enesetunne muutus veel hullemaks. Mu pea käis ringi nagu Leonid Iljitš Brežnevi matuste ajal, mil vanematekodu rõdul elu esimese suitsu tegin. Mõni mäletab aegade lõpuni, kus Michael Jacksoni või printsess Diana surma hetkel viibis, mina jään alati meenutama, kuidas Tallinna raekoja kellad Brežnevi mälestuseks lõid ning mina nendega sünkroonis sigaretimahve välja köhisin.
Esimesest suitsust saab murtud südamega mehe elus esimene pakk ja esimesest pakist kolmas. Selline on rutiin, millest mul polnud vähimatki plaani kõrvale kalduda. Enesehävitamine on tegelikult magus, üle aastate oli mul selleks enam-vähem mõistetav põhjus. Igast hetkest tuleb teatavasti maksimum võtta ja nii otsustasingi halvast hetkest kõige halvema välja pigistada.
Kõrvaltänav viis üüratu tehisjärveni, mille siinpoolsel kaldal kohalikud mehed kala püüdsid ning teisel massiivsete korstnatega tehas taeva poole tossu puhus. Läitsin järjekordse sigareti − lõpuks ometi oli mul keegi, kellega võidu suitsu välja lasta. Ma vaatasin oma uut sõpra, mis seisis õhtupimeduses täpselt nii, nagu oli viimased sadakond aastat seisnud. Justkui tahtnuks mulle öelda: „Elu läheb edasi.”
Mu isale meeldis pohmellihommikuti telekast Kasahhi ANSVs valminud loodusfilme vaadata. Neid paiskas toonane ETV eetrisse igal hommikul, justkui kõigi Eesti alkohoolikute mõtteid lugedes. Pohmell on rängem kui surm, teab iga joodik. Kuid aastatuhandeid segamatult kõrgunud mäetipud muudavad su peavalu tühiseks tolmukübemeks, mis pole väärt isegi ühe inimese ajalukku kirjutamist.
„Su pohmell on tähtsusetu,” laususid pikad kaamerapanoraamid igal hommikul Eno Rauale, kui too kahekuise joomasööstu lõpetuseks teleka lahti tegi ja lummavaid Kõrgõzstani mäestikke vaatas.
„Sinu murtud süda on vaid üks miljonite seas,” sosistas öötuledes tehas kusagil Indiana ja Illinoisi piiri ääres. See teade oli mõeldud mulle ning võtsin selle järgmist sigaretti süüdates vastu, ajasin end seejärel püsti ja hakkasin minema. Nagu Forrest Gump, kes kallimast ilmajäämise valu tuhandete miilide pikkusesse jooksu uputas.
Marssisin katkematult täpselt seitse päeva, mida lahutasid üksteisest mõnetunnised ööd ühe Indiana puumaja teisel korrusel. Päev algas kohviga ümber nurga paiknevas Dunkin’ Donutsis ning lõppes kahe unerohutabletiga. Ülejäänud ajal olid mu kaaslasteks 40 kilomeetrit asfaltteid, muljetavaldav kogus nikotiini ja mõtted. Süüdistused. Kahetsused. Mis-oleks-kuid.
Sellisel hetkel on inimene valmis ükskõik milleks. Valu, mille katkilöödud süda üle organismi paiskab, on füüsiline. Tolle piina peatamiseks on mees valmis kõigest loobuma: andke mulle võimalus ja ma olen parem, tähelepanelikum, mõistvam, toetavam, isetum. Andke mulle ainult võimalus ja ma annan ära absoluutselt kõik, mis mul anda on!
Paraku on sinu kõik selleks hetkeks väärtusetu. Kõik tulnuks ära anda enne, mitte tagantjärele. Nüüd on lootusetult hilja, saab iga mõistlik inimene aru. Ent „kurbus teeb meist kõigist taas lapsed, kaotab mis tahes mõistuslikud erinevused meie vahel,” nagu ütles kunagi Ralph Waldo Emerson. Aruka inimese võimest asjadest „aru saada” on masendushetkedel vähe tolku. Hea ongi, sest terve mõistus ütleks nii: „Pole mõtet pingutada, leina oma lein ära ning mine eluga edasi.” See ei pruugi aga tingimata parim plaan olla. Vähemalt nii ma kahekümne esimest Marlboro pakki lõpetades arvasin ning arvan ka nüüd, neid sõnu paraja ajalise distantsi järel arvutisse tagudes.
Ma otsustasin perele lähemale ehk tagasi Chicagosse sõita. Indiana võib olla väga depressiivne osariik, võib-olla just seepärast ma sinna nädala eest läksingi. Ometi vajab depressioon depressiivset keskkonda teatava piirini, sealt edasi võib oh-mind-vaesekest tüüpi enesehävitus areneda seisundiks, mis juba professionaalide sekkumist eeldab. Ma polnud päris sellesse kohta veel jõudnud, kuid otsustasin sellest hoolimata asjatundjate poole pöörduda.
„Minu nimi on Melinda,” ulatas umbes minuvanune proua käe ning võttis diivanil istet. Tema vastuvõtukabinet oli täpselt selline, nagu terapeutide tööruume Ameerika filmides kujutatakse: anonüümselt hallid seinad, paar mitte midagi ütlevat maali ning kaks diivanit, üks patsiendi ja teine terapeudi jaoks.
Teraapia kuulub ameerika elu juurde nagu hommikused pannkoogid vahtrasiirupiga ja küllap on kõigi abielunõustajate kabinetid meelega selliseks disainitud, et abivajajad end pihiema või -isa juures võimalikult tuttavlikult tunneksid. Umbes nagu Hiltoni hotellides, mille numbritoad on sisustatud igal pool täpselt ühtemoodi − nii ei teki ameerika ärimehel kodust kaugel olemise tunnet, ööbigu ta Shanghais või Tallinnas.
„Mu naisel on teine mees,” ütlesin Melindale. Ma polnud esimene klient, kelle suust kogenud terapeut neid sõnu kuulis. Väga võimalik, et isegi täna oli keegi sedasama öelnud ja seejärel nuttes kokku kukkunud. Mina kukkusin kah, kuigi alles viiendal sessioonil.
Ma olin siiani terapeutidesse ja hingeabilistesse umbusuga suhtunud. Nad tegid mulle parimal juhul nalja, halvimal pidasin neid lihtsalt šarlatanideks, kes puntras inimeste pealt kasu lõikavad. Mida moodsam ühiskond, seda rohkem probleeme, millele inimesed väljaspool senituntud abivahendeid − tablette ja alkoholi − tuge otsivad. Kristallid või psühhoanalüüs, pendlid või abielunõustamine, minu jaoks polnud sellel kõigel vahet.
Aga siin ma olin, Ameerika suuruselt kolmanda linna teraapiakeskuses, kus spetsiaalse väljaõppega spetsid kaasaegse elu sõlmi lahti aitavad harutada. Minu probleem oli sama vana nagu inimkond ise, lahendused aga sajanditega oluliselt muutunud.
„See saab olema pikk ja raske protsess,” ütles Melinda. „Ometi tuled sa sellest välja parema inimesena. Teisel pool pimedat tunnelit ootab õnn ja see ei pruugi täpselt sellisel kujul saabuda, nagu sa praegu loodad, ent saabub vältimatult.”
Seda oli mul lihtne uskuda, sest ega mind esimest korda maha jäetud. Loomulikult tulen ma sellest välja. Iseasi, kas just parema inimesena. Äkki koguni vastupidi: kui ma varasematest kogemustest olingi midagi kaasa võtnud, siis pigem veendumuse, et taolised episoodid muudavad inimese kalgimaks ja küünilisemaks. Aga mis seal ikka. Kui Melinda ütleb, et talumatu põrgutuli, milles ma järgnevad kuus kuud küpsen, mu paremaks inimeseks teeb, siis ju on mu piinadel mingi tähendus.
„Kuidas läheb?” küsis Melinda kaks päeva hiljem.
„Hästi,” vastasin. „Ma leidsin endale uue naise. Tema nimi on Alisha.”
Ma ei valetanud. Mul oli tõepoolest uus naine, mitte küll päris selline nagu eelmine, kohe üldse mitte selline, aga selles asja mõte peituski. Internet on tõeline võlukepike − kaks hiireliigutust ning mees, kes kaks nädalat tagasi kodust välja kolis, on sipsti uues suhtes. Inglise keeles nimetatakse taolist suhet rebound’iks ning selle ainus ülesanne on südamevalu leevendada. Mis sest, et teise inimese − antud juhul Alisha − ärakasutamise hinnaga.
„Väga tore,” ütles Melinda. Ta ei rõõmustanud, pigem teeskles teatavat entusiasmi, et minuga solidaarne olla. „Ma olen alati sinu poolt,” oli ta juba esimesel kohtumisel kinnitanud.
Melinda teadis hästi, mida „uued naised” murtud südamega mehe elus tähendavad. Teadsin minagi, sest Alisha polnud mu esimene rebound. Ent ma tean ka näiteks seda, et enne magamaminekut pole mõtet kolmeteistkümmet vastlakuklit ära süüa, sest kõht hakkab puhitama ning öö tuleb kurnavalt higine. See teadmine ei sega mul vähemalt korra aastas kolmeteistkümmet vastlakuklit ära süüa.
Alisha tõi mu ellu vaheldust ning uut värvi. Ma tutvusin temaga Tinderi-tüüpi portaalis ja sain kiiresti jutule. Me kohtusime järgmisel päeval linnaäärses kohvikus ning mõistsin kiiresti, et olin leidnud täiusliku rebound’i: Alisha rääkis lahedas inglise keeles, oli nutikas, ligitõmbav,
