„striimingusõjas“ kaasalööjatega? Alexa ja Echo või nende analoogid ei hakka turumajanduse tingimustes ja ilma mõne huvigrupi (nt Eesti riigi) panuseta ilmselt kunagi eesti keeles rääkima, küll aga õpivad neid inglise keeles kamandama lapsed kõigis Eesti peredes, kuhu need seadmed soetatakse. Kas Eesti kultuuri elujõulisus ei peitu pigem siin kui toidukulleri tervitussõnavaras?
Digikultuur kui nurjatu probleem
Digikultuuri eri aspektide mõtestamine ei peaks jääma üksnes õpetlasi paeluvaks mõtteharjutuseks, kuivõrd sellel on ulatuslikud sotsiaalsed, majanduslikud, poliitilised ja ökoloogilised tagajärjed. Digikultuur on kujunenud „nurjatuks probleemiks“, millest ülesaamiseks ei piisa enam Eestis harjumuspärasest digioptimismist või senise e-eduloo loorberitest.
Digikultuur võib olla innovatsiooni ja majandusarengu vedur, ent sel on märkimisväärne ökoloogiline jalajälg. Näiteks eraldub väidetavalt ühe loomuliku keeletöötluse masinõppel ja -närvivõrkudel põhineva tehisintellekti mudeli loomise ja treenimisega sama suur hulk süsihappegaasi kui umbes 125 New Yorgi ja Pekingi vahelise edasi-tagasilennuga. On arvutatud, et Netflix üksi on vastutav umbes 0,33 protsendi maailma süsihappegaasi heite eest. Nii tähendab digikultuur ka jätkusuutmatut ressursikasutust ja kliimakriisi süvendamist.
Digikultuur pakub miljarditele inimestele, sh eestlastele, võimalust õppida, meelt lahutada, oma seisukohti või loometööd teistega jagada, meelt avaldada või raha teenida. Teisisõnu võimaluse kultuuris osaleda. Samas toimub oluline osa sellest osalusest platvormidel, mis kuuluvad rahvusvahelistele suurkorporatsioonidele ning mille reeglid, sätted ja võimalused on kantud nende kultuurikäsitusest ja teenivad nende majandushuve. Selles seoses muutub oluliseks, millised on nende asukohariikide väärtuspõhimõtted ja seadused sõnavabadusse, tsensuuri, käitumisnormidesse, andmeõiglusesse ja privaatsusesse puutuvas.
Kas Eesti kultuurile on omased samad väärtused? Kui ei, siis millised on meie väärtuste šansid teistes riikides hallatavatel platvormidel? Kas eestlastel on piisavalt oskusi ja kriitikameelt, tegutsemaks adekvaatselt reklaamimüügi tõhustamiseks loodud tähendusruumis? Kas saame hakkama virtuaalkeskkondades, kus võimenduvad tugevad, sageli negatiivsed tunded, kust keerukam keskustelu taandub kiiresti ning lihtsam vastupanutee näib olevat vastandumine? Millised on riskid Eesti kultuurile, sh tänapäevasele osalus- ja argikultuurile, kui talletame seda Youtube’i-laadsetel platvormidel, mis erinevalt riiklikest mäluasutustest võivad päevapealt otsustada osa sisust kustutada, peita või keelustada? Kas alternatiiv – Eesti digitaalne omakultuur, oma platvormid ja institutsioonid – oleks üldse mõeldav?
Nende ja teiste Eesti ees seisvate digikultuuriliste ohtude ja võimaluste üle arutletakse lähemalt järgnevates esseedes. Raamatu lõpus pakume koostajate poolse kokkuvõtliku visiooni „Digikultuuri manifestis“.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
