte keegi! Jah, oleksid meie käsutuses endised summad, siis oleks teine asi. Minul isiklikult pole teie vastu midagi, olete olnud hoolas ja korralik. Aga mis võimatu, see võimatu. Seepärast, härra Kaarep…“
„Aga, aga…“
„Ei,“ ütles direktor kindlalt ja lõi peopesaga lauale. „Kuidagi pole võimalik. Te mõistate isegi, et meie ei või praegu lubada enesele ülearuseid väljaminekuid. Juba niigi on kuulda hääli, et kulud on suured, tarvis vähendada. Nii et pole midagi teha…“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст
