kulmud kerkisid ta hõreneva juuksepiirini. „Sa tahad öelda, et müürililleke.“
Richile ei meeldinud Jamiest nii mõelda, kuid praegu polnud õige aeg vaidlemiseks. „Me käisime koos keskkoolis.“
„Keskkoolis? Kui vana ta on?“
„Kolmkümmend üks.“ Jamie sünnipäev oli aprillis. Nende mõlema sünnipäevad olid aprillis ning Jamie oli varmas talle meelde tuletama, et on temast tervelt nädal aega vanem.
„Ta pole veel abielus olnud?“ küsis Bill, hääl kahtlustavaks muutumas. „Mis tal viga on?“
„Mitte midagi. Ta on üks toredamaid inimesi, keda oled kohanud.“
Bill sirutas käe oma dokumendisahtlisse, võttis sealt kausta ja avas selle. „Ma ei oska sulle isegi öelda, kui palju kordi on sõbrad...“ ta peatus ja tõstis pilgu, „head sõbrad mind kellegagi kokku sokutanud. Nad väidavad alati, et tegemist on kõige toredama neiuga, kellega iial kohtunud oled. Tänan, kuid ei, Rich!“
„Tänan, kuid ei? Sa pole veel tema kohta õieti midagi kuulnudki.“
„Piisavalt.“
„Mis sul viga on?“ Richil oli raske oma ärritust varjata. Bill oli kolmekümne viie aastane ja kümne kilogrammi võrra ülekaalus, rääkimata ta hõrenevast juuksepiirist. Kui aus olla, ei leidnud ta, et sõbral oli õigust nii neetult valiv olla.
„Mul ei ole mitte midagi viga.“
„Ma arvasin, et tahad uuesti abielluda.“
„Tahangi. Ühel päeval, kui leian endale selle õige naise.“
„Võib-olla magad sa selle maha, kui ta kõrvale jätad,“ ütles Rich. „Ma ei hakka sulle valetama: ta pole just miss Ameerika, aga ta pole inetu, kui see on see, mis sulle muret teeb.“
„Miks sa siis ise teda välja ei kutsu?“
Küsimus üllatas Richi. „Noh, sest... see oleks nagu kohtamine oma õega.“
Bill ohkas kärsitult. „Miks sa mulle temast varem pole rääkinud?“
„Ta oli suhtes.“
Bill raputas ägedalt pead. „Unusta ära! Sa oled hea sõber ja kõike, aga mind on viimase paari aasta jooksul liiga tihti üritatud kellegagi kokku sokutada. Kui aus olla, siis on su sõbranna kõike seda, mida ma ühes naises väldin. Ta on üle kolmekümne ega ole kunagi abielus olnud. Abiks pole ka see, et ta äsja suhte lõpetas. Vabandust, Rich, ausalt, aga ma pole huvitatud!“
Richi arvates oli Billi käitumine solvav. Enne kui ta jõudis end peatada ja oma tegevust analüüsida, sirutas ta käe oma rahakoti järele.
„Mida sa teed?“ tahtis Bill teada, kui Rich sellest kaks piletit välja tõmbas.
„Need on piletid Seahawksi väljalangemismängule Green Bay vastu. Piletiäritsejad küsivad ühe pileti eest kolmsada dollarit. Kui nõustud Jamie välja kutsuma, siis kuuluvad need sulle.“ Ta vanem vend Jason oleks talle selle eest peapesu teinud, kuid temaga kavatses Rich tegelda hiljem.
Billi silmad läksid uskumatusest pärani. „Sa tahad öelda, et annad mulle kaks piletit Seahawksi mängule, kui lähen su sõbrannaga välja?“
„Just!“
Isegi nüüd oli Bill kõhkleval seisukohal. „Ühele kohtingule?“
„Ühele kohtingule.“ Ent kui ta sõber Jamiet tundma õpib, siis taipab ta, kui eriline naine ta on. Mõne nädala pärast otsib Bill juba ise võimalust, kuidas Richile selle eest tasuda. Rich kavatses seda meeles pidada, kui Jasonile piletite äraandmisest räägib.
„Ja kusagile kenasse kohta. Mitte mingisse bowling’u-urkasse pitsat sööma, eks?“
Billi sõrmed sulgusid piletite ümber. „Õhtusöök Space Needle’is, millele järgneb balletietendus.“
„Hästi! Aga vaata, et Jamie sellest kokkuleppest ei kuuleks.“
Bill naeris. „Kas ma näen nii rumal välja?“
Rich ei vastanud, kuid tema arvates polnud ükski Jamie Warreniga kohtama minekust keelduv mees just eriline Mensa klubi kandidaat.
„Siin on tema telefoninumber,“ sõnas ta, kirjutades selle paberilipikule. „Ma helistan talle, räägin temaga veidi, kuid ülejäänu on juba sinu teha.“
„Pole probleemi,“ sõnas Bill, torgates piletid taskusse.
Rich tundis end oma kabinetti naastes õilsana. Jamie oli üks vägev naine ja oli aeg, et keegi sellest aru saaks. Bill Hastings polnud tema jaoks küll piisavalt hea, kuid tegemist oli siiski meeldiva mehega. Richil polnud raske Billi ja Jamiet mõne aasta pärast kaht või kolme last kasvatamas ette kujutada.
Tal oli hea meel, mida ta polnud juba ammu tundnud.
SEL õhtul käis Rich koju minnes Jasoni korterist läbi ja tundis kergendust, et vend oli väljas. See tähendas, et ta sai väljalangemismängu piletite saatusest rääkimisega viivitada. Seda tuli kindlasti teha silmast silma, kinnitas ta endale.
Olles paar tundi oma korteris veetnud, otsustas Rich Jamie juurde sõita. Ta helistas naise uksekella ja ootas. Talle polnud pähegi turgatanud, et Jamie ei pruugi kodus olla. Ta hakkas end juba ringi pöörama, kui kuulis sees liikumist.
„Kes on?“ hüüdis Jamie.
„Suur ja kuri hunt!“
Naise naerule järgnes ukseluku klõpsatus. Ta avas ukse ja Rich nägi, et ilmselt oli ta äsja vannist tulnud. Ta oli kiiruga selga tõmmanud froteehommikumantli, mis ta niiskele nahale kleepus.
„Rich,“ ütles ta üllatunud häälel, „mida sina siin teed?“ Samal ajal lõpetas ta vöö kinnisidumise.
Hommikumantli hõlmad vajusid veidi lahti, paljastades ta reie. Rich ei suutnud sellelt oma pilku pöörata ega vastanud kohe. Ta langetas pilgu ja oli hetkeks rabatud, kui pikad ja siredad sääred Jamiel olid. Naljakas, et ta polnud seda varem märganud. Ta muigas, mõeldes sellele, et Billi ootas ees meeldiv üllatus.
„Lase käia, lõpeta oma vanniskäik,“ ütles ta, sammudes kööki. „Ma tunnen end sel ajal nagu kodus.“
„Ma olengi juba peaaegu lõpetanud.“
„Ära kiirusta!“ hüüdis Rich. Ta vaatas külmikusse ja võttis sealt ühe õuna. Ta hammustas sellest parajasti viimast tükki, kui Jamie naasis. Ta nägi, et naine oli juukseid kamminud ja sussid jalga pannud. Oligi kõik. Hommikumantel liibus ta saledatele puusadele.
„On sul täna õhtuks plaane?“ Tavaliselt käis Rich reede õhtuti väljas, kuid täna polnud tal selleks tuju.
„On sul midagi pakkuda?“
„Kino. Ma luban sul isegi filmi välja valida.“
„Ilmselt lased mul piletid ka kinni maksta?“
